1995

Esimene täistööaasta akadeemia presidendina

JÜRI ENGELBRECHT

Kolleegid valisid mind Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks 1994. aasta detsembris. Seega oli aasta 1995 mu esimene täistööaasta Kohtu tn 6 majas. Mäletatavasti oli 1990ndate esimene pool taasiseseisvumisjärgne korrastamise periood, mil kõikides riigi institutsioonides tuli paika panna iseseisvale riigile kohased struktuurid ja tegevussuunad. Nii ka akadeemias. Sellele oli eelnenud kaunis närviline aeg. Asjatundmatud ja paraku harimatud poliitikud püüdsid akadeemiat esiteks maha kanda või siis riigivõimule allutada. Õnneks võitis mõistus. 1995. aastal võtsime vastu akadeemia uue põhikirja ja hakkasime ette valmistama akadeemia kui avalik-õigusliku institutsiooni seadust. Seadus võeti vastu küll mõni aeg hiljem, kuid tööd sellega oli alustatud.

Üks teaduselu tähis oli akadeemia süsteemi kuulunud uurimisinstituutide tegevuse kokkuvõte, mis ilmus viimast korda just 1995. aastal. Teaduskorralduse seadusega, mille riigikogu võttis vastu detsembris 1995, lõpetati nimelt teadusasutuste kuulumise akadeemiasse. Järgmise aasta kevadisel üldkogu istungil kanti asutuste tegevusaruanded viimast korda ette ning sellega kaasnesid instituutide direktorite ülevaated viimase dekaadi tulemustest. Hoolimata möödaniku kitsendustest näitasid need aruanded paljude erialade head taset. Alates sellest ajast muutus ka akadeemia üldtegevus, sest akadeemia tiiva alla jäi vaid üks uurimisinstituut – Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, samuti akadeemia kirjastus. Võib vaielda nende muudatuste üle, sest ma võin tuua hulga näiteid Euroopa akadeemiatest, kus käib ka otsene uurimistegevus. Väikese riigi võimalused ja vajadused kaalusid aga teised argumendid üles. Algasid arutlused akadeemia suundumusest, et kasutada tippteadlaste potentsiaali nii teaduse kui ka riigi arendamiseks.

Üldtegevuse kõrval tuli aru pidada, kuidas teha korda akadeemia maja, mis oli väga käest ära lastud. Mäletan, et palusin presidendi kabinetis kõrvaldada igivanad kardinad, kuid tuli välja, et need varjasid hoopis koledamat pudenenud krohviga seina. Tuli hakata mõtlema selle uhke maja kui teadustempli ja arhitektuurimälestise restaureerimistöödele, mis järgnevatel aastatel saidki hoo sisse.

Ma ise jätkasin uurimistööd küberneetika instituudis, mis muidugi nõudis ajavarude hoolsat planeerimist. Oma arhiivis sirvides nägin, et hakkasin sel ajal tihedamalt meedias kirjutama, nii on mu „Akadeemilises kevadkirjas“ (19. V 1995, Sirp) juttu mitte ainult ühest Euroopa akadeemiate nõupidamisest, vaid see on ka arutlus akadeemiate rollist üldse, kusjuures silmas olin pidanud paindlikkust, mitmekesisust ja mobiilsust.

Kuna olin akadeemia president ja hiljem asepresident kokku 20 aastat, siis tagasi vaadates võin küll öelda, et just sel 1995. aastal algas kogu meie teadustegevuse, sealhulgas ka akadeemia tegevuse, ajakohastamine ja sulandamine rahvusvahelistesse struktuuridesse. Põnev aeg oli. Sealt sai alguse ka mu pikk teekond teaduspoliitika radadel. See on aga juba omaette jutt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht