Aastalõpumõtteid teadusest

Eesti teadussaavutuste üle on põhjust uhke olla, rahastamissüsteem ei taga aga teadlaskonna kestlikkust.

JÜRI ENGELBRECHT

Aasta lõppedes läheb pilk tahtmatult möödunud kuudele ning alljärgnevad read ongi ajendatud möödunud aasta mõtisklustest meie teadussüsteemist.

Ühelt poolt oleme õigustatult uhked teadustulemuste üle, mitmes valdkonnas areneb hea rahvusvaheline koostöö ning me märkame noori andekaid teadlasi. Teaduse infrastruktuur on tänu tõukefondidele mitmes valdkonnas paranenud, fondidest saavad tuge ka tippkeskused ja mobiilsuse skeemid. Indeksite analüüsijad rõhutavad arve, mis näitavad meid rahvusvahelises võrdluses heas valguses. Ometi ei ole kõik meie teaduses parimas korras, millele viitavad kogenud teadlaste artiklid Sirbis, Riigikogu Toimetistes, Õpetajate Lehes jm. See on põhjustatud muudatustest teaduse rahastamisel, mida lühidalt võib nimetada teadusreformiks. Milles on asi ja miks lüüakse häirekella?

Alustada tuleb ajaloost, sest varasem tegevus ja otsused on ju loonud tausta uuele. Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) initsiatiivil (jätan kõrvale personaalia) muudeti teaduse rahastamise korda ning kõnepruuki tulid kohmakad lühendid IUT ja PUT (vastavalt institutsionaalne ja personaalne uurimistoetus) asendamaks sihtfinantseerimist ja Eesti Teadusfondi grante. Riiklik rahastamine on nüüd vaid Eesti Teadusagentuuri (ETAg) rida. HTM teatab (Sirp, 2013), et „IUT arvestab asutuste strateegilisi funktsioone ja eesmärke paremini kui varasem teadusasutuste sihtfinantseerimine“.1 Samas jäetakse vastuseta küsimus teaduse mitmekesisusest ja väidetakse, et baasfinantseerimine on asutuste võimalus arendada valdkondi, millel ei ole uurimistoetusi. Tegelik foon on aga selline, et need muudatused rajanevad aastate eest paika pandud riikliku teaduseelarve suhtarvudel, millest baasfinantseerimine moodustas väga väikese osa. Nii oleme pärast paari rahastamisvooru silmitsi olukorraga, kus rahastatud on uue skeemi kohaselt endise sihtfinantseerimise arvelt ca 650 (ETAgi andmed) teadlast, mis on 1/3 meie teadlaskonnast. Mis saab ülejäänutest? Raha on vähe ja raha ei tule, ütles omal ajal üks teadusjuht. Minu Euroopa teaduspoliitikast ammutatud kogemus ütleb, et ühtegi reformi ei tehta ilma täiendava rahasüstita. Kui natuke utreerida, siis IUTide erinevus varasematest sihtteemadest on ju ainult IUTide väiksem arv! Otsus eraldada sikud lammastest tehti pärast ühekordset retsenseerimist, kusjuures välisretsensentidele ei õnnestunud selgeks teha IUTide olemust võrreldes tavapärase grandisüsteemiga. Samal ajal pandi rahastamine paika kuueks aastaks! Kõik vähegi teaduse hindamisega seotud inimesed teavad, et ühe või teise teadussuuna (s.t HTMi järgi asutuse rahastamise skeemi) evalveerimine ei toimu ühe kirjaliku teksti, vaid põhjaliku analüüsi tulemusena, milles suurt osa mängib kohakülastus. Ja nii tekkiski olukord, mida üks tegijatest iseloomustas lühidalt: õhus on pinget.

Teadlased küsisid juba paari aasta eest (Sirp, 2013): miks on ikkagi sel viisil – analüüsideta, selgitusteta, riigi alusstrateegiale toetumata – tarvis teadlaskonda kokku tõmmata?2 Kus on suured eesmärgid, mida rõhutab HTM? Olemegi silmitsi olukorraga, kus analüüs teadusreformi mõjust, rahastamise struktuurist, riigi vajadustest, noorte perspektiividest ja paljudest muudest aspektidest lihtsalt puudub. Uus teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia (heaks kiidetud riigikogus 22. I 2014) seab eesmärgiks teaduspotentsiaali kasutamise Eesti arenguks ja majanduskasvuks.

On see ikka tõesti nii? Ilmselt on otstarbekas detailsemalt käsitleda üldist olukorda ja ka reaktsioone teadusreformile.

Esiteks, teadus on Eestis muutunud projektipõhiseks. Kui omaaegne teaduskompetentsi nõukogu (TKN) rõhutas, et sihtteema peab kindlustama järjepidevuse, siis hiljem muudeti see isegi eeskirjas projektiks. Nii ka praegu, sest kes oma IUTi taotlust projektina ei vormistanud, oli kaotaja, hoolimata väidetest, et IUT väljendab asutuse strateegilisi eesmärke. Pikaajalisest teadlasekohast ei maksa üldse rääkida, sest maksimaalselt kuus aastat on praegu projekti­kohane piir. Rahastamisotsustes ilmnes selge volatiilsus – hindamine põhines lühikesel tekstil ja selle mittevastavus hindajate ootustele (IUT on grant projektile!) tähendas rahastamisest ilmajäämist. Ei taha küll esile tõsta siseinfo kasutamist, kuid sellest ometi räägiti. Nii vajadusest esitada projekt, mitte aga asutuse strateegilistele eesmärkidele tuginev taotlus, kui ka vajadusest vältida interdistsiplinaarsust, kuigi midagi niisugust eeskirjas ei olnud.

Samal ajal on maailmas üha suurem rõhk interdistsiplinaarsetel uuringutel, millele viitas ka European Research Councili (ERC) president J.-P. Bourguignon Euroopa akadeemiate ühenduse ALLEA nõupidamisel Oslos aprillis 2014 ja hiljem ka ERCi istungil Tallinnas oktoobris 2015.

Kaalul on rohkem kui elu

Mitmed kolleegid (Tarmo Soomere, Tarmo Uustalu, Raimund Ubar, Jaak Vilo, Margus Lopp jt) on teadusreformi põhjalikult analüüsinud ja teinud ettepanekuid olukorra parandamiseks. Praegu laiutatakse käsi: meil olid eeskirjad ja meie järgisime neid ning raha on paika pandud mitmeks aastaks. Aga me peame ju hakkama saama, see pole mitte ainult teadlaskonna säilimise ja arendamise huvides, vaid kogu Eesti arengu huvides.

Edasi on hulk küsimusi, millele tuleb vastused leida. Mis on olulisem, kas momendi mulje või tulevikuperspektiiv ja mitmekesisus? Kui eeldada, et iga teadlane soovib jõuda tipptasemele, tuleb toetada ka neid, kes sinna teel on. Mida on prioriteedina vaja – kas üksikuid valdkondi või riigi tasakaalustatud arengut? (Kes selgitaks nende korrelatsiooni?)

Kuigi arengu hoogustamiseks võiks eeskätt toetada sünteesivaid teadusvaldkondi, on vaja tunda ka möödanik­ku, s.t Eesti ajalugu. Teated ajaloouuringute rahastamise vähendamisest (Sirp, 2014) tekitavad muret.3 Kas järjepidevust saab saavutada projektidega? Kas Eesti arengusuunad on välisretsensentide otsustada? Milline on teadlaste arvu vähenemise mõju haridusele ja ühiskonnale tervikuna? Milline on praeguste rahastamisotsuste mõju doktorantuurile? Miks on teinekord tehnikateaduste olulisust Eestile hinnatud madalalt? Kas evalveerimist ja retsenseerimist tuleb ka hinnata ja kes seda teeb? Kas loovust, millel on teadusuuringutes küllalt suur roll, ja juhuslikke protsesse saab juhtida deterministlike meetoditega? Miks hakkavad välisteadlased väidetavalt Eestist lahkuma? Kas õigus on neil, kes ütlevad, et teaduspüramiid mureneb, ja küsivad, ega head teadustulemused ole ometi paabulinnu saba? Või, nagu ütles kolleeg Toivo Maimets (25. IX 2014), kasutades Euroopa Liidu kõnepruuki, et meil on innovatsiooniraha toel ehitatud kirikuid kõrbesse.4 Milline on teaduspoliitika kujundamisel ametnike osa? Kuidas on lugu tööatmosfääriga, mis mõjutab teadustegevuses kui loometöös tulemusi?

Sama süsteem uues sõnastuses

Tegelikult olid ka tegijad (kas aga kõik?) ehmunud. Algselt seisnes reaktsioon reeglitele viitamises kuni kafkaliku kohtuskäimiseni (Sirp, 2014),5 siis aga kõlas ETAgi konverentsil (14. II 2014), et baasfinantseerimise maht tuleks üle vaadata ning see võiks õnnestuda 2018. aastal, s.t nelja aasta pärast. Ja 2014. aastal saatis ETAgi hindamiskomisjon kirja haridus- ja teadusministrile, väljendades muret teaduseelarve hoidmisest 2008. aasta tasemel. Samas toonis oli Tartu ülikooli rektori kiri (Postimees, 2014) ning samuti ETAgi juhtkonna kiri, millega ühines ka teaduste akadeemia.6

Täiesti õigustatult viidatakse ohule, et selliselt ei suudeta tagada Eesti teaduse jätkusuutlikkust, samuti asjaolule, et teadlaskonnas on kasvanud pahameel ja arusaamatused, mis pärsivad normaalset teadustegevust. Paraku olid need kirjad mitu aastat hiljaks jäänud. Ka esitatud (tegelikult ETAgi konverentsil 14. II 2014 väljapakutud) skeem kahetasandilise rahastamisega – praeguse baasrahastamisega seotud institutsionaalne ja tugeva konkurentsiga projektipõhine – on igati mõistlik. Tegelikult on see veidi ümbersõnastatult omaaegne süsteem: siht­finantseerimine, mis kattis kõik olulised kvaliteedilatist üle olnud teemad ja konkurentsipõhised ETFi grandid. Eks uus ole tihti unustatud vana ja teinekord tehakse lihtsalt ümberpaigutusi.

Mäletan omaaegset arutlust HTMis, kus jurist küsis, miks peab töötavat süsteemi muutma. „„Ja siis te vist liigute ümber laua toolilt toolile, eks ole?“ küsis Alice“ – nii kirjeldas Lewis Carroll ühe huvitava teelaua ümber toimuvat tegevust.

Keegi ei tea, milliseks aga kujunevad järgmiste aastate riigieelarved Euroopat ja maailma mõjutavate majandussanktsioonide ja probleemide taustal. Statistikaameti äsja avaldatud andmetel on Eesti teadusrahastus vähenenud viimased neli aastat ja järgmise aasta prognoos jätkab seda suundumust hoolimata riigikogus heakskiidetud strateegia eesmärkidest. Värske info paari miljoni lisamisest järgmise aasta teaduseelarvesse on väike samm õiges suunas. Tõrva­tilgaks on aga keeldumine rahastada ajakirja Horisont.

Kolm keskust?

Vastavalt kehtivatele seadustele peaks valitsust teadus- ja arendustegevuse strateegia küsimustes nõustama teadus- ja arendusnõukogu (TAN), mis omakorda toetub kahe komisjoni – teadus- ja arendus­tegevuse ning innovatsiooni­poliitika – tegevusele. Ei saa küll öelda, et teadustegevuse küsimustes oleks TAN aastate jooksul ilmutanud erilist initsiatiivi. Ometi sai TANi tellimusel valminud Oki ettekanne suure kõlapinna ja raputas teadusüldsust. See on plaan luua kolm keskust: üks Tartus, kaks Tallinnas. Mida see annab ja mis on kaugem perspektiiv, jääb selgusetuks. Rõhutatakse, et ülikoolid peaksid oma tulemusi turustama, kuidas aga ülikoolid peaksid välja nägema, sellest ei ole juttu. Tundub, et autor ei olnud lihtsalt teadlik, kui palju on Euroopa ülikoolid tulevikuprobleeme arutanud ja et pearõhk on ikka teadmistel ja inimeste harimisel, et nad oleksid paarikümne aasta pärast valmis uusi probleeme lahendama.

Innovatsioongi on laiem mõiste kui vaid uute seadmete leiutamine ja turustamine (siingi on Euroopa ülikoolide analüüs olemas). Ka ei ole raportis juttu inimestest, väärtustest ja teadlaskarjäärist. Vastuolu on samuti selles, et ühelt poolt olevat Eestis vaja vaid Euroopa standarditele vastavat teadust, kuid teiselt poolt on vaja ka kompetentsi tekitada. Teatavasti üleöö tippteaduseni ei jõua. Loomulikult on koopereerumine vajalik ja asjatut dubleerimist ei ole vaja. Et projektipõhisust tuleb vähendada ja baasrahastust suurendada, ei ole originaalidee. Põhiküsimus on aga selles, et nimetatud raport käsitab teadust eelkõige kui majandustegevust, jättes täiesti kõrvale teaduse väärtused ja kultuuri aspekti. Restruktureerime ja evalveerime, ja siis on kõik hiilgav.

Ilmselt peab meelde tuletama, mida ütles Albert Einstein hulk aega tagasi: kõik asjad tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik, kuid mitte lihtsamaks. Ka majandusprofessor Tõnu Puu kinnitab oma äsja eesti keelde tõlgitud raamatus „Kunst, teadus ja majandus“7, et turulahendused kukuvad läbi nii kunstis kui ka teaduses.

Väga paljud on raporti kohta arvamust avaldanud, keskendudes eelkõige sisulistele küsimustele ja mis seal kõik vajaka jäi. HTM korjas ametlikud arvamused (üle veerandsaja) kokku ja analüüsis neid. See analüüs näitas vist üle hulga aja, et on võimalik ka kainelt arutleda ja struktuurimuudatused pole ainus hoob, millega olukorda paremaks muuta. Ka hiljutisel arutelul TANis (minu info pärineb osavõtjatelt) nõustuti, et ühtegi reformi ei tehta ilma rahata. Ohud on aga tihti peidetud.

Nii tuletas hiljuti üks kolleeg meelde Boltzmanni jaotust, mille järgi energia (loe: rahastuse) muutusel kannatavad lõppude lõpuks kõige suurema energiaga (loe: kõrge teadustasemega) osakesed (loe: töörühmad). Tõepoolest, ühelt poolt on maailmas suurenenud meie teadustulemuste kaal ja teiselt poolt väheneb statistikaameti andmetel teaduse rahastamine. Selline olukord ei ole jätkusuutlik, vaid viib keskpärasusele, nagu hoiatas hiljuti üks noorema põlvkonna teadlane.

Hiljutisel Swedbanki sümpoosionil (9. XII 2015) kõlas samuti vajadus mõtelda teadmiste genereerimisele, s.t teaduse jätkusuutlikkusele ka siis, kui Euroopa Liidu toetused lõpevad. Kokku võttes: muudatused on teaduses tavalised, kuid ei maksa neid teha muudatuste pärast, vaid läbimõeldult – sisu peale mõeldes ja eesmärke seades. Mitte ainult HTM, vaid teisedki ministeeriumid peaksid rohkem mõtlema teadusele ja teadustulemuste rakendamisele. Mul on hea meel, et arutlustes kõlab ikka rohkem teaduste akadeemia hääl: analüüsitakse kainelt olukorda ja otsitakse võimalusi teadlaskonna konsolideerimiseks.

Minu mõtteid võib võtta kui refleksiooni sündmustele. Au tuleb anda teadlastele, kes hoolimata raputustest ja pidevatest muutustest teevad väga head tööd. See ongi teaduse missioon. Nii või teisiti, väga tahaksin, et teadlaskond võiks öelda nii, nagu ütles Hirvo Surva pärast laulupidu: mul on hea tunne, et olen sündinud siia maale!

1 Indrek Reimand, Teaduse kümnekordne kasv ja uus rahastamissüsteem. – Sirp 31.X 2013.

2 Virve Sarapik, Sirbiga teadusväljal. – Sirp 5.XII 2013.

3 Lea Larin, Töötamine väikeses valdkonnas on suitsiidne. – Sirp 7. VIII 2014.

4 Intervjuu T. Maimetsaga ERRi uudisteportaalis: http://uudised.err.ee/v/eesti/ca1dcf74-d94e-4393-857a-f2e1034659f4

5 Tarmo Soomere, Pöördepunkt Eesti teaduses: uurimisprogrammide klastrist projektiteaduseks. – Sirp 19. VI 2014.

6 Richard Villems, Volli Kalm, Andres Koppel, Avalik pöördumine: Eesti teadus vajab põhimõttelisi otsuseid. – Postimees 19. IX 2014.

7 Tõnu Puu, Kunst, teadus ja majandus: ajalooline uurimisretk. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming