Naiste hääled tõid Obama Valgesse Majja

Raili Marling

Sekeldused sooga: sooküsimus ja Ameerika kaasaegne poliitika.President Barack Obama Eesti visiidi eel on ajakohane vaadata tagasi George W. Bushi, samuti Eestit külastanud USA presidendi ametiaega ning võrrelda USA tolleaegset ja praegust soolist maastikku. Tänast USAd iseloomustab naiste tõusev tööhõive ja haridustase. Viimase majanduskriisi ajal jäid hammasrataste vahele pigem mehed, nii et majanduslanguse (recession) kohta on kasutatud sõna mancession, viitamaks meeste kõrgemale töötusele (kuigi 2014. aasta juuliks oli naiste ja meeste töötuse määr tasakaalustunud). Eelmise aasta üks menukamaid mitteilukirjandusteoseid oli Facebooki tegevjuhi Sheryl Sandbergi „Astu ette” („Lean In”), mis kutsub naisi üles ennast senisest aktiivsemalt kehtestama. Võitlus naiste õiguste nimel paistab olevat edukalt võidetud, kuid paraku räägib avalik retoorika teist keelt. Ühelt poolt kinnitatakse tüdrukutele, et nad saavad kõigega hakkama, teisalt on naiste kehad ja valikud jätkuvalt poliitilise võitluse areeniks.

Varjatud sõda naiste vastu
2000. aasta presidendikampaanias võis vabariikliku partei rinnamärkidelt küll lugeda, et „W is for Women” (W – st George W. Bush – on naiste poolt), aga tema poliitika rääkis teist keelt. Naiste nimetamine kõrgetele ametikohtadele ei paranda naiste olukorda, kui need tootemnaised viivad ellu poliitikat, mis kärbib vähemprivilegeeritud naiste võimalusi. Termin „naistevastane sõda” pärineb juba 1980. aastate lõpust, mil sotsiaalkonservatiivsed jõud poliitikas üha mõjukamaks muutusid. See fraas kordus 1990. aastate alguse ühe menukaima feministliku teksti, Susan Faludi „Tagasilöök: varjatud sõda Ameerika naiste vastu” („Backlash: The Undeclared War against the American Women”) pealkirjas. Mõiste liikus tavakäibesse aga just 2000. aastatel, mil Ameerika poliitiline pendel liikus paremale. Religioossete konservatiivide mõjul muutusid poliitiliselt tundlikeks teemadeks bioloogiaõpikud ja evolutsiooniteooria, tüvirakud ja seksuaalkasvatus. George W. Bush kasutas küll naiste õigusi kilbina, millega õigustada sõjalist sekkumist Lähis-Idas, aga selle välispoliitilise loosungi varjus paistis tolleaegne sisepoliitika silma pigem naiste võimalusi piiravate otsuste poolest. Eelkõige puudutasid need reproduktiivseid õigusi. Kui soovitakse vähendada abortide arvu, on selleks kõige efektiivsemad meetodid tõhus seksuaalkasvatus ja rasedusvastaste vahendite hõlbus kättesaadavus, kuid konservatiivne agenda on need samuti löögi alla võtnud. Selle tulemusena on USAs arenenud riikidest kõrgeim teismeliste raseduse määr. 2012. aastal oli see küll ajalooliselt madalaim, 29,4 rasedust tuhande 15–19-aastase naise kohta –, kuid võrdluseks olgu öeldud, et Rootsis on see arv 7. Kuigi konservatiivsed reproduktiivpoliitikad olid valdavalt sisepoliitilised, oli neil mõju ka väljaspool USAd.

Sootemaatika oli Obama kampaanias oluline
Barack Obama ja demokraatlik partei tervikuna on kontrastiks olnud naiste õiguste toetaja. Naiste hääled tõid Obama Valgesse Majja – 2012. aastal hääletas Obama poolt 55% naisi ja 67% vallalisi naisi. Vabariiklaste viimaste aastate poliitika on naisvalijate toetust Obamale ainult suurendanud, naiste toetus Obamale kasvas 2008. aasta valimistega võrreldes 2012. aastal 6% võrra. Naisvalijate hääled pole naljaasi – 2012. a presidendivalimistel moodustasid naised 53% valijaskonnast ning just nende hääled olid seekord otsustavad. Obama on sellest olukorrast vägagi teadlik ning sootemaatika mängis tema kampaanias märgatavat rolli. Obama rõhutas vajadust tegelda soolise palgalõhega, sest naiste vaesus tähendab ka laste vaesust; tõsta miinimumpalka; garanteerida vanemapuhkus; mitte ainult reproduktiivtervist, vaid ka taskukohase tervisekindlustuse vajadust. Naiste õigused ei ole ununenud ka pärast valimisvõitu. Selle aasta märtsis meenutas Obama kuulajatele, et pole enam aasta 1958 ning on aeg tegelda naiste ja meeste palgaerinevusega (2012. a
USAs on sooline palgalõhe 19, Eestis 30) ja kanda hoolt, et tööd ja pereelu oleks senisest kergem ühitada (USAs on riiklikult garanteeritud vaid 12 nädalat ilma kompensatsioonita vanemapuhkust ja sedagi mitte kõigile töötajatele).
Muidugi on Obama naistesõbralikku imagot võimendanud tema poliitiliste vastaste misogüünia. Vabariiklik partei, nagu näitasid viimased presidendivalimised, on muutumas vanade valgete meeste parteiks. Lisaks soolisele lõhele saame rääkida ka rassilisest (mis pole esimese mustanahalise presidendi puhul üllatav) ja põlvkondlikust lõhest, sest Obama sai 60% noorte valijate häältest, samas kui Romneyt toetas 56% üle 65aastasest elanikkonnast.
Naistevastase sõja mõistet kasutatakse poliitilistes kampaaniates eelkõige kritiseerimaks vabariikliku partei konservatiivsemat suunda, mis oma ühiskondlikke vaateid ülejäänud ühiskonnale üha enam peale surub, lammutades sellega Thomas Jeffersoni ajast pärit riigi ja kiriku aksiomaatilist eraldust. Keskseks teemaks on selles kampaanias reproduktiivõigused, eelkõige abordi­õiguse kaotamine.

Teoloogia ei ole sama mis günekoloogia
Religioossest vaatenurgast on igasugune sekkumine eostumisprotsessi lubamatu ning munarakk on eostumise hetkest indiviid, kellel on samad õigused kui tema emal. Seega taotlevad religioossed konservatiivid igasuguse raseduse katkestamise keelamist. Selle retoorika ere näide on Missouri poliitiku Todd Akini arvamus, et ‘legitiimse vägistamise’ ohvrid jäävad harva rasedaks: „Kui tegu on legitiimse rasedusega, on naise kehal oskus kogu see asi kinni panna.” Naistearstidele oli selline informatsioon uudis ning loomulikult paneb kulme kergitama legitiimse vägistamise mõiste. Tegu polnud ainult ühe ebaõnnestunud lausega – osariikide tasandil on 2011. ja 2012. aastal vastu võetud sadu otsuseid, mis piiravad ligipääsu eelkõige abordile, aga ka rasedusvastastele vahenditele.
Konservatiivne miljonär Foster Friess soovitas naistele raseduse vältimiseks panna aspiriin põlvede vahele. Kõigis neis diskussioonides pannakse kogu „süü” raseduste eest naiste õlule. Naisvalijad hääletasid nii Akini kui ka tema aatekaaslased maha, öeldes, et teoloogia ei ole sama mis günekoloogia. 70% ameeriklastest toetab abordi legaliseerinud Roe v. Wade kohtuasja. Siiski leitakse − nagu Hillary Rodham Clinton omal ajal ütles −, et abort peaks olema legaalne, kuid harv, st tuleb hoolt kanda, et soovimatuid rasedusi oleks võimalikult vähe.
Kuigi ämbrisse astumisi on veelgi, torkab vast enam silma tänase päeva naiste vajaduste ignoreerimine. Aeg, mil mees suutis oma palgaga peret ülal pidada ja naine sai kodusele tegevusele pühenduda, on möödas ka keskklassi hulgas. Konservatiividele on probleemiks ka sotsiaalabi vaestele emadele või palgalõhe, sest tsiteerides ühte Wisconsini osariigi poliitikut: „Raha on meestele olulisem.” See on kummastav olukorras, kus umbes 60% naisi töötab väljaspool kodu ja naised on 40% lastega perede peamised leivateenijad. Hoolimata reproduktiivtervise ümber käivast hüsteeriast ütlesid naised 2012. aasta valimiste järel, et neile on kõige olulisem teema majandus ning et Obama hoolib nende võimalustest enam kui vaeste suhtes halvustavaid seisukohti võtnud vabariiklased (Mitt Romney nimetas ühes oma kõnes muiduleivasööjateks 47% protsenti USA elanikkonnast).

Enamik ameeriklasi toetab samasooliste abielusid
USA ülemkohus on viimasel ajal teinud naiste õiguste alal pigem konservatiivseid otsuseid, taas kord rasedusvastaste vahendite kättesaadavuse, aga ka võrdse palga ja vanemapuhkuse osas. Arvestades religioossete konservatiivide häälekust ja mõju USA poliitilisel maastikul, on üllatav, et samas on samasooliste abielu vallas toimunud juriidiline liberaliseerumine. Kui Eestis tekitab kooseluseadus vastuolulist suhtumist, siis USA 50 osariigist 19-s on seadustatud mitte lihtsalt samasooliste partnerlus, vaid abielu. 2013. aasta ülemkohtu otsuse järel peab föderaalvalitsus samasooliste abielusid tunnistama. Ülemkohtu kohtunik Ruth Bader Ginsburgi sõnul on kohus samasooliste abielude puhu kasutanud „võrdse väärikuse”, vabaduse ja võrdsuse mõisteid, aga kohtu konservatiivne enamus pole lõpuni omaks võtnud, et „naised peaksid saama valida oma saatust”.
Seega on tänane USA poliitiline maastik soolises mõttes teataval määral skisofreeniline: naiste õiguste suhtes pigem tagurlik, samasooliste õiguste suhtes pigem progressiivne. Enamik ameeriklasi (2014. a mais 55%) toetab samasooliste abielusid ning on selge, et tänased juriidilised muutused pakuvad samasoolistele õigusi, mis naistel on juba aastakümneid olnud. Naiste õiguste eest on võideldud vähemalt alates 1848. aastast, mil võeti vastu esimene naiste õiguste konventsioon USAs, kus meenutati, et põhiseaduse järgi on kõik inimesed loodud võrdseina. Valimisõigus tuli naistele alles 1920. aastal ja mitmed muud õigused 1970. aastate feminismi järellainetuses. Praegu pole naiste põhilistes kodanikuõigustes põhjust kahelda. Küll aga on kasvava ebavõrdsuse, kultuuriväärtuste lõhe ja polariseerunud poliitika taustal põhjust muretseda, kas naiste õiguste vallas kella vaikimisi tagasi ei keerata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming