Bürokraatia kui raiskamisaparaat

Kas on õigustatud minna õpetama Euroopa Liidule bürokraatia vähendamist, kui me ise ei ole suutnud oma bürokraatiat vähendada?

MARGUS MAIDLA

Mis mõtted on jäänud kõlama pärast Eesti ELi-eesistumise viimaseid üritusi?

Samale perioodile langes teaduse korralise evalveerimise¹ lõpparuande avalikustamine.

Toimunud on kohtumisi, konverentse, arutatud mitmesuguseid teemasid. Viimasel, järjekorralt neljandal teaduspoliitika konverentsil „Teadus kui Eesti arengumootor“ arutati, kuidas targalt riiki juhtida. Konverentsi teema on heas kooskõlas Eesti ELi-eesistumise teadusvaldkondlike prioriteetidega. Eesistumise teadusvaldkonda läbivaks teemaks on ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise aluseks oleva programmi „Horisont 2020“ vahehindamine. See on maailma kõige mahukam teadusprogramm (75 miljardit eurot) ja vahehindamise tulemused annavad aluse järgmise perioodi programmi kujundamisele.

„Horisont 2020“ vahehindamises keskendutakse kahele teemale: teaduse mõju ja väärtus ühiskonnale ja ELi teaduse rahastamismeetmete (koostöövormide) lihtsustamine. Euroopa Liit on teaduskoostööd rahastanud alates 1984. aastast ja teaduskoostöö rahastamiseks on välja mõeldud palju koostöövorme. Kuna uusi koostööalgatusi tuleb aina juurde, on rahastada üha keerulisem.

Kui teaduse ühiskondlikku väärtust suudab igaüks mõtestada oma ettekujutusega (tehtud on ka objektiivsusele pretendeerivaid majandusuuringuid), siis palju keerulisem on analüüsida rahastamismeetmeid ja lihtsustada koostöövorme.

Tegelikult käib jutt mitte bürokraatia vähendamisest, vaid süsteemi optimeerimisest: kui suudetakse vähendada haldusaparaati ja bürokraatiat, siis optimeeritakse ka süsteemi; kui seda ei tehta, ootab ees läbikukkumine.

Aastate eest ütles kogenud euroametnik, endine Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas Tartu ülikooli majandusteaduskonna aastapäevaaktuse ettekandes: „Palju kantakse meedia poolt üle tuliseid debatte, kui Euroopa Liidu liikmesriigid üritavad milleski kokku leppida. Tihti on see protsess täis suuri pingeid, vaimset ja füüsilist koormust ja kui mingile tulemusele jõutakse, siis tihti on see n-ö lukus väga pikaks ajaks, sest sisemine energia, et debatti uuesti avada, on kõigil osapooltel tükiks ajaks otsas. Ja nüüd ma ütlen teile, et see on võrreldes bürokraatia vähendamisele kuluva energiaga tühiasi. Meedia kannab üle kokkulepetele jõudmiste vaevalisi protsesse, aga teda ei huvita väga kuluaaritöö, mida tehakse tihti igapäevaselt, et muuta juhtimist tõhusamaks ja vähendada bürokraatiat, see töö on võrratult-võrratult raskem, kui kokkulepetele jõudmine.“

Bürokraatia vohamise on hästi kokku võtnud Parkinsoni seadus: töö maht kasvab, kuni täidab kogu selle valmimiseks saada oleva aja.

Sama on juhtunud ka ELi teadusmeetmetega: üle 30 aasta on välja tuldud uute programmide, meetmete ja projektidega. Ülevaate saamiseks on tellitud uuring,² kust võib leida kümneid ja kümneid osi, mis kõik on tekkinud mingist uuest ideest või strateegiadokumendist ajendatuna, aga tagasi ajaloohämarusse ei taha nad vajuda. Nad on tulnud, et jääda. Vähemalt üritab oma eksistentsi eest seista iga meetme koordinaator, juhtkomitee ja haldusaparaat, kes programmi teostab.

Kindlasti on prioriteediks valitud õige teema, sest väikesel liikmesriigil on kaks valikut: kas suurendada haldusaparaati, et olla suuremate liikmesriikidega konkurentsivõimeline või siis loobuda mõnes projektis ja meetmes osalemast, sest haldusressurssi ei jätku. Üldprintsiipidest lähtudes ei ole kõik sammud süsteemi parandamiseks ja optimeerimiseks hea mõte, vaid pragmaatiliselt kasulikud Eesti-sugusele väikeriigile.

Hoopis iseasi on küsimuse püstitus, kas on õige minna õpetama Euroopa Liidule bürokraatia vähendamist, kui me ise ei ole hakkama saanud bürokraatia vähendamisega.

Oleme jõudnud seisu, kus auditeerimiseks vajalik haldusaparaat, mis on ellu kutsutud väärkulutuste vähendamiseks, on ise suur ja ebatõhus kulukoht. Seetõttu kannatavad tuhanded kõrgepalgalised spetsialistid, kes peavad audiitorite lõpututele küsimustele vastama ja aruannetele aega kulutama.

Kuigi viidatakse mingitele Euroopa Liidu nõuetele, tundub mulle, et probleem on tekkinud siin. Tegelikult on Brüsseli rahastusmeetmete aruandlus märksa tõhusam ja loogilisem kui Eesti oma, mida auditeerib rahandusministeerium. Just see ministeerium tundub oma nõuete üle vindi keeramisega olevat kogu kurja juur.

Tartu ülikooli rektor Volli Kalm on viidanud otse: liigsele bürokraatiale ja kontrollile ei julgeta vastu astuda ka avalikus sektoris.³ Ta on esitanud ka otstarbekaid ettepanekuid.

• Rohkem usaldust ELi finantside bürokraatia osas – see võimaldaks suurendada ülikoolide efektiivsust;

• Ennetus ja kontroll tuleb tasakaalustada – õppida võib maksu- ja tolliameti kogemusest;

• ELi struktuuritoetuste auditeerimine tuleb viia rahandusministeeriumist välja, kuigi kui see on tülikas ettevõtmine.

Eriti väärib märkimist maksu- ja tolliameti senine tõhus töö. Kas tõesti ei ole võimalik üles ehitada infotehnoloogiline platvorm, kus ametniku sekkumine aruandlus- ja auditeerimisprotsessi oleks minimaalne, see toimiks e-keskkonnas viisil, et sealt saavad andmed kätte kõik ametkonnad ega ole vaja täita eraldi formulare. Nende täitmine võtab uurimisrühmade juhtidelt – professoritelt, juhtivteadlastelt – tohutu aja ega ole otstarbekas.

Enne kui minna Brüsselisse teisi õpetama, kuidas teaduskorraldust optimeerida (mida tuleb ka teha), peab eelkõige ise pürgima tõhusama halduskorralduse poole, olema selles vallas teistele eeskujuks. Siis kuulatakse ka muid ettepanekuid tähelepanelikumalt.

1 2017. a korralise evalveerimise tulemused on leitavad Eesti Teadusagentuuri kodulehelt. http://www.etag.ee/tegevused/evalveerimine/korraline-evalveerimine/korraline-evalveerimine-2017/

2 Patries Boekholt, Jari Romanainen, Theresa Madubuko; „Increased coherence and openness of European Union research and innovation partnerships. Final report“ technopolis |group|, VI 2017. www.hm.ee/sites/default/files/technopolis_eu_ri_partnerships_final_report.pdf

3 4. X 2017 toimunud traditsioonilisel teaduspoliitika konverentsil sarjast „Teadus kui Eesti arengumootor“.