Akadeemiline pärand on kõikidele

Tartu ülikooli akadeemiline pärand on suure tähtsusega mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopale.

JAANIKA ANDERSON

Evakueerimata jäänud lapsmuumia O. F. von Richteri kogust Tartu ülikooli kunstimuuseumis.

Evakueerimata jäänud lapsmuumia O. F. von Richteri kogust Tartu ülikooli kunstimuuseumis.

Tartu ülikooli kunstimuuseum

Euroopa akadeemilise pärandi võrgustik Universeum, mis on loodud 2000. aastal eesmärgiga säilitada, uurida, edendada ja tutvustada ülikoolide kogusid, muuseume, arhiive, raamatukogusid, botaanikaaedu ja observatooriume, nimetas 18. novembri Euroopa akadeemilise pärandi päevaks. Sel päeval pööratakse ülikoolides tähelepanu nii materiaalsele kui ka mittemateriaalsele pärandile ning tutvustatakse mitmesuguste ettevõtmiste, ekskursioonide, arutelude ja konverentsidega sajandite vältel loodud ja kogutud akadeemilist pärandit, võimaldades juurdepääsu muuseumidele, raamatukogudele, arhiividele, teaduse ja kunsti mälestusmärkidele, mida Euroopa ülikoolides leidub väga palju. See pärand kannab endas ülikoolide tuhandeaastast* panust teaduse ja teadmiste edendamisse ning moodustab suure osa Euroopa identiteedist ja kultuurist.

Kui novembrikuu keskpaigas tutvustatakse pärandit laiale üldsusele, siis suve hakul toimuvad Universeumi võrgustiku iga-aastased kohtumised Euroopa ülikoolides eesmärgiga vahetada teadmisi-kogemusi ja rääkida ülikoolist akadeemilise pärandi hoidja ja tutvustajana. Kohtumistel on teemaks olnud pärandi uurimine, avalikkuse kaasamine pärandi tutvustamisse, pärandi säilitamine, selle olevik ja tulevik. Tegevustikku ja kohtumistesse on sisestatud sõnum, et akadeemilised asutused ei taha hoida pärandit ainult endale, vaid otsitakse võimalusi, kuidas tuua hindamatud väärtused nähtavale, teha kättesaadavamaks – kasulikuks ja huvitavaks ka neile, kellel ei ole kokkupuudet akadeemilise keskkonnaga.

Kellel on kasu akadeemilisest pärandist? Ülikoolides säilitatava pärandi tarbijana ei käsitata üksnes ülikooliperet – õppejõude ja üliõpilasi. Ülikoolide kollektsioonid teenivad paljusid alates kooliõpilastest ja lõpetades erihuvidega teadlastega. Sellest annab tunnistust viimastel aastatel hoogustunud kogude kindlakstegemine, andmebaasidesse sisestamine ja digiteerimine eesmärgiga muuta kollektsioonid ühiskasulikuks. Kogude korrastamise tulemusel tõuseb akadeemiline pärand paremini esile ka akadeemilise pere enda silmis.

Valgustusajastu ideaalid

Hea näide on Tartu ülikooli akadeemiline pärand oma märkimisväärse vanuse ja suure tähtsusega mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopale. Rootsi kuninga Gustav Adolf II 1632. aastal asutatud Academia Gustavianast alguse saanud kõrgharidusalane tegevus köidab uurijate tähelepanu tänapäevani. Kuigi rootsiaegse Tartu ülikooli tegutsemisaeg jäi katkendlikuks, sai XVIII sajandi lõpus, kui uuele ülikoolile otsiti Vene impeeriumis kohta, veenvaks argument, et ülikool on siin juba olnud ja selle võiks just siin taasasutada.

Sellele, mis paljudele seostub sõnapaariga „akadeemiline pärand“ – muuseumid ja kollektsioonid – pandi alus Tartu ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Samal aastal pandi alus ka ülikooli loodusteaduslikele kollektsioonidele, raamatukogule ning aasta hiljem kunstimuuseumile. Valgustusajastu ideaali järgi igakülgselt haritud inimese kasvatamiseks – kusjuures iseäranis tähtsaks peeti kunstikasvatust – oli see vajalik samm.

Kogud üliõpilaste harimiseks

Tartu ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi etteotsa asus üks ülikooli põhikirja koostajaid, ülikooli juhtimises osalejaid ja kogudele alusepanijaid – klassikalise filoloogia, kõnekunsti, esteetika ning kirjandus- ja kunstiajaloo professor Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852), kellele valgustusaja ideed olid väga südamelähedased. Ta seadis eesmärgiks kogude komplekteerimise, et varustada üliõpilasi teaduskirjandusega ning pakkuda loengutele lisaks rohket illustratiivset materjali. Morgenstern nägi juba XIX sajandi hakul universaalses kunstikogus võimalust üliõpilaste mitmekülgseks harimiseks kunstiajaloos, arheoloogias, esteetikas, klassikalistes keeltes ja ka numismaatika loengutel. Kuigi kogusid õppetöös kasutada ei õnnestunud nii tõhusalt, kui algselt oli plaanitud, oli see ometigi väga uuenduslik ettevõtmine.

Tartu ülikooli kogude arendamine ei olnud tähtis üksnes ülikooli ja kollektsioonide eest vastutajaile, ka kõrvalseisjad nägid kogude kasutamises kas illustratiivsel, teaduslikul või inspireerival eesmärgil suuri võimalusi. Ilmekas näide sellest on noorelt surnud baltisaksa orientalisti Otto Friedrich von Richteri (1791–1816) Egiptuse muististe kogu annetamine Tartu ülikoolile. Pärast poja ootamatut surma kinkis isa Otto Magnus von Richter muistised ülikoolile sooviga innustada noori reisima, uurima ja maailma avastama. Küllap Richter mõistis, et poja töö toob rohkem kasu, kui on nähtaval ja kättesaadav suuremale huviliste hulgale kui kitsas pereringis.

Selliseid näited võib Tartu ülikoolist tuua teisigi. XIX sajandil ülikoolis tegutsenud õppejõud ja ka baltisaksa perekonnad tõid reisidelt kaasa mitmesuguseid esemeid, sh kunstiesemeid, et annetada need ülikoolile. Muuseumi kogude järjepideva kasvu ja arengu tagas aastatel 1803–1914 rahumeelne ajaloolis-poliitiline olukord. Tartu ülikooli asend kahe kultuuri mõjusfääris – poliitiliselt Vene impeeriumi koosseisus, haridus- ja kunstiideaalidelt saksa kultuuriruumis – mõjus kogudele soodsalt. Saksamaalt tuli Tartusse, sealhulgas kunstimuuseumi, haritud, laia silmaringiga töötajaid, sest sealne haritlaste üleproduktsioon ei võimaldanud neil kodumaal tööd leida. Nad tõid Tartusse kaasa teistest Euroopa ülikoolidest ja muuseumidest saadud teadmisi ja kogemusi, mida rakendasid oma töös Tartu ülikoolis ja ka siinsete kogude kujundamisel.

Sõja puudutus

2014. aastal toimus seoses saja aasta möödumisega Esimese maailmasõja algusest paljudes Euroopa linnades mälestusüritusi ja konverentse. Sõda oli puudutanud paljusid muuseume, sh akadeemilisi kogusid. Sellest räägiti konverentsil „Mars & Museum. Euroopa muuseumid Esimeses maailmasõjas“, mis leidis aset Berliini tehnikaülikooli eestvõttel 18.–20. septembril 2014. aastal.

Sel aastal täitus sada aastat Tartu ülikooli kunstikogude, sh Richteri kogutud Egiptuse muististe, ning antiikkeraamika, maalide, graafika ja kunstiraamatute evakueerimisest. Osa Tartu ülikoolile kuulunud varast toodi mõne aasta pärast tagasi, kuid sõja eest pakku viidud kunstiteoseid säilitatakse tänapäevani Venemaal Voroneži oblasti Kramskoi-nimelises kunstimuuseumis. Ometi käsitame ka Venemaal asuvat kunstikogu kui Tartu ülikoolile kuuluvat akadeemilist pärandit, sest see on tükike ülikooli koondatud kollektsioonide ajaloost. Ülikool ja Eesti riik on teinud jõupingutusi, et varade tagasitaotlemise teemat ülal hoida. Koostöös Voroneži muuseumiga toimus 2000. aastal restitutsiooniküsimusi käsitlev konverents ja kunstikogu avaldati 2006. aastal kataloogina, mis on teinud kollektsiooni paljudele kättesaadavaks.

Akadeemilise pärandi, olgu see kirjalik, esemeline või monument, väärtus on seda suurem, mida paremini kättesaadavaks ja mõistetavamaks teeme selle akadeemilisele perele ja üldsusele. Akadeemilise pärandi päev 18. novembril elustab ülikoolide pärandit ja tuletab meelde selle vajalikkust.

* Vanim ülikool on 1088. aastal asutatud Bologna ülikool. Sellele järgnevad Pariisi ülikool (asutud u 1150. a) ja Oxfordi ülikool (1167. a). Tartu ülikool kuulub varauusaegsete ülikoolide hulka, asutatud Academia Gustavianana 1632. a.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming