Eesti folkloristika aastapreemia 2014

Katre Kikas

Ühe žüriiliikme vaatepunkt. Alates 2011. aastast on Akadeemiline Rahvaluule Selts koostöös Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitaliga andnud välja Eesti folkloristika aastapreemiat. Selle eesmärk on esile tõsta eelnenud aastal silma paistnud folkloristi tegevust. Varem on auhinna pälvinud Tiiu Jaago (2011), Madis Arukask (2012) ja Janika Oras (2013). Sel aastal esitati komisjonile kolm kandidaati: Reet Hiiemäe, Eda Kalmre ja Piret Voolaid. Žürii (Andreas Kalkun, Katre Kikas, Merili Metsvahi, Pihla Maria Siim, Madis Arukask ja Sille Kapper) otsustas anda auhinna Eda Kalmrele. Valik ei olnud ühehäälne, sest kõik kandidaadid on oma käsitlustes nii eriilmelised, et neid on raske ühes mõõtkavas hinnata. Eda Kalmre kasuks rääkis kirjastuse Rodopi 2013. aastal välja antud monograafia „The Human Sausage Factory. A Study of Post-War Rumour in Tartu” („Inimliha vorstivabrik. Uurimus sõjajärgsetest kuulujuttudest Tartus”), mille ilmumine oli kindlasti eesti folkloristikale eriline sündmus. Raamat on pälvinud ka Brian McConnelli raamatuauhinna.


Üks, mis kõiki selleaastasi kandidaate ühendab, on hea vaist minevikulise ja olevikulise ainese vaheliste seoste nägemisel. Kõigil neil on pikk arhiiviainesega töötamise kogemus, millele lisandub huvi kõige tänapäevase, s.o käesoleval hetkel alles tekkiva vastu. Tulemuseks on vägagi põhjalikud ja põnevad käsitlused teatud narratiivide või mõtlemisviiside (taas)aktualiseerumisest eri ajastutel, meediumides ja sotsiaalsetes kontekstides. Piret Voolaiul ilmus möödunud aastal artikkel, kus ta võrdleb Facebooki ahelpostitusi varasema nn taevakirjade traditsiooniga, Reet Hiiemäe on kõrvutanud muistendites esile tulevaid katku liikumise kirjeldusi tänapäeva kurjategijate paiknemise kirjeldamisega ning Eda Kalmre on käsitlenud nüüdisaja loomapiinamislugusid nn Münchhauseni lugude taustal.

Teine aspekt, millele soovin tähelepanu juhtida, on allikmaterjalide mitmekülgsus, eriti tähelepanu folkloori visuaalsetele aspektidele. Ehkki visuaalsete allikate kasutamine on folkloristikas pika traditsiooniga, on viimastel aastatel seoses uute meediumide esiletõusuga see aspekt üha rohkem nihkunud folkloristika keskme poole. Eda Kalmre töödes on tähtsal kohal ajaloo visualiseerimine – ajaloolised fotod ja see, kuidas fotosid kogunud ja alles hoidnud inimesed neid tõlgendavad ja väärtustavad. Piret Voolaid on viimastel aastatel tegelnud visuaalsusega meid ümbritsevas avalikus ruumis ja mõtestanud folkloristika vaatepunktist paröömilist grafitit. Reet Hiiemäel ilmus möödunud aastal artikkel liikuvate ohuallikate mentaalsest kaardistamisest. Ehkki uurimus puudutab visuaalsust vaid riivamisi, on selline kujutluslik visualiseerimine põnevaks paralleeliks piltide tõlgendamisele.

Vastab auhinna laureaat, Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur EDA KALMRE.

Millega oma eelmise aasta tulemustest ise eriti rahule jääd?

Eda Kalmre: 2013. aasta augustis ilmus ingliskeelsena Rodopi kirjastuses minu monograafia sõjajärgsetest kuulujuttudest. See oli ligemale viis aastat väldanud pika projekti lõpp. Mul on hea meel, et see ilmus mitte mõnes folkloristika monograafiate seerias, vaid just parimas Balti riikide kultuurile, ajaloole ja poliitikale pühendatud seerias „On the Boundary of Two Worlds: Identity, Freedom, and Moral Imagination in the Baltics” („Kahe maailma piiril: identiteet, vabadus ja moraalsed kujutelmad Baltikumis”). See näitab, et ka folkloristidel on võimalus neil teemadel kirjutada. Mõtestades ühe kuulujutu tähendust kriitilistel aegadel on võimalik mõndagi olulist öelda eestlaste lähiajaloo, identiteedi, väärtushinnangute ja eelarvamuste kujunemise kohta. Nüüd on raamat juba mõnda aega elanud maailmas oma elu, ilmuvad tutvustused ja arvustused ja olen saanud toredat tagasisidet. See näitab, et folkloristika on kindlasti rahvusvaheline teadusharu, millel on ka interdistsiplinaarne mõõde.

Mis sul parajasti teoksil on?

Praegu on mul käsil hoopis teisest vallast artikli kirjutamine. Cambridge Scholars Publishers kirjastab ühe spetsiaalse artiklikogumiku „Rethinking Romantic Love” („Romantilise armastuse ümbermõtestamine”), kuhu kümme eri maade etnoloogi, sotsiaalteadlast ja üks folklorist minu isikus kirjutavad armastusest tänapäeva kultuuris. Mina kirjutan tänapäeva tüdrukute omaloomingulistest armastusjuttudest. Sattusin nende juttude peale aastaid tagasi, kui tegelesin Eesti Rahvaluule Arhiivis möödunud sajandi lõpu tüdrukute käsikirjaliste albumitega. Peale värsikeste, mängude, naljade jms olid romantilised jutukesed neis kaustikutes üks olulisi žanre. Nende lugude autor on tavaliselt teadmata, Nõukogude ajal loeti ja kirjutati neid üksteise pealt maha. Tänapäeval on neist ilukirjanduslikest katsetustest rate.ee, Facebooki jm internetikeskkondade vahendusel saanud teismeliste tüdrukute grupikäitumise ja kommunikatsiooni osa. Need naiivsed, aga väga ehedad armastusjutud on uurijale erakordne materjal, milles on tajutavad tänapäeva tüdrukute unistused ja fantaasiad elust, õnnest ja armastusest. Püüan oma uurimuses jälgida nende fantaasiate sisulist muutust ajas, lähtudes möödunud sajandi lõpu käsikirjalistest juttudest ja jõudes viimase viie aasta tüdrukute blogide armastusjuttudeni.

Millisele lugejaskonnale kirjutamist pead kõige olulisemaks?

Leian, et võimaluste piires on peale kitsale teaduspublikule kirjutamise folkloristil kohustus kirjutada ka laiemale publikule, n-ö anda oma rahvale tagasi osa sellest, mis kunagi inimestelt kogutud ehk anda populaarsemas vormis aimu oma töö viljadest. Jutt ei ole mitte ainult regilauludest, muistenditest ja muinasjuttudest – folkloristid on seda oma võimaluste ja aja piires ka teinud. Näiteks Ajakirjade Kirjastuses ilmus Piret Voolaiu kena noorematele lugejatele mõeldud väikeraamatute seeria, teemaks vanasõnad, mõistatused, Facebooki ahelpostitused jm. Mina koostasin samasse seeriasse raamatukese noortelt endilt kogutud tänapäeva hirmu- ja õudusjuttudest. Tean, et „Tüdruk veiniplekiga kleidis” (2011) on noorte lugejate hulgas päris populaarne.

Mida eelmisel aastal käsitletust kindlasti jätkata soovid?

Selle aasta mais tegin konverentsil ettekande vanadest fotodest sõjajärgsete mälestuste kontekstis. Ettekanne kasvas välja minu eespool mainitud kuulujuttude monograafiat kirjutades, tartlasi intervjueerides ja inimeste pildialbumitesse piiludes. Sain aru, et need vanad fotod mitte ainult ei dokumenteeri minevikku ja toeta mälu, vaid privaatses kasutuses on need saanud ka hinnangulise mõõtme. Sinna juurde veel kogu see Nõukogude propaganda ja kahepalgeline pildiilm. Lähemas plaanis ongi seda teemat edasi arendada ja lõpuks sellele kirjalik vorm anda.

Vastab kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur, TÜ kultuuri- ja kirjandusteaduste doktorant REET HIIEMÄE.

Mis sul parajasti teoksil on?

Reet Hiiemäe: Parajasti on teoksil liigagi palju asju korraga. Näiteks lõpetan just uurimust kogemusjuttudest, mis räägivad kontaktidest surnud sugulastega, ja neilt kuuldud teispoolsusekirjeldustest. Samuti kirjutan artiklit toitumisega seotud kaitsemaagilistest uskumustest ning dieetide ja toitumistabude rituaalsest iseloomust tänapäeval.

Millega oma eelmise aasta tulemustest ise eriti rahule jääd?

Aasta toredamaid äratundmisi on see, kui aktiivselt mu raamatuid loetakse. Nii „Kaitsemaagia eesti rahvausundis” kui ka „Ended ja ennustamised eesti rahvausundis” on saanud üllatavalt palju vastukaja näiteks internetifoorumites. Märkan, et neid raamatuid on kohati kasutatud sellisel moel, mida ma alguses prognoosida ei osanud, nimelt praktilise eluõpikuna. Igal juhul usun, et ka sellises funktsioonis ei saa need kellelegi kahju teha. Aasta jooksul loodan saada kaante vahele järgmise raamatu veel ühest väga elulisest valdkonnast – armastusest. Pärimustekstid pakuvad rikkalikku ja väga huvitavat materjali lembesuhetega seotud hoiakute, ideaalide, tabude ja maagiavõtete kohta.

Eelmine aasta oli märkimisväärne veel selle poolest, et see oli mu senise elu kõige esinemisrohkem aasta.

Mida eelmisel aastal käsitletust kindlasti jätkata soovid?

Juba pikemat aega on mind paelunud inimeste isiklikke üleloomulikke kogemusi käsitlevad jutud ja see huvi ei kao kuhugi ka edaspidi. On imestusväärne, kui palju üleloomulikku on moodsa aja inimeste elus. Kontaktid teispoolsusega, luupainajakogemused, imed, pääsemine eluohtlikest olukordadest kaitsemaagia abil – inimese jaoks, kes seda kogeb, ei ole see folkloor, vaid tõelisus, mis vajab sõnastamist, mõtestamist ja tõlgendamist. Tulemuseks on väga elavad ja emotsionaalsed lood.

Kas folkloristika on rahvuslik või rahvusvaheline teadusharu? Kuhu paigutad enda sellel teljel?

Folkloristika on kahtlemata nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline teadusharu. Praegugi kirjutan neid ridu juhtumisi mitte Eestis, vaid Hamburgi ülikooli folkloristikaraamatukogus. Inspireeriv on tutvuda siin vaatenurkadega, mida Eestis on vähe või ei ole üldse uuritud. Kas või emotsioonide, empaatia kultuuriline uurimine, samuti uute tehnoloogiatega, nt kloonimine, kunstlik viljastamine, seotud ja linnaruumile omaste kultuuriliste hoiakute ja käitumismustrite vaatlemine. Kui seni on folkloristikas tihtilugu keskendutud kriiside ja konfliktide käsitlemisele, siis viimasel ajal on muu hulgas suund rahumeelsemate, tihti väga argiste nähtuste uurimisele, nt söömine, magamine, vaba aja veetmine, altruistlik käitumine. Ise pean kõige olulisemaks eesti lugejaskonnale kirjutamist, kuid kahtlemata on vaja kursis olla ka mujal maailmas tehtuga. Oma rolliks pean Eesti ja saksakeelsete maade vaheliseks teadussillaks olemist, näiteks tõlgin praegugi eesti lugejale ühe Austria folkloristikaprofessori maagiakäsitlust, millele lisan omalt poolt eesti uskumusi puudutava peatüki.

Vastab kirjandusmuuseumi folk­loristika osakonna teadur PIRET VOOLAID.

Mis sul parajasti teoksil on?

Piret Voolaid: Viimastel aastatel olen keskendunud tänapäeva folkloori uurimisele ja tõlgendamisele. Osalen Soome-Eesti-Sloveenia vanasõna- ja meediateemalises koostööprojektis „Newspaper and Paremiology“ („Ajaleht ja paremioloogia”) koos Soome folkloristi Liisa Granbom-Herräneni ja Sloveenia teadlase Saša Babičiga. Sügiseks valmib ühisartikkel vanasõnakasutusest kolme riigi suuremates päevalehtedes. Soovime välja selgitada vanasõnakasutuse määra ja viisid, võrrelda arhailise ja uue ainese osakaalu tänapäeva ajakirjanduskeeles. Analüüsime ajakirjanike kirjutisi, aga ka tänapäeva vanasõnade kasutamist nüüdisaegses kirjalikus kõnekeeles ehk internetikommentaatorite keelekasutuses. Uurime, kuidas toimub originaalsuse ja mängulisuse taotlusel vanasõnade parafraseerimine, vanasõna muutmine omapoolse lisandusega või uute tõsimeelsete vanasõnade loomine.

Millised olid eelmise aasta suurimad ahhaa-elamused?

Elamused on olnud seotud folkloori märkamisega meie ümber, meie kaasajal. On põnev, kuidas konkreetsete tõsielusündmuste järel rahvasuu kõiksugu folkloorivormides reageerib. Efemeerne uudispärimus ammutab ainest aset leidnud päevasündmustest ja on sageli reageering meedias kajastatud sündmusele, aga ka meediakajastustele endile. Tänuväärseks allikaks on saanud internet ja ühismeedia, kus folkloori levik on väga spontaanne ja ehe.

 

Millega oma eelmise aasta tulemustest ise eriti rahule jääd?

Suur heameel on, et minu ideel ja kaastoimetamisel nägi ilmavalgust eelretsenseeritava teadusajakirja Folklore: Electronic Journal of Folklore 54. number. Teemanumber oli pühendatud spordi- ja liikumiskultuurile ning seda ühendavad märksõnad spordifolkloor, traditsioonilised mängud ja rahvatants. Eesmärk oli vaadata kaugemale spordist kui kitsalt võistlustegevusest ja rõhutada spordiga külgnevaid kultuurikihte, usundilist maailmapilti, traditsioonilise pärimuskultuuri nähtusi, rahva emotsioone ja narratiive. Minu enda uurimistööd kajastab selles numbris ilmunud kirjutis, mille keskmes on 2011. aasta aprillis Eestit raputanud dopinguskandaali folkloorsed mõjud ja järellainetused internetis. Folkloristina pakkus mulle erakordset tähelepanu pälvinud sündmuse järgses resonantsis huvi eelkõige folkloor, mis tekkis emotsionaalses kommunikatsioonis. Väikerahva šokk väljendus usu, uskumise ja usaldamise metafooris ja retoorikas. Juhtum käivitas omamoodi rahvusliku usuliikumise – kvaasi- või pseudoreligiooni, mille keskmes oli olümpiasangarist rahvuskangelane ja mis suunati kuulujutulistesse vandenõulugudesse, naljadesse-anekdootidesse, üldisematesse mõttesuundadesse ja stereotüüpidesse.

Mida eelmisel aastal käsitletust kindlasti jätkata soovid?

Kindlasti jätkan eelmisel aastal internetis avatud grafiti andmebaasi täiendamist ja analüüsin ütluste kasutamist grafitis ja tänavakunstis. Jällegi pakub huvi, kuidas ja miks on autor oma sõnumi edasi andmisel rakendanud ütlusi, sh klassikalisi vanasõnu ja nende modifikatsioone, aforistlikke autoritsitaate, humoristlikke ja mahlakaid lendlauseid, loosungeid ja käibefraase. Grafitiloojaid on vähe, kuid oma tegevuse ja sõnumitega mõjutavad nad keskkonda ja kaasinimesi.

Kas folkloristika on rahvuslik või rahvusvaheline teadusharu? Kuhu paigutad enda sellel teljel?

Aines, mida folkloristika uurib, on kindlasti rahvuse- ja keelekeskne, kuid sellel on üha rohkem rahvusvahelisi kokkupuutepunkte. Folklooris on ikka avaldunud meie kultuurisuhted ja -kontaktid, praegu on need väga globaalsed, ja seda põnevam on, millised on lokaalspetsiifilised jooned – see, kuidas folkloor muutub. Uut ehitatakse sageli juba varem olnule.

*Auhinda annab välja rahvusvaheline tänapäevamuistendite uurimise selts (vt contemporarylegend.org).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming