Klaasis on pinget

Reet Varblane

Selles, et ühe või teise tarbekunsti alaliigi nimetuses kajastuv materjal – klaasikunst, nahakunst, tekstiilikunst – ei ole sugugi kinnistatud pelgalt selle tarbekunsti alaliigi või ka laiemalt üldse tarbekunsti (või disaini) külge ning et ükskõik millist materjali võib väga edukalt kasutada vabades (kujutavates, kaunites) kunstides, ei ole iseenesest midagi uut. Pigem on arusaam, et nahka kasutavad vaid nahakunstnikud ning et klaas on väljaõppinud klaasikunstnike  pärusmaa, kinni stereotüüpides, olgu need siis kunstimaailma (õpetamisviis, kunstikooli struktuur, professionaalsete organisatsioonide alajaotused) või ka konservatiivse vastuvõtja tekitatud. Klaas (kunsti)materjalina seostub tänapäeval nii õrnade tarbeliste vormide kui ka ülimalt vastupidava moodsa arhitektuuriga.

Aga sugugi mitte ainult: klaasi kaudu ja abil on ennast väljendanud ülimalt kontseptuaalse  mõtlemisega kunstnikud juba XX sajandi algusest peale. Tänavusel Veneetsia biennalil oli klaasil kui materjalil ülisuur tähendus. Peale ainult klaasile ja selle tehnilistele võimalustele keskendatud Veneetsia paviljoni, mis loodi 1930ndatel Veneetsia traditsioonidega (klaas, tekstiil, email, lakkmaal) haakuva rahvusvahelise dekoratiivse kunsti eksponeerimiseks, oli terve Veneetsia kirjanduse ja kunsti instituudi hoone ehk Palazzo Cavalli Franchetti täis klaasikunsti  või õigemini kunsti, kus on kasutatud väljendusvahendina klaasi. Laura Mattioli Rossi, Rosa Barovier Mentasti ja Adriano Berengo kureeritud ning Rootsi Halmstadi linna Mjellby kunstimuuseumi produtseeritud näitus „Glass Stress” („Klaasipinge”) on suurepärane näide, et kunstiobjekti kuuluvust sellesse või teise kunstivaldkonda ei määra mitte materjal, vaid viis, kuidas ja milleks seda materjali kasutatakse. Klaasobjekte (kunstiteoseid), kui  neil on kontsept ja sõnum, ei ole vaja eksponeerida spetsiaalsetel (klaasikunsti) väljapanekutel, need kuuluvad võrdväärsena maali, skulptuuri, foto, videoga ükskõik millistesse kontseptuaalsetesse kooslustesse, kui vaid kontseptsioon ja sõnum sobivad. Ja samas tõestas „Klaasistress” väga selgelt ka klaasi kui materjali eripära tundmise vajadust. Enamgi veel, sellega kaasnenud Murano saare Berengo stuudios osalenud ei põlanud ära traditsiooniliste tehnikate õppimist ning kasutamist. Murano klaas ei ole vaid suveniirne laiatarbekaup (kuigi sellegi seast võib leida kaunist kaasaegset disaini).

Näituse keskne teema oli kunstniku ja materjali suhe, klaasi tehniliste ja tunnuslike piiride teadvustamine, idee ja teostaja dialoog. Klaas kui materjal võib olla ülitugev ning õhkõrn, täiesti läbipaistev ning totaalselt tuhm, peegeldav ja varjav. Klaas kui pideva pingeseisundi, sisemiste ja väliste mõjude  sümbol. „Klaasistressil” olid väljas üle 30 kunstniku tööd, Man Ray, Anton Pevsneri ja Jean Arpi tööde ajaloolisest tagasivaatest kuni näiteks Orlani spetsiaalselt selleks väljapanekuks tehtud installatsiooniga. Kuid autorite hulgast ei puudunud Louise Bourgeoise, César, Tony Cragg, Jan Fabre, Richard Hamilton, Mona Hatoum, Joseph Kosuth, Robert Raushenberg, kui nimetada vaid mõned suurnimedest.  Küsimus ei ole siiski tuntud nimedes, vaid materjali, antud juhul klaasi tähenduse ning võimaluste teadvustamises ning ka piiride kompamises. Ei saa öelda, et eesti klaasikunst oleks välja surnud: igal aastal on kunstiakadeemia lõpetajate seas klaasikunstnikke, bakalaureuse kraadi saanud lähevad edasi magistrantuuri, aeg-ajalt on mõne klaasikunstniku isikunäitus, mõni neist on pälvinud rahvusvahelise tähelepanu, klaasikunstnike ühing korraldab  igal aastal vähemalt ühe ülevaatenäituse. Ka siis, kui nii mõnigi noorem aktiivne ennast klaasi kaudu (ja abil) väljendav kunstnik on klaasikunsti piire avardanud, on tulemus siiski jäänud tarbekunsti valda. Küsimus ei ole niivõrd objektis, installatsioonis, kuivõrd kontekstis, kuhu need satuvad.

Seda enam tuleb tähelepanu pöörata mitmete erialade sümbioosile, nagu seda võis näha juuni algul Võru Linnagaleriis Peterburi  performance’i-grupi Liikumise Laboratooriumi ning meie klaasikunstniku Kairi Orgusaare koosesinemise puhul: Kairi Orgusaare meditsiinilisi anumaid meenutavad objektid moodustasid Vladimir Boikovi mütoloogiliste rituaalide ning Vivaldi muusikalise tausta kummastava vahelüli. Kooslus ei rõhutanud mitte ainult Vivaldi ülipopulaarse teose „Aastaajad” „Talve” kargust, vaid tõi juurde doktor Fausti unistuste olendi homunkuluse tasandi, uue reaalsuse. Kuigi Haapsalu klaasipäevad on jäänud traditsioonilise klaasikunsti raamesse, on nendega püütud haarata teiste erialade kunstnikke. Tänavustel klaasipäevadel küll nii-öelda tsunftiväliseid tegelasi polnud, kuid tsunftivälist lähenemist küll. Erki ja Merle Kannuse klaasist majapidamismasin või reaalse, elunäinud majapidamisriista (Haapsalus triikraud) sümbioos amorfse klaasipinnaga on argielu  vaimukas, lihtsa, kuid vaheda sõnumiga metafoor. Ka nende klaasipoeesia-teemaline heliinstallatsioon sümpoosioni lõpetamisel mõjus märksa laiemalt kui seltskondliku ürituse pidulik etteaste. Haapsalu klaasipäevad on tänu eelkõige Kai Koppeli eestvedamisele juba seitse aastat vastu pidanud: kohalikud ning suvitajad on harjunud seda võtma juba linna suveelu orgaanilise osana. Siiani on see siiski veel  marginaalne sündmus, oleks aeg see ühiste jõupingutustega millekski veel suuremaks kasvatada.     

Tänavused Haapsalu klaasipäevad peeti  deviisi all „Catch of the Day” („Kasuta päeva”). Kas deviisil on mingi tähendus või on see pelgalt kaunis sõnamäng?

Kati Kerstna: Haapsalu klaasipäevade iga-aastased teemad või deviisid on arenenud koos klaasifestivali endaga: kui esimesi nimetati „Maritima”, mis viitas pigem kohale, mereäärsele maale, järgmisi „Valge klaasi päevadeks”, osutades nii klaasimaterjalile kui Haapsalu Valgele daamile, siis praegune „Catch of the  Day” rõhutab selgelt just ürituse enda spontaansust ja selles sisalduvat loomingulist vabadust ning eksperimenteerimisvalmidust.     

Mis tähendus on Haapsalu klaasipäevadel  meie klaasikunstielus? Mida need on andnud?

Kairi Orgusaar: Haapsalu klaasipäevad on ilmselt esimene ja mõnel puhul paraku vist ka ainus asi, mida meie klaasikunstielust üldse laiemas avalikkuses teatakse. See on meie kõige staažikam regulaarne rahvusvahelise seltskonnaga klaasikunsti sümpoosion. Meil on osalenud täiesti uskumatult suurepärased kunstnikud, kes on ise oma tööd valmis puhunud. Põhimõtteliselt võiks Haapsalu klaasipäevi  miskitpidi ka puhumiskoolina võtta: keegi ei ole kunagi keeldunud oma teadmisi ja kogemusi jagamast ja ükskõik kelle töö valmimisele on alati oldud valmis igati kaasa aitama. Nii et tihtipeale võiks näitusel töö juurde autori nime kõrvale lisada veel mitme puhuja-assistendi nime. Peale selle muidugi professionaalsed kontaktid, uued võimalused tegutsemiseks erialaselt ka väljaspool Eestit. Oleme kutsunud osalema ka teiste erialade  kunstnikke, et avardada klaasi kui materjali kasutamise piire.   

Haapsalust suundus tänavu kogu seltskond Raplamaale Linnaaluste külla Kunilepa tallu. Mis seal toimus?

Kairi Orgusaar: Võiks öelda, et seal mindi nii  mõtteliselt kui ka reaalselt tagasi klaasikunsti ajaloo algusaegadesse, kui klaasiahje köeti veel puudega ja peamine tööriist oli raudvarras. Tegime klaashelmeid ja väikesi anumaid primitiivses klaashelmeahjus, eksperimenteerisime vormidega ja taasavastasime vanu töövõtteid.     

Eesti klaasitööstus on välja surnud, kuid põnevaid klaasikunstinäitusi tehakse kogu aeg. Kuidas kommenteerid meie klaasikunsti olukorda?

Vaatamata sellele, et suur klaasivabrik enam ei tegutse, on Eestis mitmeid väiksemaid puhumisstuudioid. Tuntuim neist on Koppeli ja Keerdo klaasikoda Katariina käigus. Nii et ilus klaasidisain pole siiski kuhugi  kadunud. Klaasikunstis on tänapäeval väga palju suundi ja tehnikaid: klaasi kasutatakse arhitektuuris, skulptuuris, maalis. Kõik sõltub sõnumist või eesmärgist. Arvan, et klaasikunsti seis on Eestis praegu hästi põnev: korraldatakse rahvusvahelisi sümpoosione ja võetakse tihti osa mujal maailmas toimuvatest sümpoosionidest, näitustest ja konkurssidest. Selline liikumine on alati väga rikastav. Tundub, et Eesti klaasikunsti hinnatakse ka maailmas,  Eestisse on jõudnud päris mitmeid rahvusvahelisi auhindu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming