Kultuurkapitali aastapreemiad 2013

Arhitektuur – Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner ja Hannes Praks Tartu ülikooli Narva kolledži eest. Suure sümbolväärtusega hoone tugev arhitektuurne kontseptsioon on leidnud edasiarenduse kvaliteetses ehituslikus teostuses ja silmapaistvas sisearhitektuuris.

Audiovisuaalne kunst – mängufilmi „Mandariinid” tegijad Zaza Urušadze, Ivo Felt ja Rein Kotov.

Helikunst – Paul Mägi laiahaardelise dirigenditegevuse eest nii Eestis kui välismaal.

Kirjandus – Andrus Kivirähk romaani „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” ning jätkuva kõrgtasemel tegususe eest eri kirjanduslaadides, ühtlasi tunnustatakse romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” rahvusvahelist edu.

Kehakultuur ja sport – Rein Haljand. Eesti ja Euroopa ujumiselu suunanud emeriitprofessor, kes on pidanud loenguid rohkem kui sajas riigis ja andnud välja hindamatut õppematerjali.

Kujutav ja rakenduskunst – MIMi projekt ehk Taavet Jansen, Maike Lond, Kalle Tikas, Andrus Aaslaid, Raul Keller, Andreas W, Hendrik Kaljujärv, Henri Hütt, Andres Tenusaar ja Kristiina Kütt tehnoloogia ja teaduse piire kompava interdistsiplinaarse näituse „100 aastat MIMi projekti” eest Tallinna Kunstihoones.

Näitekunst – Risto Kübar läbimurde eest meie teatriruumist rahvusvahelisele lavale.

Rahvakultuur – Marju Lauristin uuringu „Laulu- ja tantsupidude mõjust ühiskonna väärtushinnangute kujundamisel ja muutumisel” eest.

Helikunsti sihtkapital tõstis esile muusikateatri saavutusi
Sellele pildile on Paul Mägi ja Arne Mikk jäänud täpselt 13 aastat tagasi, 19. I 2001 pärast Verdi „Macbethi” esietendust Estonias.
Eelmise nädala kultuurkapitali auhindade üleandmisel oleks võinud sama pilti korrata, sest kaks kaalukamat helikunsti sihtkapitali preemiat pälvisid just nemad: aastaauhinna Paul Mägi laiahaardelise dirigenditegevuse eest nii Eestis kui välismaal ning elutööpreemia Arne Mikk suurejoonelise ja mitmekülgse tegevuse eest Eesti muusikakultuuri edendamisel.
Kummalgi pole aega pikalt pidutseda: Paul Mägi on juba eeloleval neljapäeval Vanemuise Sümfooniaorkestri ja solist Ivari Iljaga Uppsala kontserdimaja publiku ees, Arne Mikk aga toob kevadeks Estonia kammersaalis välja Hindemithi lühiooperi „Pikk jõulueine” lavastuse, millega märgitakse legendaarse estoonlase 80. sünnipäeva.
Paul Mägi debüteeriski Estonias muusikajuhina Arne Miku lavastuses: 30. XII 1984 esietendus Donizetti „Lucia di Lammermoor”. Auhinnatud lavastaja ja dirigendi ühisele loometeele on enim jäänud Verdi oopereid. Neist „„Nabucco” lavastus Estonia Teatri tekitas üle hulga aja tõelise elevuse ooperi ümber, saal pilgeni täis, piletid (vähestele) etendustele välja müüdud … Ilmselt tabas Arne Miku ja Paul Mägi tõlgendus midagi äärmiselt olulist praeguse ooperipubliku jaoks, tõi ta tagasi ooperi juurde,” on Kristel Pappel tunnustanud (Teatrielu ’96, Tln 1997, lk 58).
Eesti teatri esimese kokkupuutena Händeli ooperiga jääb meie teatrilukku Händeli 300. sünniaastapäevale pühendatud „Alcina” esietendus 24. VIII 1985. Kui lavastust 1989. aastal ka Händeli sünnilinnas Halles näidati, kirjutati seal, et see oli suur puhang, mõjuv fantaasiamäng: „Arne Mikk on ooperi vaimu ja olemust sügavalt tunnetades lavastanud selle väga vitaalselt. [—] Üllatuse paljudele külastajatele valmistas aga ka muusikaline teostus, veel noore Paul Mäe Händeli partituuri käsitlemine, musternäide stiilitundest, mis ilmnes kohe väga hea orkestri kõigi prantsuse kunsti reeglite kohases avamängu esituses” (Der Neue Weg 5. VI 1989).
Tiina Mattisen

Täiusliku ringi puutuja Manfred MIM
Manfred, kui me sinu näitust koostasime, siis kaalusime pikalt, kas julgeme su nime kasutada. Kõik läks hästi, aga nüüd on tunne, nagu oleksime ennast võõraste sulgedega ehtinud.
Manfred MIM: Noh, mina ei tahtnud nende asjade loomisega isegi mitte algust teha. Juba tööriista kätte võttes tabas mind hirm, et rikun idee ära seda materjaliga sidudes. Mulle piisas teadmisest, et võin need asjad iga kell valmis teha. Ehitada on mõtet seda, millest sa ei tea, kuidas ta valmis saab. Teie ei teadnud, tähendab, teie piditegi need ehitama.

Sa otsisid kogu aeg perfektset ringjoont, aga näitusel oli meil väljas väga vastuoluline teos – kandiline rauast piksli prototüüp. Miks sa piksli kandiliseks tahtsid teha, kui sind huvitas ainult ring?
Kandilise piksli lõin selleks, et oleks olemas sobimatuse etalon ümmarguste asjade uurimiseks, täiusliku ringi negatiiv. Hiljem osutus, et pikslit saab kasutada elektroonilise pildi esitamiseks, aga see oli puhas juhus.

Sul on Tallinna kesklinnas hauakivi, aga sellel ei ole meie hulgast lahkumise kuupäeva?
Ma ei ole veel päris kindel, millal ma täpselt surra kavatsen. Olen töötanud paljude ideedega selles vallas, kuid ükski neist pole moodustanud täiuslikku ringi. Sellise ringjoone otspunktid ei kohtu ja katsetega on tulnud alati otsast peale hakata.

Kultuurkapital andis meile auhinna kunsti ja tehnoloogia ühendamise eest. Mille eest oleksid sina meile auhinna andnud?
Ega ma sellest päriselt aru ei saa. On, jah, tavaks anda auhindu, aga pigem ikka kunstnikele, mitte lihtsatele leiutajatele. Aga ma juba uurisin seda kuldset kera, teate, kandilise piksliga võrreldes see ongi peaaegu täiuslikult ümmargune. Mulle tundub, et keegi veel peale minu on otsinud ideaalset ringjoont. Ja ta on selles olnud väga edukas. 
Teie aga võiksite järgmise projekti teha maalidest, mida teised on juba maalinud. Võib-olla saaksite auhinna vanade kujundite ja värvitoonide taaskasutuse eest.

Mis sa nüüd edasi tegema hakkad?
Noh, viimati jäi mul täiusliku ringjoone otsing pooleli lõpmata väikese punkti juures. Mulle hakkas tunduma, et miski, millel raadiust polegi, ei saa olla ei täiuslik ega ka ebatäiuslik ringjoon. Siis tuli aga sõber Kurzweil ühel õhtul läbi tassikest teed jooma, vaatas kogemata makroskoopi, hakkas oma singulaarsuse jama ajama ja minu ringjoont arvustama. Et kuidas see lõpmata väike punkt võib kahemõõtmelises ruumis olla hoopis joon ja ühemõõtmelises ei saa teda üldse vaadata ja neljamõõtmelises on ta hoopis Kuu. Selline pinnapealsus pahandas mind, saatsin ta viisakalt minema ja lubasin talle teha sellise singulaarsuse, mis kõikides n-mõõtmelistes ruumides oleks üks ja seesama asi ja lisaks ka ümmargune.
Nüüd siis, kõigepealt, ma võtan ette võimalikult suured ringjooned. Üks esimesi projekte valmib siinsamas Maa lähedal ja on seotud Kuu ümaruse pealt põrkavate helidega. Arvan, et ma proovin seda täna õhtul.
Mimi projekt

Täna kell 21 on Klassikaraadios kunsti sünni­päevapidu (Art’s Birthday 2014), kus esinevad MIMi projekt ja Kosmiline Heli.

„Mees, kes teadis ussisõnu”
Valik retsensioone
Elurõõmus eestlane Andrus Kivirähk, kes ei tunnista mingeid tabusid, on kirjutanud uskumatu romaani. See on segadusse ajav leid. Ja tekitab kohutava isu Eestisse sõita … On see pseudomuinasjutt, kus inimesed ja loomad kõnelevad ühte keelt, vahele lisaks ka vürtsikaid armu- ja sõprussuhteid, või hoopis usu kaotanud loodusloolase kirjutatud liturgiliselt mõjuv pamflett? Raske öelda. Ainus lahendus on käia tolle seikluse peakangelase, usside keelt oskava Leemeti-nimelise noormehe jälgedes.
Christine Sallès, Psychologies Magazine

*
Lugeja võiks peljata bukoolilist minevikuhõllandust, eeterlike õlidega lõhnastatud filosoofilist mõistulugu. Seda siit ei leia: Andrus Kivirähk teab, et kuivõrd Eesti ei saa taga igatseda kunagist võimsust, mida lihtsalt pole olnud, kaldutakse fantaseerima paganlikust kuld­ajast. Kirjanik irvitab säärase folklorismi üle. Jah, külaelanikud on piiratud, Lääne okupatsioonile alla vandunud ja valmis hävitama seda, millest nad aru ei saa (ehk enam-vähem kõike). Kuid lollus ei ole ainuüksi nende monopol: ka metsas valitseb inerts ja laiskus, raiskamine ja pahatahtlik ebausk.
Muidugi on raamatus kerge näha tänapäeva olulisi teemasid nagu enesetapjalik äärmuslusse pagemine või ka pime üheülbastumine, mida Euroopa Liit äärmiselt omanäolistele kohalikele kultuuridele peale surub. Kahju oleks aga ilusale laululinnule rohmakaid allegooriasaapaid jalga vedada. Raamatu juures on kõige säravam selle hingus, ehkki räägib see ju üleüldisest lämbumisest. Kiviräha kirjutusviis, mis on ühtaegu delikaatne ja otsekohene, lapsik ja sarkastiline, naerab igasuguse suuresõnalisuse üle, selles on kuhjaga hämmastavat kujutlusvõimet ja iha, julgust, mis ei kohku millegi ees tagasi. Kuidas öelda? See on umbes nii, nagu läheksid aegade lõpul Tolkien, Beckett, Mark Twain ja Miyazaki, mõned islandi saagad ja Asterixi koomiksid kaenlas, kuhugi hütti, viimse lõkke ümber napsi võtma.
Hervé Aubron, Le Magazine Littéraire

***
Nagu parimatel matustel, saab ka siin kõvasti nalja. Eestlasest autori (ja tema prantsuse tõlkija) tugevamaid külgi on see, et ta oskab panna lugeja naerma keeruliste teemade üle, kusjuures kirjanduslik kontekst seda tingimata ei soosi – Tallinnas saab paljustki ehk selgemini aru. Tõsi, raamatus tunneb ära saksa või skandinaavia muinasjuttudest, kohati isegi kogu Euroopa keskaegsest või tänapäevasestki kirjandusest tuttavaid tegelasi – kuid prantsuse lugeja puhul asi sellega piirdubki. Ja see polegi oluline, ta vilistab selle peale. Siin on kõik märkimisväärselt selge ja vahetu, otsekui avastaksid, et räägid endalegi teadmata usside keelt. See romaani teine lingua franca teebki raamatu naljakaks ja irooniliseks. Huumorisoone ja pildilikkuse poolest võiks pakkuda sugulussidemeid koomiksi või animafilmiga. Inimesesarnased roomajad, igat sorti anakronismid, ootamatu absurdihuumor, kõikvõimalikud liialdused, heroilis-koomiline igas mõttes – lugejal on suuri raskusi tõsiseks jääda.
„Mees, kes teadis ussisõnu” ei ole siiski lihtsalt padrikufarss ega loomanahkadesse ehitud jant. Eesti ajaloo ja ajalooliste müütide desakraliseerimine annab tulemuseks romaani, kus ei puudu teatav pamfletlikkus. Raamat on ka peategelase, uue ja vana maailma vahel heitleva Leemeti (tõsi küll absurdne) kujunemislugu. Noor mees õpib nägema asjade suhtelisust ja tegema kompromisse. Metsa ja küla ähvardab üks ja seesama hullus: nostalgitsejate äärmuslikkus ja progressimeelsete radikaalsus panevad mõlemad vere voolama. Selle raamatu tegelaste tõsine haigus seisneb selles, et „nad unistavad teistsugusest elust” (olgu siis eilsest või homsest), nagu märgib ussikuningas. Identiteet ei ole enesestmõistetav ei keskaegses ega ka tänapäeva Eestis, mille pingeid ja väljakutseid siin pilatakse, nagu märgib oma harivas järelsõnas tõlkija Jean-Pierre Minaudier.
Tegelikult on „Mees, kes teadis ussisõnu” üks meie aja paremaid üksilduseromaane. Maailmaga pahuksisse sattunud Leemet jääb ju ihuüksi. Teda ei mõista ei ema, parimad sõbrad (olgu inimesed või ussid) ega ka naised, kellest ta sisse on võetud. See just ongi ühe maailma lõpp, nukker ja naeruväärne – arusaamatu. Igas mõttes imeline. Nagu ka Andrus Kiviräha talent.
Nils C. Ahl, Le Monde des Livres

Valinud ja tõlkinud Indrek Koff

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming