Väljakurahva habras võit

Silver Meikar

Maidanist on saanud institutsioon, kes kirjutab parlamendile ette, milliseid seadusi ja kui kiiresti tuleb vastu võtta.

Vaid üks asi on selge: Ukraina endine president Viktor Janukovõtš on ajalugu. Pannes siia punkti, võiks kuulutada kolm kuud tagasi rohujuure tasandil alanud protestid edukaks. Paraku ei julge ma isegi väita, et kõige hullem on möödas. Kuidas me aastate pärast sellele revolutsioonile tagasi vaatame, otsustatakse järgnevate nädalate ja kuude jooksul.

Ööl vastu kolmapäeva Kiievi äärelinna korteris neid ridu kirja pannes jooksevad arvutiekraani kõrvalaknas ärevad säutsud Krimmist ja Harkivist. Kui päeval Kiievi Iseseisvusväljakult läbi jalutasin, riivasid silma leinavate ukrainlaste ja lillemere vahel kõndivad jahipüssiga mehehakatised. Parlamendihoone juures toimuval spontaansel kõnekoosolekul köeti rahvast üles lubadusega Venemaale koht kätte näidata.

Üldrahvaliku lööktööna Molotovi kokteile enam ei valmistata, enamik sadadest vägijoogiga pudelitest on silme alt ära koristatud. Kuid hõivatud majade suletud ruumides on neid katete all kastide viisi ootamas. Kui parlament rahva ootusi ei täida, võidakse need ka endiste omade poole teele saata.

Kuid kes otsustab, mis on rahva ootused? Kellel on õigus kõnelda rahva nimel? Revolutsiooni ei teinud opositsiooniparteid, sellel puudus poliitiline liider. Liidrikohta ihkasid paljud, kuid kõige enam arvatavasti Harkivi vanglamüüride vahel istunud Julia Tõmošenko.

Poliitvangina oli Tõmošenko üks omadest, tema sagedased kirjalikud läkitused loeti Maidanil rahva ovatsioonide saatel ette. Kuid pärast vabanemist näidati Tõmošenkole koht kätte juba enne, kui ta jõudis Maidanile kõnet pidama. „Julia Tõmošenko, ärge unustage, kes revolutsiooni läbi viis,” teatas oranžile printsessile laupäeval tema autokolonni kinni pidanud rahva omakaitse üksuse esindaja.

Muidugi leidub Tõmošenkol jäägitult truid toetajaid, nagu Janukovõtšilgi. Kuid nad mõlemad on vana korrumpeerunud poliitilise süsteemi etalonid, kelle vastu kogu rahvaliikumine suuresti on suunatud. Janukovõtš vastutab kümnete hukkunute eest, aga Tõmošenko on süüdi selles, et Janukovõtš üldse võimalikuks sai.

Pärast 2004. aasta oranži revolutsiooni andsid rahvas ja kogu maailm uuele võimule võimsa usalduskrediidi, kuid omavaheline kaklemine, ahnus ja võimuiha võtsid Ukrainalt unikaalse võimaluse riiki sisuliselt reformida. Näod vahetusid, kuid süsteem jäi samaks.

Paljuski just selleks, et ei korrataks kümne aasta eest tehtud viga, lubab väljakurahvas barrikaadidele jääda, vähemalt presidendi valimisteni 25. mail. Raske on ette kujutada, kuidas selline poolmilitaarne protestistruktuur valimiskampaaniasse sobitub.

„Maidan otsustab, kes on meie kandidaat, ja teda me toetame,” teatas pühapäeval mulle Oleg. Tema võitluskaaslased, kes olid end mugavalt sisse seadnud Institutskaja tänaval barrikaadi taha ehitatud puidust varjendis, nõustusid, aga ei osanud öelda, kes see kandidaat olla võiks ja kuidas ta väljakul välja valitakse. Samuti seda, mis saab siis, kui nende kandidaat ei peaks võitma.

Ei tea, kas tegu oli poliitiline tarkuse, heade nõuandjate või tervislike põhjustega, aga Tõmošenko teatas nädala alguses, et tema ikkagi presidendirallis ei osale. Ambitsioonikas parteikaaslane Arseni Jatsenjuk võib nüüd kergendatult ohata ja tunda ennast lõpuks kõige suurema opositsioonipartei Batkivštšõna juhina, mitte Julia kohusetäitjana. Suure tõenäosusega on artikli ilmumise ajaks Jatsenjukist saanud Ukraina uus peaminister, kuid sama tõenäoliselt on see tema poliitilise karjääri lagi. Rahvas Jatsenjukki ei usalda ega armasta ning presidendivalimistel teda edu ei saadaks. Vaevalt et valitsusjuhi koht pankrotikuristiku äärel vankuvas Ukrainas võimaldab populaarsust koguda ning nii võib Jatsenjuk võimalike ennetähtaegsete parlamendivalimiste järel poliitiliselt areenilt kaduda.

Pakutud kandidaatidest võiks Vitali Klõtškol olla kõige suurem võimalus presidendiks saada. Samas on Klõtškol küsitluse kohaselt kindlaid toetajaid vaid 15% ning käepigistus Janukovõtšiga ööl vastu eelmise nädala reedet võis võtta talt võimaluse väljakurahva kandidaadiks saada.

Mõrtsukate kätt ei suruta

Kui snaiprituli 20. veebruaril harvemaks jäi, jätkusid poliitilised läbirääkimised, mida vahendasid Euroopa Liit ja Venemaa. Reede öösel kella kaheks oli Janukovõtši ja opositsiooni vahel sõlmitud lepe, milles president oli järele andnud kõigis punktides peale selle, et ta võiks jätkata riigipeana kuni detsembrini.

Poliitiliselt vaadatuna oli tegemist võimsa eduga, kuid väljakurahvas nii ei arvanud. Lepingul allkirjad all, kiire käesurumine Janukovõtšiga ja opositsiooniliidrid kiirustasid Maidani lavale võidukõnet pidama, kuid neid ootas vilekoor. Kõnepidamise asemel peeti neile kõnet. „Mõrtsukate kätt ei suruta,” teatas lavalt Volodõmõr Parasjuk ja oma haaravas kõnes lubas rahva tormijooksu, kui Janukovõtš ei ole 24 tunni jooksul tagasi astunud.

Lvivist pärit 26aastane Parasjuk , kes juhtis üht rahva omakaitse üksust, vaevalt uskus, et tema spontaanne väljaastumine muudab järsult revolutsiooni kulgu. Sisuliselt tühistas ta sellega lepingu, enne kui tint kuivada jõudis ja sundis opositsioonijuhte leppe sõlmimise eest avalikult vabandama. Veel enne päikesetõusu põgenes Janukovõtš helikopteriga oma Mežõhirja residentsist. Järgmisel päeval võtsid omakaitseüksused inimtühja residentsi üle ja avasid selle rahvale turismiobjektina. Mežõhirja ülevõtmist võrreldakse Berliini müüri langemisega, just nii suur sümboolne tähtsus oli sellel hiiglaslikul kompleksil, millest varem oli vaid üksikuid fotosid. Ka teiste sümbolite vastane sõda kogub tuure. Vähemalt 33 Lenini kuju on eemaldatud või on lubatud seda teha, teisipäeval võeti ülemraada katuselt maha viisnurk. Samuti on üle võetud ja osaliselt külastajatele avatud teised Janukovõtši ning tema lähimate võitluskaaslaste uhked häärberid ja villad.

Janukovõtši lähikondlaste põgenemine oli nii kiire, et ta suutis hävitada vaid väikese osa dokumentidest. Lisaks leitud arhiividele tõid tuukrid residentsi lähedalt nn Kiievi merest välja 200 kaustikut, mille sisu avaldatakse veebilehel http://yanukovychleaks.org.

Uuriv ajakirjandus on töötab läbi dokumente, mis on ära võetud teisteltki endise presidendi lähikondlastelt ning juba on avalikkuse ette toodud tõendeid hiigelsuurest raiskamisest ja korruptsioonist, aga ka plaanid, milliseid abinõusid sooviti kasutusele võtta protestide mahasurumiseks, millist osa mängisid selles Venemaa eriüksused ning kes olid võimu salajased koostööpartnerid.

On saatuse iroonia, et viimane Maidani-vastane operatsioon kandis koondnimetust „Bumerang”. Bumerangiefektist võivad obaduse saada aga ka mitmed opositsioonipoliitikud, „head” oligarhid ja Maidani liidrid, kes just seetõttu pole teps mitte vaimustunud kõigi arhiivide avalikustamisest. Seal võib leiduda ohtralt kompromiteerivat materjali nende vastu, kes praegu võidukalt vastu rinda taovad.

Võib-olla annavad arhiivid ka aimdust, kas ja milline oli Paremsektori ning selle juhi Dmõtro Jaroši side endise võimuga. See marginaalne Maidani radikaalne rühmitus provotseeris revolutsiooni käigus mitmel korral konflikti, mis andis Berkuti eriüksusele legitiimse põhjuse vasturünnakule asuda. Võib-olla oli see lihtsalt sõjakate paremäärmuslaste soov pildile tõusta, aga mitu allikat kinnitab näiteks, et Jaroš kohtus isiklikult Janukovõtšiga.

Paremäärmuslaste tegutsemine andis võimule, aga ka Venemaale, lihtsa võimaluse tembeldada protestiliikumine natsistlikuks. Millegipärast on selle arvamusega kaasa läinud ka mõned eestlased. Piisaks vaid pisut Maidanil ringi jalutada ja inimestega suhelda, et mõista: tegemist on infosõjas tavapärase retoorikaga. „Fašismi”-relvaga lajatatakse ukrainlaste täpselt samamoodi, nagu seda on tehtud meie vastu.

Protestijaid toetasid miljonid ukrainlased

Ekslik on ka levinud arvamus, et Kiievi kesklinnas võitlesid peamiselt kõige läänepoolsematest oblastitest pärit ukrainlased. Jah, ilma sealsete inimeste abita oleks raske olnud kolm kuud proteste ülal hoida, kuid kui vaadata kas või meeleavalduste käigus hukkunud inimeste päritolu, siis 2/3 ohvritest on pärit Ukraina teistest oblastitest.* Veelgi enam. Selleks, et protest nii pikalt kesta sai ning suutis Janukovõtši kukutada, oli vaja miljonite ukrainlaste toetust. Isegi siis, kui barrikaade valvas ja hõivatud hoonetes puhkas paar tuhat inimest, tulid vajaduse korral välja kümned tuhanded ja suurtel meeleavaldustel sajad tuhanded.

Tänu vabatahtlike abile ning üldrahvalikule toetusele ei suutnud jõu­struktuurid meeleavaldust maha suruda. Ka kõige raskematel hetkedel, kui paljud olid vigastatud ja vahistatud, suutis revolutsiooniline organisatsioon kiiresti kosuda, uuesti barrikaadid üles ehitada, tagada arstiabi ja varustuse.

Revolutsiooni jõudu ei kinnitanud mitte niivõrd kiivrite-nuiade-kilpidega varustatud kaitseüksuslased, vaid pensionärid, kes osa vähesest pensionist annetuskastidesse toppisid ning hommikuti barrikaadidel seisjaid ahjusoojade pirukatega kostitama tulid; inimesed, kes autodega maakodust küttepuid tõid ja neid kogu perega varustuspaikadesse tassisid.

Erilist tunnustust väärivad arstid, kes kümnete kaupa ennast vabatahtlike operatsioonimeeskondade liikmeks kirja panid, ja noored arstitudengid, kes olid valmis haavatutele appi tõttama. Koos ühe sellisega, kahekümnendates neiuga jooksime püssipaukude saatel üle tänava, et eesliinile joogivett viia. „Muidugi ma kardan, aga et aidata, olen valmis ka surema,” põhjendas ta oma julgust.

Järjest suurenev režiimi vägivald ja repressioonid rahva vastu pigem tugevdasid proteste. Raha ja hirmutamisega kokku aetud valitsusmeelsed miitingud oli oma sisemiselt jõult hale vari inimeste vabal tahtel põhinevale euro-Maidanile. Detsembris julgesid vähesed ennustada, et meeleavaldused võiksid kesta üle uue aasta ja võimgi panustas kurnamis- ja venitamistaktikale. Tegelikult kurnas venitamine hoopis võimu.

Jaanuaris kohtusin ühe miilitsaohvitseriga, kes juba siis ütles, et isikkoosseisuga on suur probleem. Paljud lasid endale haiguslehe kirjutada või võtsid välja kasutamata puhkusepäevi, peaasi, et ei peaks minema kaitserivvi seisma. Ka sularahas (sic!) miilitsale makstud lisatasu ei osutunud piisavalt motiveerivaks.

Nii pidid võimud rahva vastu välja tooma ajateenijad ja palgatud kriminaalid, nn tituškid. Esimesi neist ei olnud rahva vastu astumiseks välja õpetatud ega motiveeritud, teised lasid aga kohe jalga, kui asi tõsiselt ohtlikuks läks. See, et 18. veebruaril ei suudetud platsi puhtaks lüüa ja kaks päeva hiljem pidid võimud pealetungi takistamiseks snaiprid appi võtma, oli järjekordne tõestus, et protestijate poolel polnud mitte ainult moraalne võim, vaid ka sisuline, ning nad olid ka jõu poolest üle.

Nüüd on küsimus selles, kas sedasama energiat soovitakse ja osatakse kasutada rahu ja leppimise eesmärki silmas pidades. Positiivseid märke on, näiteks Lvivi oblastis kutsutakse üles 28. veebruaril kasutama tööl-kodus-koolis vene keelt näitamaks, et revolutsiooni põhjuseks ei olnud keelekonflikt, vaid vastuseis riiki valitsenud kriminaalsele võimule.

Kui varem näitasid riiklikud telekanalid väga moonutatud pilti Kiievis toimuvast ja nimetasid kõiki protestijaid terroristideks, siis nüüd saavad ka idaukrainlased näha tõendeid endise võimu kuritegudest, ahnusest ja korruptsioonist. Kultuuriline identiteet ja arusaam ajaloost võib ukrainlasi lõhestada, aga mitte kuskil ei sallita rahva tagant varastamist.

Revolutsiooni õnnestumisele annab lootust ka see, et selle käigus ei ole läinud poodide rüüstamiseks ja massiliseks lõhkumiseks. „Nüüd on meie kohustus näidata kõigile ukrainlastele ja maailmale, et me suudame tagada rahu ja korra ning hoiduda konfliktidest,” teatas nädala eest omakaitseüksuse juht ja parlamendisaadik Andrei Parubi Maidani lavalt pärast seda, kui miilits ja Berkut olid öö saabudes valitsussektori hüljanud.

Tund aega enne tema kõnet olin liitunud esimese omakaitseüksuse kolonniga, kes hüljatud tänavat pidi parlamendi poole marssis. Minu esialgne kartus, et nüüd asub kaigastega varustatud rahvaüksus vihatud võimukeskusi lõhkuma, osutus rumalaks. Rahulikult võeti parlamendi ja valitsushoone ees kohad sisse ning asuti neid kaitsma võimalike provokatsioonide eest.

Otsese konflikti kadumine ei ole pingeid vähendanud

Omakaitseüksused on üle võtnud ka muid jõustruktuuride funktsioone, näiteks korraldavad nad Kiievis liiklust, aga ka miilitsajaoskondade kaitset. Berkut on laiali saadetud ja suur osa miilitsatest kardab tööle minna. Nüüd peavad revolutsiooni tegijad tagama, et Paremsektori radikaalid või kriminaalsed rühmitused laastamistööd ja kättemaksuaktsioone ei alustaks. Otsese tänavakonflikti kadumine ei ole paraku pingeid vähendanud, pigem isegi muutnud olukorra ettearvatamatumaks. Enam ei ole üht kindlat vaenlast, kelle vastu pahameelt välja elada. Samal ajal kui opositsioonipoliitikud tahaksid juba võitu tähistada, soovib osa väljakurahvast edasi võidelda. Võitlusvaimu kütab üles lein ja hukkunute mälestamine.

Paljuski alles nüüd on toimunud õudus inimeste teadvusse jõudnud, posttraumaatiline stress võtab võimust. Jalutasime esmaspäeva õhtul Eesti Päevalehe ajakirjaniku Krister Parisega Mihhailovski katedraalist Euroopa tänava poole, kui keegi karjus „Tituški,” ja kümme raudkangidega omakaitseüksuslast jooksis ummisjalu ähvardavalt Euroopa väljaku taga pargis jalutavate meeste poole. Eksinud õnnetukesed pääsesid kerge ehmatusega. Seekord.

Väga lihtsalt võib rahvas hakata kohut mõistma kõigi üle, kes julgevad väljendada üldisest erinevat seisukohta. Mõnele piisab sellest, kui „Slava Ukraini!”’ hüüdele mitte vastata „Herojem slava!”, et vastaja toetus revolutsioonile ja austus hukkunute vastu kahtluse alla seada.

Positiivne stsenaarium on võimalik

Demokraatia toimimise eelduseks on pluralism ja kriitika, kuid seda lubatakse vähe. Maidanist on saanud alternatiivne institutsioon, kes suudab parlamendile ette kirjutada, milliseid seadusi ja kui kiiresti tuleb vastu võtta. Usalduse puudumises peavad poliitikud aga iseend süüdistama.

Positiivne stsenaarium on võimalik, kuid selleks on vaja täita mitu eeltingimust. Riik vajab pankrotist pääsemiseks raha, reformide õnnestumiseks on vaja kannatlikkust ning lepitus eeldab aega ja rahva valmisolekut. Need on kui doominokivid, millest ühe kukkumine lükkab ümber ka kõik teised.

Raske on ette kujutada, et olukorra normaliseerumist oleks võimalik saavutada ilma Kremli toetuseta, kuid sama raske on ette kujutada, et Vene võimud oleksid valmis toetama. Ühelt poolt ei ole Vene võimude huvides sõjaline konflikt omaenda piiri ääres, kuid teisalt kardavad nad, et ukrainlaste revolutsioon võib lainetena levida Venemaale ja Valgevenesse.

Väärtused, mille nimel rahvas nii visalt sõdis, on ju elementaarsed. Kuritegeliku režiimi tegevus, seadusetus ja korruptsioon ning sellest tingitud mahajäämus ja vaesus on täiesti legitiimsed rahva pahameele põhjused ja peaksid olema arusaadavad meilegi. Ka see, et alternatiivide puudumises veendunud võimulolijad kaotavad ühel hetkel reaalsustaju ja võime mõista ühiskonnas toimuvat.

Muidugi on võrdusmärgi panemine Eesti ja Ukraina vahel vägivaldne, paljuski on ju ukrainlaste soov elada just sellises riigis, nagu Eesti. Kuid paralleele saab tuua küll, kas või näiteks liidrite ülbus ja soovimatus muutusteks. Küll aga kardan, et oleme heaolust mugandunud ning sarnaselt lääne-Euroopa riikidega ei suuda põhiväärtuste kaitsmine tekitada üldrahvalikku protestivaimu. Inimesed on nõus tänavale tulema peamiselt vaid siis, kui keegi seab kahtluse alla nende isikliku materiaalse heaolu.

Kolme kuu jooksul neli korda Ukrainat külastades esitasin protestijatega vesteldes alati küsimuse, miks nad seda teevad. Vastus aja jooksul ei muutunud, selleks oli ikka vastasseis kuritegelikule režiimile ja lootus, et Ukrainast võiks saada vaba, kodanikuõigusi austav normaalne õigusriik.

Revolutsioon on võtnud vähemalt 84 inimeselt elu, 2000 on saanud vigastada, osa neist on sandistatud igaveseks. Pole kahtlust, et ukraina rahvas on näidanud ennast tugevana, kuid kas jätkub ka tarkust, visadust ja võimekust normaalsesse ellu tagasi jõuda, on järgnevate päevade, nädalate ja kuude põhiküsimus.

* http://life.pravda.com.ua/person/2014/02/21/153011

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming