Tootmine või publikatsioonid?

Jaan Järvik, Kuno Janson

Viimastel aastakümnetel on läänes laialt levinud liialdus suvalise kõrghariduse ja teadusuuringute ületähtsustamine. Esmatähtsaks saab nii teaduspublikatsioonide arv, hangitud teadmiste ärakasutamine on aga teisejärguline. See ülimalt vaba arengu nõue tuleneb liberaalsetest põhimõtetest: arvatakse, et mida vähem riiki ja reguleerimist, seda parem. Hiinas ei ole aga kõikide instantside vaba vohamisega nii kaugele mindud, vaid seal püütakse riiklikult määrata isegi eraettevõtjate tegevussuundi. Ja Hiina on edasi liikunud palju kiiremini kui Euroopa riigid. Ka Euroopa Liidu uues teadusarendusprogrammis on tehtud põhimõtteline pööre: teadus peab olema esmajoones tootmise teenistuses, mis tähendab ühtlasi rõhuasetust inseneriteadusele.

Eestiski reformitakse praegu teadust ja kõrgharidust. Riik on välja valinud endale olulised teadussuunad ja need on vastutusvaldkondadena ülikoolide vahel ära jaotatud. Endised projektipõhised uurimistoetused ehk sihtfinantseerimine on nüüd asendatud institutsionaalsete uurimistoetustega. Formaalselt on see vastavuses mujal maailmas toimuvaga ja sellega võiks igati rahul olla, kui ei oleks suurt vastuolu uute nimetuste ja nende all teostatava vahel. Tehnikavaldkond peaks vastutusvaldkondade seas olema kuidagi esile tõstetud. Tegelikult on asi vastupidi: tehnika on pandud kokku loodusteadustega ja juba klassifitseerimisega degradeeritud pelgalt üheks alajaotuseks.
Tehnika on põhiliselt Tallinna tehnikaülikooli vastutusvaldkond. Miks on riiklike uurimistoetuste protsent TTÜs nii väike? Teadusraha jaotamise põhimõtted ise on  kummalised, kõigi valdkondade teadusraha on pandud nii-öelda ühte patta. Raha jaotatakse sealt (väidetavalt) eksperthinnangu pallide alusel, kusjuures on üksainus pingerida kõigi valdkondade jaoks. Piltlikult öeldes on maletajad maadlejatega konkureerima pandud. Kui näiteks geenitehnoloogias oleks küllalt palju kõrge tasemega projekte, lähekski kogu teadusraha süsteemi reeglite järgi ainult geenitehnoloogiale või miks mitte ka ainult kunstiteadusele.
Selleks, et vältida kurioosseid olukordi, on rahajaotamisse kaasatud subjektiivne faktor ehk teaduskompetentsi nõukogu. Lõpliku otsuse teeb koosolek ja mängu tulevad isiklikud huvid, sümpaatiad ja antipaatiad. Kui lisada veel, et rahajaotamise koosolekul osalenud ei ole mitte kellelegi kohustatud oma tegevusest aru andma – ja ei annagi – ega ole ka märgata, et sellisel meetodil jaotatud teadusraha oleks Eestis käima pannud teadusmahuka tootmise, siis oleks mõistlik seda teadusraha jaotamise süsteemi muuta.
Teadustööraha tuleks seostada õppetööraha ja vastutusvaldkondadega ülikoolides. Osa teadusrahast (umbes pool) tuleks ülikoolidele anda koos õppetöörahaga vastavalt vastutusvaldkondadele. Teise osa jaotamine võiks jääda projektipõhiseks. Siis oleks õppe- ja teadustöö järjepidevus vastutusvaldkonnas tagatud ka juhul, kui uurimisprojekti rahastamise taotlus järjekordselt rahuldamata on jäetud. Seoses tehnikateaduste erilise kohaga Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel tuleks suurendada tehnikateadustele eraldatava raha osakaalu.
Eesti on väike riik, kellel enamikus eluvaldkondades ei saa mitte kuidagi olla oma tippteadust ja sellele vastavat tootmistehnoloogiat. Heal juhul võiks see nii olla ühes või kahes valdkonnas. Kuid kõik eluvaldkonnad peaksid ikkagi olema varustatud kõrgtehnoloogiliste seadmetega ja ka tootmise tehnoloogiline tase peaks olema võimalikult kõrge või muidu on tööviljakus väike. Kuidas lahendada riigi väiksusest tingitud spetsiifiline vastuolu? Põhirõhk tuleks panna kogu maailma teadusest juba kasutusse jõudnud uuenduste impordile ja nende rakendamisele. Prioriteediks peaks olema kõrgetasemeline haridus, selle asemel et toetada fundamentaalteadust, millel puudub praktiline väljund.
Meil käib aga vaikne õppetöökulu­tuste kokkutõmbamise kampaania. Loengut kuulavate tudengite arvu paisutatakse, loengud asendatakse e-õppega, laboriruumide arvu ja pinda vähendatakse, õppelaborite seadmed on vananenud ja raha nende uuendamiseks ei ole. Samal ajal investeeritakse riigi ulatuses lausa hiigelsummasid alusuuringute taristusse. On kahetsusväärne, et õppetöö jäetakse tagaplaanile ja kogu teadusraha läheb artiklite publitseerimiseks, kusjuures seal tõstatatud probleemid jäävadki lõpplahenduseta – tootmiseni ei jõuta.
 Keerukas, kuid ülivajalik ülesanne on välja selgitada õppe- ja teadustööga seotud ülikoolide lõpetajate jagunemine Eesti riigieelarvesse laekuvate tulude järgi. Tuleks kindlaks teha esiteks need õppe- ja teadustöö valdkonnad, mille lõpetajad on põhilised riigikassa täitjad, teiseks valdkonnad, mis tulevad ots otsaga kokku, ja kolmandaks need, kus kõik vahendid saadakse peamiselt riigikassast. Selleks et noored, kellel on sünnipärast tehnilist taiplikkust, hakkaksid oma annet rakendama kõrgtehnoloogilise tootmise ülesehitamiseks, on ühiskonnas vaja kujundada teatud hoiak, mida meil praegu ei ole. Skype on hea näide, kuidas originaalse toote või teenuse pakkumine annab suure efekti, kuid selliseid näiteid on vaja kindlasti rohkem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming