Kalasoomused põlevkivikarjääris

Elga Mark-Kurik

Kalafossiile leidub Eestis vaid üksikutes paljandites.

Ammustel aegadel elanud loomade kivististe hulgas on kahtlemata kõige tuntumad dinosauruste skeletid. Meil Eestis puuduvad kihid, kust nende efektsete roomajate luid võiks leida.
Maa ajalugu „katkes” näiliselt meie alal u 380 miljonit aastat tagasi devoni ajastu lõpupoole. Uuesti „algas” see hoopis hilisemal ajal, u 1,8 mln aastat tagasi – kvaternaari ajastul. Vahepealsel tohutu pikal ajavahemikul toimus siin kandis vaid maapinna kulutamine.
Devoni selgroogsetest loomadest on meil säilinud kalad ja võimalik, et ka varajased kahepaiksed. Kvaternaari kihtidest leiame hoopis teistsuguste, märksa paremini tuntud loomade nt mammuti, ürgpiisoni ja karvase ninasarviku jäänuseid. Elusuuruses mammutit võime nüüd imetleda Tartumaal Äksi jääaja keskuses. Tartu ülikooli loodusmuuseumis toimub praegu ekspositsioonide, sealhulgas ka devoni kalade väljapaneku uuendamine. Loodetavasti saame siis neist kaladest parema ettekujutuse.

Devoni kalade leiukohti napib
Kuigi on arvatud, et meil Eestis on palju devoni kalade leiukohti, on tegelik olukord pigem vastupidine: kalafossiile leidub vaid üksikutes paljandites. Samal ajal kohtame mitmekümne meetri paksusi „tühje” kihistusi nt Ahja, Võhandu ja Piusa jõe äärsetes suurtes liivakivist kaldajärsakutes. Valdav osa Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi ja Tartu ülikooli loodusmuuseumi rahvusvahelise tähtsusega kalakollektsioonidest on saadud pikajaliste kaevamiste tulemusena suurematest leiukohtadest –
Aruküla koobastest Tartus, Tamme paljandist Võrtsjärve idakaldal, Karksi leiukohast lossimäe lähistel. Väärtuslikku materjali on kogutud veel mõnest vähem rikkalikust leiukohast, millest osa on tänapäevaks kinni kasvanud.
Kuigi paljandite kinnikasvamisel on peamiseks põhjuseks aegade jooksul aset leidnud muutused jõgede kulutavas toimes, on ka inimese osa selles märkimisväärne: eks tahab nii mõnigi jäädvustada oma nime liivakivist kaldakaljusse. Sel viisil tekkinud uurded hõivavad peatselt samblikud, neile järgnevad samblad ja rohttaimed, varsti põõsad ja puudki. Sellist protsessi võime jälgida nt Tori põrgus Pärnu jõe vasakul kaldal, veelgi suuremas ulatuses aga naabrite lätlaste juures Siguldas. Sealne Gutmani koobas on liivakivi paljandist muutunud hoopis kultuuriloo mälestusmärgiks. Liivakivi on näha üsna vähe, suurem osa mahuka koopa sammaldunud seintest on kaetud sissekraabitud nimede ja kuupäevadega, millest paljud on pärit XIX sajandist. Tol ajal õpiti koolis veel ilukirja, seega on neil ajaloolistel grafitidel isegi teatud kunstiline väärtus. Sama ei kehti küll kuidagi tänapäeval paljandeisse kraabitud nii ladina kui ka slaavi tähtedega nimede kohta.

Üllatavad leiud
Narva põlevkivikarjääris sel suvel toimunud välitööl ei teadnud TTÜ geoloogid eriti oodata devoni kalade leide. Tarmo Kiipli juhtimisel oli kavas tegelda sealse paelasundi probleemidega. Geoloogia instituudi rühma koosseisus oli instituudi teaduskogude kuraator Ursula Toom, kel veel üliõpilasena õnnestus koguda sellest karjäärist kalafossiile. Kõige esimese kalakivistise õnnelik leidja oli sedapuhku TTÜ geoloogia instituudi fotograaf Gennadi Baranov, kes tegi ajaloolisest sündmusest hulga fotosid.
Selgituseks nii palju, et devoni la­destu on meil tuntud eeskätt Lõuna-
Eestist. Narva jõgikonnas esineb vastavaid kihte üsna piiratud alal. Narva karjääris lasub põlevkivi sisaldaval paekivil üle kümne meetri devoni dolokivi ja vahekihtidena teisi sama vanusega kivimeid. Dolokivi ei ole siin kasutamist leidnud ning see kuhjatakse kõrgesse varikaldesse. Agar kivististe otsing algas tuulevaikses, juunikuu päikesest kuumaks köetud karjääris üsnagi eluohtlikul järsakul. Ebamugavusi kompenseeris suur hulk kivistisi, millest mitu olid rasketel kiviplokkidel.
Üllatas kalafossiilide säilivus. Hele­dal liivakivil oli näha suurte kalade soomuskatteid, millest mõni meenutas pisut värsket kalagi. Leidude hulgas võis täheldada ka meie devonis tavalist säilimistüüpi – kihipinnale laiali „puistatud” kalaluid ja -soomuseid.
Üllatavate leidude puhul tekib mõistagi küsimus, kas on tegemist uute kalaliikide või koguni perekondadega. Seda enam et kihid, mis on lahti kaevatud Narva karjääris, meil maapinnal ei paljandu. Tegemist on Narva lademe Vadja alamlademega. Karjäär asubki meie hõimurahva – vadjalaste asualal. Esialgsed määrangud näitavad, et tegemist on lihasuimsete kalade (Sarcopterygii) perekonna Glyptolepis’e uue liigiga. Ursula Toom oli siit varem leidnud rüükalu, millest ühe perekonna liike ei olnud meilt enne teada, teine oli tuntud perekonna uus ja ühtlasi varajasem liik. Rüükaladest on meil kujunenud peaaegu et rahvuslikud kalakivistised. Aime kirjutistes mainitakse sageli vaid neid kalu, otsekui oleks meie alal kunagi laiunud troopilise mere fauna koosnenud vaid ühte rühma kuuluvatest kaladest. Devoni, täpsemalt keskdevoni (397,5–385,3 mln a) kalakooslustes, mille hulka kuuluvad ka Narva karjääri leiud, oli vähemalt seitsme täiesti erineva rühma esindajaid. Enamik neist on üsna lihtsa välikujuga: mõnel algelisemal kalal (Agnatha) oli vaid üks uim –
sabauim. Täiesti erilised olid siiski nn antiarhid – rüükalad, kelle ogataolisi rinnauimi katsid luuplaadikesed. Kalade suurus, samuti toitumisviis erines märgatavalt. Hästi säilinud soomuskattega lihasuimsed olid neis kooslustes peamised röövkalad, teiste rühmade hulgas oli nii rööv- kui ka lepiskalu. Suurimate, planktonitoiduliste kalade pikkus võis ulatuda kümne meetrini või enamgi.