Militaarsotsiaaltööst USA relvajõudude näitel

Andres Siplane

Kolme miljoni Vietnami sõja veterani seas on PTSD (Posttraumatic stress disorder) käes kannatajate osakaal 15–30%.Suve hakul oli Obama administratsioon seoses haavatud veteranide ravijärjekordadega USAs oma esimese tõelise skandaali lävel.Meeldetuletuseks: probleem tulenes ligi 970 000 haavatud veterani kohtlemisest sõjaväehaiglates. Nimelt on haavatud võitlejatele ette nähtud kuni 14päevased ravijärjekorrad, kuid et seda kvaliteedistandardit ei suudetud tagada, hakati probleemi varjamiseks ravijärjekordasid pidama mitmes eri registris, mis statistiliselt justkui tagas ettenähtud pikkusega ravijärjekorra. Samal ajal aga suri – väidetavalt ravi hilinemise tõttu – 40 haavatut.  USA relvajõud on oma pooleteise miljoni võitlejaga nii mastaapne organisatsioon, et sellist organisatsiooni juhtides väljuvad kõikvõimalikud sotsiaalprobleemid üksikjuhtumi staatusest ja muutuvad protsessiks, mille ohjamiseks tuleb palgata kümneid tuhandeid spetsialiste. Järgnev käsitlus katab mõningaid valdkondi, kuhu USA relvajõud sotsiaaltöö mõistes panustanud on.

Seksuaalvägivalla ennetamine
Seksuaalvägivalla puhul on kõige olulisem julgustada ohvrit abi otsima ja asjakohaseid isikuid oma traumast teavitama. Kui Eestis registreeris politsei 2012. aastal 143 vägistamisjuhtumit, siis USA relvajõududes samal ajal 26 000. Võrdlus ei ole muidugi päris korrektne, sest USA relvajõududes teenivad ainult täisealised igas mõttes aktiivsed inimesed, aga isegi seda asjaolu arvesse võttes on ameeriklased ilmselgelt meist palju enam valmis abi otsima.
Seksuaalvägivalla teadvustamine ja selle vastane võitlus algas USA relvajõududes 1990ndate esimeses pooles. Just siis tulid avalikkuse ette Tailhooki ja Aberdeeni vägistamisskandaalid, mis viisid kohtuasjade ja probleemi teadvustamiseni kõrgeimal tasandil. Aastal 2000 loodi Seksuaalvägivalla Ennetamise ja Menetlemise Büroo (Sexual Assault Prevention and Response Office). Uuringute alusel tuvastati, et armees teenivad naised langevad seksuaalrünnakute ohvriks mitu korda sagedamini kui naised tsiviilsektoris, rünnaku ohvriks langes koguni 20−40% sõjaväes teenivatest naistest.
2012. aastal tunnistas seksuaalse rünnaku ohvriks sattumist 26 000 tegevväelast, mehi ja naisi umbes pooleks. Kui absoluutarvudes on ohvrite arv meeste ja naiste seas võrdne, siis proportsionaalselt on naistel risk sattuda rünnaku ohvriks mitukümmend korda suurem.
Kõikides veteranide tervishoiuasutustes (mida on kokku pisut alla tuhande) võeti palgale militaarse seksuaaltrauma nõustajad (Military Sexual Trauma Coordinator). Kõiki veterane kohustati küsitlema seksuaaltrauma kogemuse kohta. Militaarse seksuaal­trauma tagajärgede leevendamiseks on praeguseks ette nähtud rahaline kompensatsioon ning vajalik ravi või nõustamine.

Suitsiidipreventsioon
Nii hämmastav, kui see ka ei ole, asutati USA-s suitsidoloogia instituut alles 1968. aastal ning relvajõud hakkasid sellele valdkonnale tähelepanu pöörama alles kaheksakümnendatel. Kõigepealt oli tegemist tervisekäitumist käsitlevate õppematerjalidega, seejärel hakati valdkonda põhjalikumalt seirama eelkõige meditsiinisüsteemi kaudu.
USA relvajõududes on kõige suurem enesetappude tase maaväes ning nagu ka muudes valdkondades, tegelevad USA vägede eri relvaliigid suitsiidipreventsiooniga algusest peale teineteisest sõltumata.
2008. aastal täheldati, et käimasolevad sõjalised konfliktid on toonud kaasa enesetappude arvu olulise kasvu. Eriti reljeefne oli tõus maaväes, kus kümne aasta jooksul kasvas enesetappude kordaja 100 000 kaitseväelase kohta kümnelt üheksateistkümneni. Kiire järeldusena panustati valdkonda spetsiaalseid töörühmi luues ning investeeriti 50 miljonit dollarit koostööks Riikliku Vaimse Tervise Instituudiga. Veteranide administratsioon palkas 1600 nõustajat tegelema ennetustööga.
2012. aastal täheldati, et enesetapu kaudu elust lahkunud tegevväelasi on sama palju kui lahingus hukkunuid. Ehkki teaduslikus mõttes ei ole taolist võrdlust luua adekvaatne, pälvis fakt ometi avalikkuse suurt tähelepanu.
Lisaks kättesaadavale nõustamisele ja abiliinidele panustatakse sõdurite nii-öelda kamraadi jälgimisele ehk enese­abile ning abiotsimise destigmatiseerimisele. Vähemalt esialgu on enesetappude arvu kasv seiskunud.

Seksuaalvähemustest
Kuna homoseksuaalsust peeti 20. sajandi esimeses pooles psühhiaatriliseks häireks, ei saanud homoseksuaalsed inimesed ametlikult armeeteenistuses osaleda, nad põrusid psühhiaatrilisel skriiningul. Järeleandmisi hakati tegema Vietnami sõja ajal, kui tekkis terav elavjõu puudus. Üldiselt nähti homoseksuaalsuses aga turvariski, mis viib moraalse laostumiseni.
Märkimist väärib õhuväe kaprali Fanny Mae Clackumi juhtum. 1951. aastal vabastati naine teenistusest ja alandati reameheks seksuaalse sättumuse tõttu. Fanny Mae Clackum pöördus kohtusse ja saavutas lõpliku võidu 1960. aastal, saades tagasi oma auastme ning kaheksa aasta palga. Tegemist oli pretsedenti loova kohtuasjaga.
1972. aastal eemaldas Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsioon homoseksuaalsuse psühhiaatriliste häirete klassifikaatorist ning seega oleks homoseksuaalse sättumusega inimesed pidanud justkui armeeteenistuseks sobima. Selle teemaga kaasnes ulatuslik kodanikualgatus nii militaarstruktuurides kui ka ühiskonnas tervikuna. 1975. aasta septembris avaldas ajakiri Time oma kaanel pildi õhuväelasest seersandist Leonard Matlovitšist, kes oli kujunenud tuhandete USA relvajõududes teenivate teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimeste kõneisikuks.
Sellegipoolest nähti homoseksuaalsuses turvariski ning sellest vaimust oli kantud ka Clintoni ajal (aastal 1994) vastu võetud poliitika „don’t ask, don’t tell” ehk „ära küsi, ära vasta” – kui seksuaalse sättumuse teemal vaikida, ei mõjuta teistsugune seksuaalne sättumus inimese karjääri ja teenistust. See poliitika pälvis rohkelt kriitikat, sest oli põhiolemuselt diskrimineeriv ning tühistati 2011. aastal.

Sellest ajast on jõustatud mitmeid õigusakte, mis reguleerivad USA armee vägedes teenivate samasooliste paaride pärimis-, peretoetuste ja muid küsimusi. Mitmed kõrged sõjaväelased on „kapist välja tulnud” ning aset on leidnud arvukad samasooliste teenistuskaaslaste avalikud pulmatseremooniad.

Rassism
Enesestmõistetavalt on valgest nahavärvist tumedamanahalisi inimesi läbi ajaloo USA relvajõududes diskrimineeritud. Alates sellest, et nad pole tohtinud teenida teatud väeliikides, et sõduripalka või muid rahalisi kompensatsioone said tumedanahalised valgetest vähem ja tumedanahalised sõjamehed ei saanud karjääriredelil ülespoole liikuda.
II maailmasõjas afroameeriklasi õhuväkke ega merejalaväkke ei värvatudki, mereväes võisid tumedanahalised teenida vaid kokkade ja koristajatena. II ilmasõja jooksul oli maaväes vaid viis mustanahalist ohvitseri. 1948. aastal keelati segregatsioon USA relvajõududes.
Mõistagi on sõjavägi ühiskonna osa ja kuniks ühiskonnas esineb rassismi, kohtab seda ka relvajõududes. Küsitluste alusel on praegu 75% tumedanahalised sõduritest kogenud enda suhtes rassistlikku käitumist. Kriitikute sõnul on just vähesed väljavaated mujal ühiskonnas läbi lüüa põhjus, miks tumedanahalised sõjaväkke teenima tulevad – seega kasutab valitsus ühiskonnas valitsevat rassismi pumbana, millega neid noori teenistusse värvata.
Rassismimündi teine külg on häda valgete äärmuslastega, kes tulevad teenistusse omandama võitluseks vajalikke oskusi, mille abil alustada rahowa’t (racial holy war), et kõrvaldada „sionistlik okupatsioonivalitsus”. Loomulikult üritatakse taoliste inimeste teenistusse võtmist vältida, kuid äärmuslased on osavad oma vaateid varjama.

Uimastid
Vietnami sõda tõi kaasa massilise uimastitarbimise ning selle tagajärgede leevendamine koormab veteranide toetussüsteemi senimaani. 1982. aastal kehtestati uimastite suhtes nulltolerants, mille raames on juurutatud tihedad narkotestid ning sanktsioonina narkootikumide tarvitamise eest teenistusest vabastamine. See on viinud uimastitarbimise relvajõududes viis korda väiksemaks kui vastavas vanusegrupis tavaühiskonnas (2,3% versus 12%).
Küll aga on sõjaväes oluliselt suurem osakaal alkoholi ja retseptiravimite (põhiliselt opioidide) kuritarvitamisel. Opioidsete valuvaigistite väljakirjutamine on kasvanud alates 2001. aastast neli korda. Vastumeetmena ei kirjutata opioide valuvaigistitena kellelegi kunagi kauemaks kui kuueks kuuks, samuti kontrollitakse tihedamalt neid patsiente, kellele on mitmeid ravimeid korraga välja kirjutatud.

Vaimne tervis
Ilmekas näide sõjaväelaste vaimse tervise järelevalve arenguloos on traumajärgne stressihäire (Posttraumatic stress disorder ehk PTSD). Juba antiiksetes sõdades täheldati sõjakogemusega inimestel teatavaid vaimse tervise häireid. I maailmasõja ajal hakati seda nimetama shell shock’iks ehk mürsušokiks, sest sündroomi seostati inimkonna ajaloos esimest korda kogetud lauspommitamistega. Vietnami sõja ajal aga täheldati, et sellist häiret põevad ka inimesed, kes ise otseselt rindel lahingutegevusega kokku ei puutu, näiteks meedikud ja logistikud.
Eelkõige Vietnami sõja mõjul jõuti aastaks 1980 nii kaugele, et PTSD lisati ametlike diagnooside loetelusse. Eri aegadel on Vietnami sõja veteranide seas hinnatud PTSD käes kannatajate osakaaluks 15–30%. Vietnami sõja veterane on kokku kolm miljonit, nii et võib vaid ette kujutada, milline bürokraatliku töö maht tekkis hetkest, mil sadadel tuhandetel veteranidel diagnoositi PTSD ning neil tekkis õigus toetustele ja pensionile. Neid pensione ja toetusi makstakse Vietnami sõja veteranidele tänapäevani.

Afganistan-Iraak
Kui vaadelda USA relvajõudude viimaseid kogemusi ja nende mõju sotsiaaltööle, on üks kvalitatiivne erinevus varasemate sõdadega võrreldes see, et NATO standardite kohaselt on haavatute evakuatsioon väga hästi korraldatud ning elule päästetakse väidetavalt 90% meestest, kes I või II ilmasõjas oleksid verekaotusse surnud. Tavaliselt on need aga üsna raskelt haavatud (amputatsioonid, multivigastused jne) ja seega on taastusravi mahukas, hõlmates arstide, psühholoogide ja sotsiaaltöötajate koostööd.
Oluline on märkida, et just Afganistani puhul ei olnud haavatute taastusravi ja rehabilitatsioon sedavõrd suure arvu improviseeritud lõhkekehade (Improvised Explosive Device ehk IED) ohvrite jaoks valmis. 2007. aastal puhkes USAs skandaal seoses puuduliku kvaliteediga Walter Reedi haiglas. Väidetavalt oli haiglas turvateenistus nii vilets, et haavatud valvasid ise haiglat ja tõrjusid narkoärikaid ukselt tagasi, mehed pidid aitama üksteisel plaastreid vahetada, mõnes palatis polnud vett ja kütet jne. 2014. aasta skandaal on mõnes mõttes nagu Walter Reed Vol. 2.
Lisaks eelviidatud haavatute evakuatsiooni heale tasemele on täiesti uuel tasemel vaimsete häirete diagnoosimine, enim levinud diagnoosid on ärevushäire, traumajärgne stressihäire ja traumaatiline ajukahjustus. Kulude poole pealt tähendab see aga väga palju abivajajaid ning seega koormat eri erialade spetsialistidele veel paljudeks aastateks.

Eesti
10. mail naasis viimane Eesti jalaväekompanii Afganistanist ISAFi missioonilt. Kokku käis neil missioonidel üle 2000 kaitseväelase. Meedias on palju räägitud, kuidas Eesti sõdurid tõestasid sellel missioonil oma professionaalsust. Professionaalse soorituse taga peab aga olema professionaalne logistika ja muu teenindamine. Tagala peab olema korras. Seda nii sõjaväelises kui ka sotsiaalses mõttes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming