Bioloogiline liik kui hulk varieeruvaid protsesse

John A. Dupré: „Kui näeme elusloodust protsessidest koosnevana, saavad klassifikatsioonid peegeldada ainult pidevalt voolava maailma omavahel ristuvaid läbilõikeid.“

EDIT TALPSEPP

John A. Dupré on teadusfilosoof, filosoofia professor Exeteri ülikoolis. Peamised uurimisvaldkonnad on bioloogiafilosoofia ja üldine teadusfilosoofia.

Aprillis pidas ta ettekande Pärnus Põhjamaade teadusfilosoofia võrgustiku neljandal kohtumisel.

Alustuseks see intervjuudes sageli esinev küsimus: kuidas jõudsite oma praeguse elukutse juurde? Milline oli teie haridustee ja kuidas avastasite filosoofia, täpsemalt bioloogiafilosoofia?

John Dupré: Mul vedas, et koolis oli üks mu õpetajatest filosoofiast huvitatud ning juhendas ka kord nädalas toimuvat filosoofiakursust. Tollal spetsialiseerusin loodusteadustele (Inglise haridussüsteemis spetsialiseerutakse väga varakult, tavaliselt 16aastaselt), ent mind köitis kohe filosoofiliste küsimuste keerukus ja sügavus – sellest ajendatuna kandideerisin ka ülikooli füüsika ja filosoofia õppekavale. Sealt liikusin kiiresti poliitika, filosoofia ja majanduse (ingl PPE – E. T.) õppekavale ning pärast kolm aastat kestnud kõrvalepõiget muusikasse lõpetasin bakalaureusekraadiga filosoofias ja majanduses selge sihiga saada ka filosoofiadoktori kraad. Väljavaade pühendada oma elu mõtlemisele ning filosoofiliste küsimuste üle arutlemisele tundus mulle innustavam kui miski muu, mida tollal ette kujutada oskasin.

Uurimisteemat valides küsisin nõu mitmelt inimeselt ning üks mu juhendajatest, meie seast juba lahkunud Gordon Baker, mainis, et David Hullilt ja Michael Ruse’ilt on ilmunud raamatud bioloogiafilosoofiast, mida ta pidas huvitavaks ja arengupotentsiaaliga distsipliiniks.

Hoolimata sellest, et olin bioloogiat õppinud vaid ühe semestri, võtsin ideest vedu ning kandideerisin Cambridge’i bioloogiafilosoofia doktorantuuri. Tol ajal oli Suurbritannias ilmselt ainus selle kvalifikatsiooniga inimene Nick Jardin, kellest sai ka mu juhendaja. Küll formaalselt bioloogiahariduseta, olin tollal amatööri tasemel huvitatud botaanikast, eriti taimede identifitseerimisest, ning kõik see pani mind omakorda huvituma taksonoomiast. On suur õnn, et jõudsin taksonoomiani botaanika, mitte zooloogia kaudu, kuna lootusetus jõuda mingitele essentsialistlikele positsioonidele ilmneb märksa selgemini just botaanikas. Mu doktoritöö keskenduski just sellele probleemile ning samuti reduktsionismile, mis oli tolleaegses bioloogiafilosoofias peaaegu et kohustuslik teema. Järgmiste aastakümnete jooksul oli mul õnn viibida bioloogiafilosoofia distsipliini peaaegu et eksponentsiaalse kasvu alguse juures.

Palju on arutletud selle üle, milline on teadusfilosoofia panus teadusse. Ei saa eitada, et filosoofia on vajalik argumentide analüüsimiseks, mõistete selgitamiseks, järeldusvigade paljastamiseks jne. Siiski väidavad isegi mõned maailmakuulsad teadlased, et filosoofia ei ole teadusse mingisugust panust andnud. Teadusfilosoofid on filosoofia kaitseks juba hulgaliselt argumente esitanud ning usun, et bioloogiafilosoofina soovite teha sama. Millised on teie argumendid selles küsimuses?

Eeldan, et kõige kuulsamad rünnakud filosoofiale on tulnud füüsikutelt, nende rünnakutele vastamise jätan füüsikafilosoofide hooleks. Nagu Thomas Kuhn² meile (ilmselt õigesti) on õpetanud, teevad paljud teadlased suhteliselt rutiinset tööd kinnistunud paradigma raames ega huvitu eriti filosoofilistest ega üldistest fundamentaalsetest küsimustest. Küllap on ka enamik bioloogidest filosoofia suhtes ükskõiksed, ent mingi üsna mõjukas vähemus on bioloogiafilosoofia küsimusi bioloogiateadusele siiski oluliseks pidanud. Erilist äramärkimist väärivad näiteks Richard Lewontin ning bioloogiafilosoofia distsipliini kasvule aukartust ärataval määral kaasa aidanud Ernst Mayr. Lewontini laboris töötasid 1970. ja 1980. aastatel paljud juhtivad bioloogiafilosoofid (ma ise küll mitte). Filosoofilistest küsimustest ning filosoofidega koostööst huvitatud olnud nimekate bioloogide hulka kuuluvad ka näiteks Denis Noble, Scott Gilbert ja Ford Doolittle.

Praeguseks pean filosoofiliste probleemide esinemist bioloogias nii ilmseks, et ma isegi ei tea, kuidas selle poolt argumenteerida. Elu üleüldse, inimese elu eriti, on keskne filosoofiline teema, mis on ainult võitnud sellest, et pööratakse tähelepanu tema kohta saadud teaduslikele teadmistele. See, mida filosoofid bioloogiasse panustavad, ei ole ehk nii ilmselge – võib-olla saavad teadlased oma tööd väga hästi teha ka niisugustele filosoofilistele küsimustele tähelepanu pööratama. Mu oma kogemust kinnitav vastus kõlab, et kui teadlased peavad oma professionaalse pilgu pöörama sügavale väga spetsiifiliste teemade poole, siis filosoofidel on privileeg uurida pindmisemalt palju laiemat territooriumi. See võimaldab neil mõnikord näha kohti, kus teadusprojektide omavaheline kontakt peaks olema tihedam.

Ma ise näengi suurt osa oma tööst sellisena. Kriitilises võtmes olen väitnud näiteks, et inimese evolutsiooni­psühholoogia uurijad ei ole käinud kaasas evolutsiooniteooria üldise arenguga ja see muudab paljugi nende öeldust väga problemaatiliseks. Kui rääkida hiljutisest tegevusest, siis praegu olen hõivatud Londoni kuningliku seltsi ja Briti akadeemia – esimene on Suurbritannia juhtiv loodusteaduste akadeemia ning teine sotsiaal- ja humanitaarteaduste akadeemia – väga huvitava ühiskohtumise organiseerimisega. Nimetatud kohtumisel käsitletakse evolutsiooniteooria seisundit hiljutistes uuringutes, mis keskenduvad sellistele teemadele nagu [ökoloogilise – E. T.] niši konstrueerimine, epigeneetika ja sümbioos. Loodetavasti aitab see tõmmata tähelepanu muu hulgas sellele, kui väärtuslik on loodusteaduste kitsama süvaekspertiisi ühendamine humanitaar- ja sotsiaalteaduste laiema, sünoptilisema perspektiiviga.

Mulle meeldib mõelda, et pole teravat eraldusjoont teoreetilise teaduse ja selle teadusharu filosoofia vahel, näiteks füüsikafilosoofia ja teoreetilise füüsika või bioloogiafilosoofia ja teoreetilise bioloogia vahel. Enamik uuenduslikest, „paradigmasid nihutanud“ teadusavastustest hõlmab ka mingite fundamentaalsete metafüüsiliste printsiipide ja mõne maailma väga olulise aspekti nägemisviisi muutust. Niisiis võiksime öelda, et neid avastusi võib pidada ka metafüüsilisteks (filosoofilisteks), mitte vaid teaduslikeks. Mida arvate, kas saab tõmmata piiri teoreetilise teaduse ja filosoofia vahel ning väita, et mõne saavutuse võib omistada ühele, kuid mitte teisele?

Mul ei ole saavutuste omistamise küsimuses kindlat seisukohta, ent olen kahtlemata nõus, et need kaks – kui neid ikka on kaks! – on omavahel tihedalt seotud. Kaldun arvama, et teaduse ja filosoofia vahel valitseb oluline töö- ja pädevusjaotus. Teadlastel ja filosoofidel on väga erinev haridus ja tavaliselt ka intellektuaalne kogemus. See on minu arvates üks põhjusi, miks nende omavaheline suhtlus on nii oluline. Olen nõus, et suuremad teoorianihked on tihti samavõrd filosoofilised kui empiirilised.

Tulgem nüüd konkreetsemate näidete juurde: kas olete nõus, kui teid peetakse teoreetiliseks bioloogiks?

Jätaksin pigem bioloogide otsustada, kas mind võib pidada üheks nende hulgast. Mõnikord nad seda teevad ja üldiselt olen selle üle rõõmus. Ütleksin siiski, et osa mu tööst on filosoofiana mõeldud. Ning nagu juba mainisin: kuigi teadlased ja filosoofid on tihti huvitatud samadest küsimustest, on nende oskustes ning probleemiasetustes olulisi erinevusi.

Mida arvate, kas bioloogiateaduse kõige kuulsam nimi Charles Darwin oli loodusteadlane, loodusfilosoof või mõlemat korraga?

„Loodusfilosoof“ on tore mõiste, mille kasutamisest oleme peaaegu loobunud, ent mis minu arvates sobib Darwini iseloomustamiseks väga kenasti. Hoolimata tema filosoofiat põhjalikult mõjutanud revolutsioonilistest ideedest kuulub Darwin teatud mõttes kindlasti teadlase kategooriasse. Keskendume ehk liialt tema „Liikide tekkimisele“ ja „Inimese põlvnemisele“ ning mitte piisavalt näiteks uurimistöödele vihmaussidest või tolmlemisest. Viimased annavad selgelt tunnistust hoolest, kannatlikkusest ning eksperimentaalsest leidlikkusest, mis on iseloomulikud pigem teadlasele kui filosoofile. Kuid kindlasti mõtles Darwin sügavalt ja sünteetiliselt oma detailse teadustöö implikatsioonide üle, nii et olen täiesti nõus kõigi küsimuses välja pakutud nimetustega.

Bioloogiafilosoofia alal olete huvitunud paljudest valdkondadest, andnud neisse ka oma suure panuse, nii et on keeruline teha teie tööst lühikest ülevaadet. Siiski on mõned teemad, millel soovin peatuda, eriti seoses ettekandega, mille pidasite aprillis Pärnus Põhjamaade teadusfilosoofia võrgustiku neljandal kohtumisel. Üks teie välja pakutud kuulus kontseptsioon on promiskuiteetne realism (ingl promiscuous realism – E. T.). Kuidas seda iseloomustate?

Promiskuiteetne realism on idee, mis kasvas välja mu väga varasest taksonoomia uurimistööst. See sündis vastusena Hilary Putnami³ ideele, mis oli 1970.–1980. aastatel väga mõjukas. Putnam oli huvitatud üldmõistete, eriti nn loomulike liikide (ingl natural kinds – E. T.) mõistete osutusest. Tema väitel on loomulike liikide mõisted mõeldud igapäevakeeles viitama tegelikult eksisteerivatele loomulikele liikidele, fundamentaalselt sarnaste entiteetide klassidele, mille loomuse või olemuse (ingl essences – E. T.) teadus varem või hiljem avastab. Sel viisil avastasime lõpuks näiteks vee molekulvalemi H₂O, täites teatava tühimiku vee mõiste tähenduses. Putnami väitel täideti sarnane tühimik selliste mõistete nagu „tiiger“ või „sidrun“ puhul teadmistega geneetikast. See käsitlus tundus mulle vähemalt bioloogiliste liikide mõistete puhul väär. Professionaalse bioloogia mõistete ning tavakeeles ja mitteteadlastest asjatundjate (nt aednike, metsnike jne) kasutatavate bioloogiliste liikide kohta käivate terminite seosed tundusid mulle olevat märksa keerulisemad.

Pärast mõningast detailsemat uurimistööd sain kinnitust mitte ainult sellele, et teadusliku ja mitteteadusliku sõnakasutuse vahel pole üksühest vastavust, vaid ka tõigale, et tihti leidub maailma mitteteaduslikul viisil tükkideks jagamisekski häid põhjusi. Mulle tundus, et klassifikatsioone tuleb mõista lähtuvalt nende eesmärkidest, ning teadlaste eesmärgid pole needsamad, mis on kalameestel, metsnikel ja karusnahatootjatel. Muidugi ei olnud see esimene kord kellelgi sellise idee peale tulla. Promiskuiteetse realismi mõningane ebatraditsioonilisus seisnes selle realismi komponendis. Tavaliselt käib eesmärgist sõltuvate klassifikatsioonide tunnistamisega kaasas ebarealistlik idee, et klassifitseerimine on üldjoontes sotsiaalne tegevus, mille käigus me maailma konstrueerivalt korrastame. Mulle aga näis, et klassifitseerimise eri viisid võtavad siiski arvesse maailma tegelikke tunnuseid ning et maailm ise muudab need klassifikatsioonid meie eesmärkidele sobivaks või sobimatuks. Kui hiljem hakkasin maailma korratuna (ingl disordered – E. T.) kirjeldama, pidasin silmas peamiselt seda, et on olemas omavahel kattuvaid, interakteeruvaid korrastamise viise – see vaade on aga tugevas vastuolus ikka veel laialdaselt usutava eeldusega, et maailmas on ruumi vaid ühele unikaalsele seaduste hulgale ning liikide kogumile, millele neid seadusi rakendatakse. Suurt osa mu edasisest karjäärist võib mõista kui sellise mõtteviisi purustamise implikatsioonide edasiarendust. Näiteks jõudsin seisukohale, et dispuute bioloogiliste liikide määratlemise viiside üle saab lahendada ettepanekuga, et kõik (või vähemalt osa) neist viisidest on mõnda eesmärki silmas pidades legitiimsed.

Usun, et teadusdistsipliinidest mõjutab promiskuiteetse realismi idee kindlasti enim seda ala, mida ise kõige rohkem uurib – süstemaatikat. Nagu David Hulli suurepärase raamatu „Teadus kui protsess“ („Science as a Process“) lugejad teavad, võivad taksonoomia eri koolkondade toetajate debatid olla raevukad, isegi vaenulikud. On raske kujutleda, et need jätkuksid samas vaimus, kui üldsus tunnistaks, et pole olemas üht ainuõiget organismide klassifitseerimise viisi.

Põhjamaade teadusfilosoofia võrgustiku kohtumisel pidasite plenaarettekande protsessidel baseeruvast ontoloogiast bioloogias. Kuidas mõjutab selline ontoloogia elusorganismide klassifitseerimist?

Üks esmaseid tegureid, mis pani mind huvituma protsessibioloogiast, oli selle võime anda põhjalikumaid selgitusi promiskuiteetsele realismile. Meile tuttavad klassifikatsioonid – staatilised kirjeldused omadustest, mis mingisse kindlasse liiki kuuluval asjal on – tulenevad maailma käsitlemisest asjadest koosnevana (suured asjad, nagu organismid, koosnevad väiksematest organitest, rakkudest, molekulidest ning lõpuks elementaarosakestest). Kui näeme elusloodust aga protsessidest koosnevana, saavad klassifikatsioonid peegeldada ainult pidevalt voolava maailma omavahel ristuvaid läbilõikeid.

Alustame sellest, et evolutsioonilisel ajaskaalal toimuvad protsessid – põlvnemispuu harude areng – on unikaalsed ja ettemääratud trajektoorita. Nende protsesside koostisosad on individuaalsed organismid, kelle arengutee on väga plastiline, s.o ei järgi samuti mingit kindlat trajektoori. Bioloogiline liik on niisiis hulk varieeruvaid protsesse, mis omavahel integreeruvad, et genereerida osalt organismide enda ennustamatu tegevuse tõttu samuti ennustamatult muutuva trajektooriga protsessi. Tuleb välja tuua ka oluline tõik, et need protsessid ei ole üksteisest kaugeltki sõltumatud. Tänu looduses peaaegu universaalse nähtusena esinevale sümbioosile on põlvnemispuu harud üksteisega elutähtsate, ent samuti arenevate suhete kaudu läbi põimunud. Mõnikord muutub põimumine nii tihedaks, et näeme neid harusid üheainsa protsessina. Kokkuvõtvalt võib öelda, et maailma kohta, mis koosneb arenevatest, pidevalt omavahel läbipõimuvatest protsessidest, ei saa anda selle koostisosade ühtainsat ning teiste ees privilegeeritud kirjelduste kogumit.

Teie pluralistlik maailmakäsitus puudutab ka inimeste kategoriseerimist ning see on üks teemadest, mis illustreerib bioloogiafilosoofia diskussioonide relevantsust väljaspool bioloogiat ja filosoofiat. Kuidas teie pluralism end selles kontekstis realiseerib ning mis on inimkategooriatesse puutuvate pluralistlike mõtlemismustrite sotsiaalpoliitilised implikatsioonid?

Ka debatid inimteadustes, näiteks inimgeneetika, -evolutsiooni ja -kultuuri seoseid uurivates distsipliinides, oleksid märksa viljakamad, kui suudaksime vältida eeldust, et on ainult üks õige fenomenide kirjeldamise viis. Eriti selge näide on siin rassiküsimused. Kui suudaksime üldiselt omaks võtta tõiga, et inimliik hõlmab mitmeid omavahel kattuvaid ning lõikuvaid kultuuriliste, genotüübiliste ja fenotüübiliste variatsioonide mustreid, muutuks mõttetuks tänapäevani säilinud rassisism (ingl racialism), mis käsitab rasse essentsialistlikke omadusi evivate loomulike liikidena. Kaldun siiski arvama, et promiskuiteetne realism on mitmes mõttes relevantsem pigem teaduse tarbijatele (sealhulgas filosoofidele!) kui teaduse tootjatele. Enamik teadlasi tunneb end mugavalt, töötades oma uurimisküsimusi ja huve silmas pidades moodustatud kategooriate keskel, ning ilmselt ei mõtle nad kuigi palju sellele, kas nende kategooriad on identsed mõningatel muudel kaalutlustel moodustatutega. Ent näiteks sellisest teemast nagu geograafilise päritolu ja haiguste teket soodustavate geneetiliste variantide korrelatsioon huvituvad teadlased peavad olema teadlikud, et tõenäoliselt tõlgendatakse nende uurimistulemusi üldjoontes rassistlikku raamistikku toetavatena.

Olen olnud kaua huvitatud ka sotsiaalse ja bioloogilise soo metafüüsikast – jällegi üks küsimus, mis saab palju selgemaks protsessimetafüüsika perspektiivist uurituna. Bioloogiline sugu iseenesest pole rangelt dihhotoomiline mõiste – looduses tuleb ette hulgaliselt vahepealseid juhtumeid, mis mõnikord tõugatakse üsna brutaalse kirurgilise sekkumisega dihhotoomia ühele poolele. Sotsiaalse soo mõiste annab meile kultuuriliselt ja ajalooliselt märksa mitmekesisema sotsiaalsete kategooriate hulga. Kõike seda arvesse võttes peakski meil abi olema protsessiperspektiivist, mille kohaselt nii bioloogiline kui ka sotsiaalne sugu on mõlemad hulgalistest välistest ja sisemistest faktoritest mõjutatud arenguprotsesside tulemus.

Tahaksin puudutada veel üht teemat, mis illustreerib bioloogiafilosoofia relevantsust inimeste igapäevaelu, laiemate sotsiaalsete teemade, isegi globaalsete demograafiliste probleemide puhul. Nimelt on üsna populaarseks saanud inimkäitumisele omase – truudusetust abielukäitumisest kuni migratsioonikriisi ajal põgenikesse suhtumiseni – selgitamise katsed, apelleerides evolutsiooniteooriale. On üritatud leida ka massimigratsiooni evolutsioonilisi põhjusi. Mil määral saame selles küsimuses apelleerida evolutsioonilistele selgitustele ning kuivõrd peaksime jääma skeptiliseks?

Selle valdkonna suhtes olen juba pikka aega skeptiline olnud. Minu arvates tehakse neis küsimustes palju väga halba teadust. Olen aastaid väitnud, et evolutsioonipsühholoogia, mis mõistab tänapäevast käitumist kiviajal arenenud mentaalsete moodulite kaudu, tugineb evolutsiooni iganenud käsitlusele. Samuti põhineb enamik käitumis­geneetikast ikka veel sellistel genotüübi ja fenotüübi seoste kohta käivatel eeldustel, mille hiljutised geneetikauuringud on täielikult ümber lükanud. Kõik see saab jällegi selgeks, kui näeme organisme ja eriti inimesi kui väga plastilisi arenguprotsesse, mitte essentsialistlike omaduste fikseeritud kogumeid. Inimese arenguprotsess sõltub paljudest faktoritest, mille hulgas genoom, hoolimata kogu oma tähtsusest, ei evi siiski mingit erilist privileegi. Paljud eluliselt tähtsad mõjutegurid varieeruvad kultuuride ja ajalooperioodide lõikes väga palju ning on osaliselt tänu tahtlikule inimtegevusele pidevas muutumises. Evolutsiooniteoorias aina suuremat tähtsust omandav nišikonstrueerimise idee on selles kontekstis väga suureks abiks. Inimesed on ülimalt osavad niši konstrueerijad, luues endale äärmiselt keerukat keskkonda – linnu, koole, haiglaid ja palju muud –, mis peegeldab paljude generatsioonide intensiivset inimtegevust. Eeldada, et küsimuses mainitud käitumisjooni saab seletada pelgalt ammu möödunud aegadel looduslikult valitud geenide abil, tähendab ignoreerida paljusid kriitilise tähtsusega mõjutegureid viisil, mis muudab selgituskatsed laias laastus väärtusetuks.

Ja viimane küsimus: milline on teie arvates bioloogiafilosoofia tulevik? Kas see integreeritakse muude (filosoofiliste) distsipliinidega, järgides seega interdistsiplinaarsuse suundumust teaduses, akadeemilises/intellektuaalses elus üldiselt? Või muutub bioloogiafilosoofia üha autonoomsemaks distsipliiniks, omandades rohkem distinktiivset iseväärtust?

See on keeruline ja huvitav küsimus. Bioloogiafilosoofia järgib tõepoolest interdistsiplinaarsuse suundumust – vähe on bioloogiafilosoofe, kelle arvates saab oma alal töötada, olemata vähemalt paljude bioteaduste osadega interaktsioonis. Ometi kipub bioloogiafilosoofia peavoolufilosoofiast eemale triivima. Bioloogiafilosoofid on skeptilisel seisukohal analüütilise metafüüsika praeguse hetke uurimistöö suhtes ning nood vastavad samaga, kaheldes, kas bioloogiafilosoofia näol pole tegemist hoopis mingi teadusajakirjanduse eksootilise vormiga.

Selle tendentsi implikatsioonid ilmutavad end maailma eri nurkades. Ameerika Ühendriikides põhjustab see tõsiseid probleeme. Akadeemilistes osakondades kipub seal võim ikka veel kontsentreeruma ning kui filosoofiaosakonnad ei näe bioloogiafilosoofiat distsipliini osana, ei loo nad selle viljelejatele ka töökohti. Kuigi teadusfilosoofiat nähakse filosoofia õppekava olulise osana, on neil juhtudel enamasti tegu üldise teadusfilosoofiaga – sellisega, mis tegeleb seletuse, põhjuslikkuse, loodusseaduste jms üldiste käsitlustega ehk siis millegagi, mis sobitub palju paremini peavoolu filosoofia kontseptsioonidega. Akadeemilisi töökohti napib ning tehnilisena kõlavad arutelud geneetikast ja evolutsioonist arvatakse kuuluvat pigem bioloogiaosakonda. Mõne väite kohaselt on tungivalt vaja, et bioloogiafilosoofid võtaksid osa üldkohtumistest ning veenaksid kolleege selles, et nende töö on filosoofiale oluline.

Toetades küll seda üleskutset ning uskudes, et bioloogiafilosoofide ja peavoolu filosoofide dialoogist võib palju kasu olla, arvan siiski, et Euroopas, vähemalt mõnes riigis, on olukord hoopis teistsugune. Näiteks Suurbritannias, mida ma kõige paremini tunnen, on võim liikunud osakondadest kesksemate administratiivorganite kätte ning nonde tegevuskavad soosivad bioloogiafilosoofiat rohkem. Selliste tegevuskavade põhilisi meetmeid on teadusraha taotlemine ning tundub, et bioloogiafilosoofia on siin vägagi tulemuslik olnud. Eriti helde on bioloogiafilosoofia, sh minu, suhtes olnud Euroopa teadusnõukogu. Tekkinud olukord võib peegeldada fakti, et Euroopas paljude aastakümnete vältel toimunud interdistsiplinaarsuse tähtsuse rõhutamine hakkab lõpuks vilja kandma. Suurbritannia teaduse rahastamise organid rõhuvad sellele, et suured projektid peaksid olulisel määral kaasama ka humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonna akadeemikuid ning bioloogia­filosoofial on sellistele nõudmistele vastamisel ilmselgelt oluline roll kanda. Samasuguseid tendentse võib märgata ka Austraalias ja Kanadas – mõlemas on bioloogiafilosoofe rahvaarvu kohta palju rohkem kui USAs.

Räägin siinkohal muidugi ainult nendest riikidest, mille olukorraga olen kursis – on huvitav näha, kuidas kulgeb kirjeldatud areng näiteks Hiinas, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas jm arenevates piirkondades rahvusvahelise akadeemilise kogukonnaga integreerumise käigus. Minu arvamus on, et kui integratsioon jätkub – mida ma loodan –, siis võib see keskenduda filosoofiavaldkondadele, mille kujundamisel kohalikud traditsioonid vähem tooni annavad. Kuna bioloogiafilosoofiat kujundab rahvusvaheline ühine diskursus vähemalt samal määral kui kohalikud filosoofia­traditsioonid, võib integratsioon bioloogiafilosoofiale kasuks tulla.

Raske öelda, milliseks kujunevad jõujooned akadeemilise elu keerukas poliitilises maailmas. Üksikteadlane peaks püüdma selgitada iseenda ja oma kolleegide töö tähtsust. Bioteaduste plahvatuslik areng toob endaga kaasa küsimusi, millest filosoofid vaevalt mööda vaadata saavad. Vastasel juhul oleksid Aristoteles ja Kant ilmselt rabatud, kuuldes, et filosoofid ei ole elu kohta tehtavate uute radikaalsete teadusavastuste mõistmisest eriti huvitatud. Nii et ma olen oma valdkonna tuleviku suhtes optimistlik ja loodan, et seda nähakse aina rohkem filosoofia osana. Usun, et isegi kui bioloogiafilosoofia oma algupärase valdkonna põhiküsimustest eemale peaks triivima, siis mingis vormis ta siiski säilib. Rohkem muretsen sellise akadeemilise filosoofia pärast, mis ei pea üheks oma põhiprobleemiks elu või vähemalt „elu“ mõtte järele küsimist.

1 Põhjamaade teadusfilosoofia võrgustiku (Nordic Network for Philosophy of Science) neljas aastakonverents toimus 21.–24. aprillini 2016 Pärnus ning seda korraldas Tartu ülikooli teadusfilosoofia õppetool.

2 Thomas Samuel Kuhn (1922–1996) – XX sajandi mõjukamaid teadusfilosoofe ja -ajaloolasi.

3 Hilary Whitehall Putnam (1926–2016) – XX sajandi mõjukamaid analüütilisi filosoofe.