E-Eesti humanitaarteadustes

Digitaalhumanitaaria käekäik ja väljavaated

MARI SARV, LIISI LAINESTE, Eesti Kirjandusmuuseum

Arvutiajastu on kaasa toonud olukorra, kus iga päev puutume kokku üha suurema infohulgaga. Ühest küljest peavad humanitaarteadused toime tulema ülesandega tuletada pidevalt muutuvast ja paigalpüsimatust mittetekstilisest kultuurisuhtlusest uurimistööks valiidseid andmestuid. Teisalt võimaldavad arvutuslikud meetodid meil töödelda andmeid palju suuremas mahus ning teha uuringuid, mis varem oleksid puhtfüüsiliselt olnud teostamatud.

Tänapäeva infohulgad ei asu ainult arhiivides ja raamatukogudes. Igasuguseid suurandmeid luuakse ja jagatakse interneti vahendusel.

Panama skandaal näitas muu hulgas, et digitaalsete meetodite roll tänapäeva suurtes andmehulkades orienteerumisel ja nende analüüsimisel on suur, kuid vaid heade e-oskustega kasutaja oskab nendega ümber käia ja olulist infot ebaolulisest eraldada.

Mis on digitaalhumanitaaria?

Digitaalhumanitaaria (ingl digital humanities) on kiiresti arenev interdistsiplinaarne valdkond, mis hõlmab humanitaarteaduste ja infotehnoloogia ühisosa, seda nii humanitaarala andmekogude loomises ja haldamises kui ka allikate ja uurimistulemuste esitamises ning uurimistöös. DH on keskendatud humanitaarteadustes infotehnoloogiliste lahenduste rakendamisele ja juurutamisele. Digitaalhumanitaariaga on seotud märksõnad interdistsiplinaarsus, uute tehnoloogiate rakendamine uurimistöös, avatud ligipääs andmetele. Kuigi digitaalhumanitaaria keskmes on eelkõige arvutuslike uurimismeetodite kasutamine, on selle eelduseks hästi­struktureeritud andmekogude olemasolu või loomine. Digitaalhumanitaarial on tähtis ühisosa mitme eraldiseisva digitaaliat puudutava uurimissuuna ja tegevusega, nagu seda on näiteks digitaalkultuuri uuringud, digitaalarhiivindus, digitaalne publitseerimine, digitaalharidus jms.

Digitaalhumanitaaria omaette uurimis- ja tegevusväljana tekkis humani­taar­valdkonna arvutuslike alavaldkondade pinnalt (arvutuslingvistika, arvutuslikud kirjandusuuringud jne). Valdkondi ühendava terminina oli varem inglise keeles kasutusel mõiste computational humanities, kuid Eestis ei olnud teadus sel ajal nii kaugele jõudnud, et oleks vaja olnud humanitaaria alamvaldkondi ühendavat mõistet. Uus termin digitaalhumanitaaria võeti inglise keeles kasutusele 2004. aastal ja kogu uurimisväli on sellest ajast alates plahvatuslikult laienenud, kusjuures selle põhjuseks ei ole üksnes uus ja tore termin ise, vaid pigem ikka kaasa tulnud digitaalvaldkonna kasutusalade avardumine. Digitaalia on saanud argikultuuri osaks. Kuigi Ameerika ja Euroopa ülikoolides oli tekkinud hulgaliselt uusi digitaalhumanitaaria uurimiskeskusi ja õppesuundi, oli eesti keeles digitaalhumanitaaria mõiste tundmatu kuni esimese digitaalhumanitaaria seminari korraldamiseni 2013. aastal Eesti kirjandusmuuseumis. Seminarist on praeguseks välja kasvanud iga-aastaste konverentside seeria.

IT-rakenduste teadlikum haldamine ja uurimistööga seostamine võib tuua kasu nii uurijatele kui ka avalikkusele. Digitaalhumanitaaria kriitikud on juhtinud tähelepanu vastuolule valdkonna nimetuses. Nad väidavad, et kui digitaalia on elus, kultuuris ja teaduses niivõrd üldine, siis ei ole vaja ka digitaalhumanitaariat eraldi valdkonnana eristada, humanitaaruuringutes, nagu ka mujal, lihtsalt kasutatakse uusi ajakohaseid vahendeid ja meetodeid. Digitaalhumanitaaria kui mõiste on mingil määral liiane: see osutab vajadusele eriliselt rõhutada, et ka humanitaarid kasutavad uurimistöös digivahendeid, kuigi see on tegelikult enesestmõistetav. On ju loogiline, et digitaalsed loodusteadused ei pea end reklaamima eraldi valdkonnana. Iga humanitaaralane teadustöö on tänapäeval rohkem või vähem digitaalne, kas või juba seetõttu, et uurijad kasutavad oma igapäevatöös arvutit.

Et digitaalhumanitaaria koosneb paljudest valdkondadest, mis ei puuduta ainult arvuti kasutamise oskust, siis peame nentima, et detailsem digitaalne kirjaoskus ei ole humanitaarteadustes nii levinud. Uurijatele on digitaalhumanitaaria teemaline ja valdkondadeülene infovahetus lihtsalt kasulik, hariv ja huvitav. Digitaalhumanitaaria eeldab loomingulist lähenemist, mis seisneb andmeanalüüsi uute võimaluste uurimises, avastamises, arendamises ja rakendamises humanitaarainesele.

Eesti kirjandusmuuseumis on viimase kahekümne aasta jooksul valmis saanud mahukad teksti- ja andmekogud. Digitaalsete andmete turvaliseks säilitamiseks, arhiivide haldamiseks ja kättesaadavaks tegemiseks on loodud digitaalarhiiv Kivike. Noortelt teadlastelt eeldatakse oskusi nendes infrastruktuurides ja andmekogudes orienteerumiseks, visioone nende edasiarendamiseks ning loominguliseks kasutamiseks teadustöös.

Praegu ei ole ülikoolide humanitaarharidus veel nende soovidega kooskõlas, kuid kuuldavasti on nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis käivitamisel digitaalhumanitaaria õppesuund ning loodetavasti hakkab sealt peatselt sirguma ka infotehnoloogiliste oskuste ja teadmistega noori teadlasi.

Niisiis vajame digitaalseid uurimis- ja andmehaldusmeetodeid valdavaid humanitaare juba keskkooli, aga eriti ülikoolitudengite tasemel. Kui juba koolist saab korraliku IT-hariduse, tulevad koolipingist kindlasti innovaatilisemad inimesed, kes oskavad tehnoloogiaid paremini ka teaduse huvides kasutada. Nad muudavad seeläbi oma tööprotsesse efektiivsemaks ja võidavad rohkem aega.

Schnapp ja Presner1 on eristanud kahte lainet digitaalhumanitaarias: kvantitatiivne ja kvalitatiivne. Esimese laine ajal oli eesmärk digiteerida arhiivimaterjali ja luua infrastruktuure. Teise laine ajal keskenduti aga materjali tõlgendusele ning digitaalsete ja digiteeritud materjalile sobivate metodoloogiate väljatöötamisele. Sellele käsitlusele tuginevalt oleks eesti digitaalhumanitaaria paljuski alles esimese laine harjal, sest esmajoones räägitakse digiteerimisest, vähem aga sellest, mida ja kuidas uurida. Valdavalt on eesti humanitaarid, välja arvatud arvutuslingvistid, tegelnud infrastruktuuri loomisega. Tänapäeval ollakse ikkagi juba kõikjal kartoteekide loomisest loobutud ning peetakse enesestmõistetavaks, et andmekogusid luuakse ja hallatakse digitaalsel kujul. Nendelesamadele loodud andmekogudele tuginev suurandmete analüüs jääb aga humanitaarile enamasti kättesaamatuks, sest see nõuab teadlaselt humanitaarvaldkonnast pisut väljapoole jäävate teadmiste ja oskuste omandamist. Selleks et motiveerida uurijaid ja üliõpilasi seda tegema, loodi 2016. aasta kevadel Eesti Digitaalhumanitaaria Selts.

Kvalitatiivsed meetodid ei kao

Eesti on rahvusvahelise kuvandi poolest e-riik. Oma innovaatilisusega tahetakse olla teistele eeskujuks. Välisvisiitidel kingivad meie poliitikud Skype’i stardikomplekte, konverentsidel tutvustatakse meie e-riigi valdkonna algatusi: digiallkirjastamine toimib juba üle kümne aasta, apteegist on võimalik osta digiretsepti alusel ravimeid, tuludeklaratsiooni tegemine ei võta veebis kauem aega kui viis minutit. Digiteenused ja -lahendused on meie riigi visiitkaart. Hille Hinsberg kirjutab artiklis e-riigi piiride kohta kohta: „Nii indeksite kui ka asjatundjate levitavate signaalide järgi teame, et meil on hea maine, ja on ka tõendatud, et Eesti on infoühiskonna eesotsas. See asetab meile suuremaid ootusi. Me peame liidrirolli täitma nii, et see meid endidki motiveeriks ja mõjuks teistele inspireerivalt.“2

Ometi oleme digihumanitaarias paljudest sammukese tagapool. Oluliseks näitajaks on saanud see, kuidas ja milleks tehnoloogiat kasutatakse. Üheks oluliseks tehnoloogia kasutusvaldkonnaks teadmistepõhises ühiskonnas peaks olema uurimistöö. Teaduses on tehnoloogia kasutamine andmete kogumisel, töötlemisel, esitamisel ja mujalgi plussiks, mida millegi muuga asendada on tihti raske või lausa võimatu.

Skeptikutele, kes ütlevad, et humanitaaria ei peagi e- olema, võib rahustuseks öelda, et kvalitatiivsed meetodid ei kao ja jäävad ka e-vabad meetodid ja võimalused, aga teadlikkust tuleb suurendada. IT-võimaluste kasutamine tõhustab humanitaari tööd ning paljude uurimisülesannete lahendamiseks on nn aeglaste meetodite kasutamine tänapäeval ebaefektiivne. Kuna humanitaarseid andmekogusid koostatakse ja hallatakse digitaalselt, vajavad ka humanitaarid oskusi nende loomiseks, haldamiseks, ja kasutamiseks uurimistöös.

1 Schnapp, J. and Presner, P. (2009) Digital Humanities Manifesto 2.0; http://www.humanitiesblast.com/manifesto/Manifesto_V2.pdf

2 Hille Hinsberg, E-riik kui uus normaalsus ja selle piirid. – Sirp, 8. V 2015.


Eesti Digitaalhumanitaaria Selts

EDHSi eesmärk on tutvustada, toetada ja propageerida digivahendite kasutamist humanitaariaalases uurimistöös, suurendada interdistsiplinaarse koostöö võimalusi uurijate vahel ning toetada omavahelist teabe ja kompetentsi jagamist. Seltsi põhikiri sedastab, et selts korraldab ja koordineerib teemakohaseid üritusi (konverentse, töötubasid, seminare jne), loob kontakte teiste DHga seotud ühingutega Eestis ja välismaal ning propageerib oma üritustel ja väljaannetes digitaalhumanitaariat laiemale avalikkusele. Üks kesksetest märksõnadest on koostöö eri uurimisvaldkondade ja institutsioonide vahel, mida toetab ka värskelt alustanud Eesti uuringute tippkeskuse teadustegevuse kava. Sealsesse digihumanitaaria ja keeletehnoloogia alasesse uurimisrühma kuulub uurijaid kirjandusmuuseumist, Tallinna ja Tartu ülikoolist, Tallinna tehnikaülikoolist jm.

Digitaalhumanitaaria konverents toimub kirjandusmuuseumis juba neljandat aastat. Selleaastane konverents, mis toimub 13. ja 14. oktoobril, on pühendatud visuaalsele digitaalhumanitaariale (http://www.folklore.ee/dh/dhe2016/).

Rohkem infot EDHSi tegemiste kohta on võimalik leida eesti digitaalhumanitaaria konverentsiseeria veebilehelt aadressil http://www.folklore.ee/dh/tutvustuseks/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar