Aastaraamatu jagu

Kui kaitsepolitsei aastaraamat ei hakka avaldama uurimusi, muutub ta ühel kurval päeval tapvalt igavaks.

PEETER OLESK

Kui aeg hakkab põgenema, siis on tema jälitamine tühi töö ja vaimunärimine ehk tsiteerides Shakespeare’i komöödia pealkirja: „Love’s Labor’s Lost“ (ee „Asjatu armuvaev“). Ses mõttes on igasugune aastaraamat tänuväärne väljaanne – üllitis, mille vajalikkusest ei saa Eestis aru kaugeltki mitte iga asutus ega üksikkodanik. XIX sajandi vaimse Eesti kohta on ammendamatuks allikaks Õpetatud Eesti Seltsi koosolekute protokollid ja aruanded aastate lõikes. Eesti Vabariigis suurte sõdade vahel nii järjekindlad ei oldud ja ma arvan, et Eesti poliitilise politsei kauaaegsel juhil, siseministri asetäitjal August Tuulsel (1894–1940; läks koos abikaasaga vabasurma) ei tulnud pähegi, et rahvale ja riigile oleks vaja polpoli aastaraamatut. Nüüd on meil käes kaitsepolitsei aastaraamatu 19. vihik.

Midagi pole parata, minusugune peab tänini aastaraamatute ideaaliks Emakeele Seltsi aastaraamatut sel kujul, nagu see ilmus Paul Ariste (1905–1990) ja Heino Ahvena (1919–1988) jt elutööna. Neid haavas isiklikult, kui juhtus mõni säärane äpardus, mida ei andnud enam ka pudeli konjakiga parandada. Headel päevadel olid nad rahul, aga see tunne ei pööranud ilmaski ülemeelikuks. Rahulolu seisnes selles, et nad said olla kindlad: aastaraamat ilmub hilinemiseta, on korralikult köidetud, lubab kümmekond separaati ja on mahuldasa sama paks kui varasemadki osad. Seda rivi on edaspidigi ilus vaadata ja kasulik lugeda.

Kaitsepolitsei aastaraamat 2016 pisut häiriks Paul Aristet. Ma ei mõtle raamatu viimast osa „Ajaloost: KGB eesti haritlaste kallal“ (lk 40–43), mis on rumalavõitu, vaid kolme valget lehekülge, kuhu pole olnud midagi trükkida, fotode legende, mis on poolikud, ja edvistamist sisukorraga, milles must värv valitseb valge üle. Ka raamat ise on väliselt must – justkui see suurendaks raamatu loetavust. Fotode legendid? Lk 40 on publitseeritud foto aurutist, millega KGB sulatas ümbrikke lahti. Allpool on märgitud, kus see riistapuu on üles võetud, aga jäetud märkimata tootjafirma, aparaadi suurus, väljalaskeaasta ja muud tehnilised andmed. Kui suur oli Eesti NSV aastane vajadus selliste aurutite järele? Kuid ka avaldatud ulatuses on osutatud fotoallkiri lihtsameelne. KGB avas mis tahes postisaadetisi ja pakihoiukohti, omamata ometigi samasugust liimi, millega oli kirjaümbrik eelnevalt kokku määritud. Uus, KGB liim oli eristatav, sest see oli paks. Milleks oli vaja sisemaiseid ümbrikke avada? Näiteks selleks, et võtta kirjapaberi vahelt ära paberrubla. On loogiline, et KGBs pidi olema ka kontoriraamat selle kohta, kuhu nood rublad kirja pandi ja kuhu üle anti. Reproduktsioon sellisest kontoriraamatust oleks õiguslikult märksa süüdistavam kui piltpostkaart moosikeetjast.

Kaitsepolitsei aastaraamat peab kinni piiridest, mis on talle seadusega määratud. Iseenesest ei ole juba aastaraamatu asi küsida, kui kauaks on need piirid ka põhjendatud. See ei ole pelgalt juriidiline, ammugi mitte kitsalt ametkondlik probleem. See on inimõiguste ja kodanikuühiskonna võtmeküsimus, millele esimese vastuse annab tänapäevane tehnoloogia ehk lihtsamalt öeldes küberruumi arhitektuur (lk 20–21 jm). Kuidas näeb Eesti Vabariik küberruumis välja? Maakeeli: võrdlemisi kentsakalt. Näiteks IRL ei otsi lihtsalt uut esimeest, vaid ta peab otsima esimeest, kes ei vaja tõlget inglise keelde, tunneb Shakespeare’i tsiteerimisvõimelisemalt kui briti vürtspoemammi. Kaia Iva vastab esimesele kriteeriumile, mitte aga teisele. Saan aru, et kaitsepolitseiamet ei tohi minna isiklikuks, aga kui ma loen mitmest kohast (nt lk 18), mis kõik kuulub riigile, siis tahaksin teada, kes see riik on, kui ta ei ole tuumariik vetoõigusega ÜROs (erinevalt Valgevenest) ja mismoodi ta, see riik ikka, kavatseb maailma näitelaval esineda. Äraseletatult tähendab see, et kui kaitsepolitsei aastaraamat ei hakka avaldama uurimusi, muutub ta ühel kurval päeval tapvalt igavaks. See võib olla case-study, võib olla ka protsessi analüüs Fourier’ ridade järgi, kuid igatahes peab see olema analüüs, mis võtab ka Moskva Kremlis ja Jassenevos (vana mõisamaa Moskvast mitukümmend kilomeetrit kagusse, kus asub Venemaa luureteenistuse peakorter) ametnikud nõutuks. Kaitsepolitseiamet ei saa uurida Venemaad Jaanilinnast kuni Lõuna-Liivimaani. Ent ta on kohustatud uurima seda, mis on jõudnud destruktiivselt Eestisse ja võib siit minna ka edasi. Eestisse jõuab Venemaa äärmiselt selektiivne propaganda. Eestist Venemaale ei jõua peale Anne Veski ja Neeme Kuninga suurt midagi. Kas Venemaa üldse vajabki muud maailma? Arvan, et ei. Venemaa tahab olla endiselt hegemoon a priori, mis tähendab, et kui Eesti Vabariik tahab olla Archimedese kang, peab ta pöörama ümber ÜRO. Hullumeelsusi kaitsepolitseiameti aastaraamat õnneks ei avalda.

Mis ilmub nende asemel? Seitse alaosa: põhiseadusliku korra kaitse, vastuluure, riigisaladuse kaitse, küberjulgeolek, rahvusvahelise terrorismi tõkestamine, korruptsioonivastane tegevus, ajaloost. Kõik vajalikud valdkonnad, millest igaüks väärib käsitlemist sagedamini kui ilmateated. Nende hulgast ainsagi kohta pole võimalik kirjutada nekroloogi. Korruptsiooni Tallinna linnavalitsuses uuritakse juba mõnikümmend aastat (võtan alguseks Tallinna linnahalli saatuse), aga kaitsepolitsei ei saa esitada ühiskonnale killukesi protsessist, mis algas sellest, et see hall on ehitatud okupatsioonivõimude tehnoloogia järgi raudbetoonist, mille raud on vale. Kaitsepolitseiameti korruptsioonivastasele tegevusele on vastses aastaramatus pühendatud kuus lehekülge, leheküljed 34–39. Õieti mitte tegevusele, vaid tegevuse objektidele. Mina oleksin seal pitsitanud Rootsis töötavat Soome ajakirjanikku Kalle Kniivilät, kes oma rumaluses küsitles Kohtla-Järve (endist) linnapead Jevgeni Solovjovi kui lõimimislinna juhti ega mõistnud tulla selle pealegi, et Jevgeni Solovjov on tavaline hangeldaja, kelle käe all on mitu linnaosa (Sirgala, Viivikonna), s.t roostetavat rauda.*

Kostab muidugi õõnsalt, aga Eesti rahvusliku julgeoleku aluseks on omariiklus. See on rööpkülik, mille nurkadeks on kodanikkond, seadusandlus, õiguskaitse ja rahvusvaheline õigus. Kõige imaginaarsem neist on kohtumõistmine, kus kohtunik peab olema küll kodanik, aga ei pea olema avalik. Ma ei ole juhtunud lugema ainsatki uurimust selle kohta, mismoodi tõlgendab Eesti Vabariigi kohtusüsteem meie rahvuslikku julgeolekut ja mis see tema meelest üldse on. Venemaa heidutamisest saan ma aru. Ent hirmuvaba Eesti on minusugustele pisut hämar, sest olla kogu ööpäeva ärkvel käib inimlapsele üle jõu. Ka mina tahan elada August Sanga värsside järgi: „Heldelt olgu kõikidega/ töö ja rõõmu sõber uni!“ (Laul rahulikust unest; 1961).

Ülemal on kirjutatud, et kaitsepolitseiameti äsja ilmunud aastaraamatu järjekordse osa ajaloopeatükk on rumalavõitu. See on väga leebe hinnang. Peatüki viiest veerust on kolm pühendatud alampolkovnik August Kuuseoksale, kes töötas pikka aega Vene julgeolekuorganites ja oli elu lõpul Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi teaduslik töötaja valdkonnas, mida kroonu keeles nimetati välismaa ideoloogiliste voolude uurimiseks. Tuhkagi ta uuris eurokommunismi arengut ja luges põhjalikult György Lukácsit (1885–1971), Ernst Fischerit (1899–1972) ja Roger Garaudyd (1913–2012) originaalis. Ta oli käsundusohvitser, kellele toodi postimajadest näpatud ümbrikud, mida ta enda arvates luges ning esitas hiljem kõrgemale poole kokku­võtteid. Mingil aastal pidanuvat ta 80 tundi erikursust eesti pagulaste diversioonist Nõukogude Eestis. 80 tundi on umbkaudu kaks semestrit, rohkem kui antiikkirjanduse ajalugu Tartu ülikoolis. Kas tõesti kaitsepolitseiametis keegi arvab, et August Kuuseoks oli targem kui Richard Kleis (1896–1982), kes oli saanud oma üldajalooalase hariduse Peterburis professor Nikolai Karejevi (1850–1931) järgi? Polekski olnud vaja avaldada ülesvõtet, kus August Kuuseoks on koos oma kulinatega pildil ühes teiste kollaboratsionistidega, sest see foto on ilmunud raamatus „Eesti filoloogia poolsajand teaduste akadeemias“ juba aastal 1997 (viimane vaheleht enne lk 289). Piisanuks sellestki, kui oleks reprodutseeritud August Kuuseoksale atribueeritud õiend selle kohta, kui kahtlane on näiteks autoriteetne kirjandusteadlane Maie Kalda (1929–2013) või mitte niisama autoriteetne kirjandusinimene nagu Oskar Kruus (1929–2007). August Kuuseoks suunati ideoloogilise diversiooni peale 1960. aastate lõpul, mil Tallinnas ja Tartus valmistati ette III rahvusvahelist fennougristide kongressi. Paul Aristele olid need rõõmupäevad, sest teiste hulgas tulid sünnimaale ka tema õpetaja professor Julius Mägiste ja õpilane professor Ilse Lehiste, kes käisid Tartuski. 1968. aastal Stockholmis ja Lundis käies ei vajanud Paul Ariste oma vanade sõprade ja iseenda vahele mingit Kuuseoksa, sest tema asemel viibis kohtumiste juures alampolkovnik Endel Sõgel. Kui Endel Sõgel oli kirjutanud, kuhu vaja ja mida vaja, ega siis August Kuuseoks olnud ekspert, kes pidi andma hinnangu selle kohta, mida on Endel Sõgla jõupingutused väärt. Tema võis vastutada üksnes selle eest, et paguluses ilmuv oleks Eesti NSVs erihoiuosakondades arvel võimalikult täielikul määral.

Kirjutasin, et „võis“. Selleks oli vaja kahte asja, nimelt põhjendust selle kohta, et posti varjatud avamiseks on tarvis eraldi ametikohti ja teiseks kinnitust, et August Kuuseoks saaks aukraaditasu ehk oleks kinni makstud. Ametikohti, vastavat palgafondi eraldas teaduste akadeemiale NSV Liidu ministrite nõukogu teaduse ja tehnika komitee, aukraaditasu eest vastutas oma redelitel NSV Liidu ministrite nõukogu juures asuv riikliku julgeoleku komitee. Osa asjaomasest dokumentatsioonist asub Eestis ning ma saaksin isegi aru, kui selle sisu võib avaldada alles saja aasta pärast mais. Aga on päris kindel, et August Kuuseoks ei käinud Tartus Koidula tänaval Betti Alveri ja Mart Lepiku kodu postkastist ümbrikke varastamas. Kirjad võeti ära kohe, kui nad ületasid raudse eesriide ja jagati okupeeritud Eestis august kuuseoksadele laiali. See on probleem, mitte see, kui jämedalt August Kuuseoks mingit rahvusvahelist konventsiooni rikkus.

Kui postisaadetiste varastamise kett on tõsine probleem, mis on rahvuslikus julgeolekus siis suureks probleemiks? See on konflikt avatud turu ja rahvuslike õiguste vahel ehk vastasseis puhta kauplemise ning rahvusliku enesemääramise vahel. Eesti Vabariik on teatanud, et me (tähenduses „riik“) pooldame avatud kaubandust ega poolda turgude sulgemist, kuid me oleme ühtlasi määratlenud end kui iseseisvat, mitteföderaalset ja mitteföderatiivset riiki. Kuid edasi? Olukord turul muutub kogu aeg, aga turgude ulatust mis tahes ruumipunktis me ei kontrolli. Mida saame teha, on see, et väldime iseenda kaubaks saamist. Et meid müüakse nagu neljanda päeva hapukurke.

Kaitsepolitsei aastaraamatut nii müüa ei saa.

* Peeter Olesk, Lopun jälkeen. Elo 2016, nr 5, lk 59–61.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming