Boheemlane, see üllas tõug

Olev Remsu

Muinsuskaitse alla võetud Valli baaris näeme teist sorti rahvast, seal valitseb igavene vabadus, võrdsus ja vendlus nagu kommunistlikus utoopias.    Dokumentaalfilm „Valli baar”, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi, stsenarist ja intervjueerija Peeter Sauter. Produtsent Marju Lepp, monteerija Kersti Miilen, heli Ivo Feldt ja Mati Schönberg. Filmivabrik, 2008, 50 min. Esilinastus kinos Sõprus 12. XI.   

Inimene pole üksik hunt, et ta seltsi ei otsiks. Vanasti olid pühad hiied, nüüd kohvikud ja baarid. Pühad hiied käisid küla ja kihelkonna järgi, baarid ja kohvikud elukutse ja seltskonna järgi. Võõras on vastunäidustatud mõlemas, ainult et võõra määramiseks on ise kriteeriumid.

Valli baaris käivad boheemlased, tavalistele lisaks kuulsamad ja vähem kuulsad kuulsused. Oi, kes kõik „Valli baari” kaadrites ei sära! Alates ropust räpilauljast Korstnast kuni peene  erudiidi ja ekslinnapea Hardo Aasmäeni, kõik mahuvad nagu head lambad ühte lauta. Kui ohtralt vilksatab filmiinimesi, nooremate hulgas isegi paar Tallinnfilmi vana kändu. Ka filmikriitik Sulev Teinemaa pukitab baarileti ääres, otsekui kontrollimaks teost selle eostamise hetkest peale.

 

Miniportreed ja autoportree

Manfred Vainokivi ja Peeter Sauteri dokumentaalfilm „Valli baar” ise on rajatud mitmele  miniportreele ja ühele suurele autoportreele.

Esimene ülla tõu esindaja, keda filmis portreteeritakse, on arhitekt ja parodist Rein Tomingas, tema alustab oma juttu surmast – ja nüüd ongi ta läinud. (Rein, ma olin eemal, ei saanud tulla, olen sinust alati lugu pidanud. Usun, et teed seal kõike, mis sul siin pooleli jäi – projekteerid võimsaid ja kauneid hooneid, hüppad kolmikut, imiteerid ja parodeerid riigijuhte!) Tominga prohvetlus pole ainus,  filmis on üsna palju juttu elujärgsest elust ja surmast. Tomingas ja teisedki boheemid esitavad nagu oma manifesti, elukreedo. See on suur asi panna portreteeritav siiralt endast kõnelema ja see usaldusväärselt üles võtta. Tominga portree on soe, mees tuuakse vaatajale väga lähedale.

Enn Vetemaa portree jääb jahedaks, kirjanikust ja heliloojast Valli stammkunde hoiab distantsi, tema oma hinge välja ei vala. Siiski  kuuleme Vetemaalt, kuidas ta jagab aega töö ja pitsi vahel. Kahe vastandliku looja iseloom on tabatud täpselt. Sõna saab veel Tõnu Trubetsky (keda võiks nimetada Tallinna Volkonskiks) vend, järelikult ka ise Trubetsky, järelikult ka ise kuulsast Trubetskoide soost pärit, üks kauge esivanem koguni Leedu paganlik vürst Gediminas, kes Leedut tubli tüki jagu kristlasteslaavlaste alade arvel suurendas. Kui palju on Tallinnas baare, kes võivad uhkeldada vürstliku  klientuuriga? Tema Kõrgeausus Trubetsky läheb aga oma jutuga päris rappa, eks seegi ole loomus.

Õrnema soo esindaja Keit pihib, et teda on kolmteist korda vägistatud, viimati tegid seda kolmapäeval kaks meest anaalselt. Oi-oi-oi seda ülekohut ja maailma kurjust!

Eestisse kolinud New Yorgi elumees Peeter Ristsoo uhkeldab rohkete suguvahekordadega, kuid möönab, et vahel on ta olnud mõne  noore piigaga omadega vahel, hääbuv potents on 57aastase sübariidi lohku tõmmanud. Seksi ja seksiriistade mainimise puhul pruugitakse rahvalikke neljatähelisi, ega baarileti taga vist sobigi peenutseda. Ja on inimene see, milline on tema sõnavara.

Kunagine mainekas pianist Peeter Kardna on nüüd päris rentslis. Tema meenutab, kuidas ta Arnold Rüütlile kontserdi andis, aga jääb lahtiseks, kas EKP Keskkomitee sekretärile,  ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele või Eesti Vabariigi presidendile. Igal pühakojal on oma ikoon, Vallis on selleks Kersti, kelle boheemlikust elust räägivad meile baari omanik Valli Kaseorg ja Delfi peatoimetaja Mart Pukk, portreteerides oma jutuga peale Kersti iseennastki. Peeter Sauter viib Kersti hauale lilled, nõnda on palverännakki sooritatud, liturgiaside teispoolsusega loodud. 

 

Kõrtsijutud ja -tõed

Ent stopp! Mina võtsin kuni Keidi südamepuistamise viimaste sõnadeni kõike kuuldut tõe pähe. Keidi jutu lõpp aga mattub krabinatesse. Ma arvasin, et see on lihtsalt salvestusaps, varjatud kaamera ja salamikrofoniga töötamise paratamatus. Igaks juhuks andsin DVD-le tagasikäigu, teritasin kõrvu. Ja mida ma kuulsin! Naine poetab, et tal päevad ja ühtaegu on ta rase! 

Ülesehituse poolest on see nn midpoint, otsustav pöörak, kus kogu saadud info tuleb pea peale pöörata, ja nii juhtubki. See on märk, et kogu kuraasikas jutt võib olla luul. Iseenesest pole selles midagi keelatut, see on hoopis autoritel täpselt tabatud õhkkond, on ju kõrtsis alati villast visatud, ennast üles kiidetud või siis masohhistlikult piitsutatud, kõrtsi on ikka tuldud väljamõeldud lugusid kuulama ja rääkima. Ainult et otsustava koha peal on  tegijaid alt vedanud tehnika. Kui palju leidub minusuguseid vaatajaid, kes järele kuulavad?

Keidi fantaasia on ilmselt võti avamaks teistegi asjaosaliste ülestunnistuste tõesust. Mine võta siis kinni, ehk polegi Ristsoo nõnda kõva elupõletaja, nagu ta ennast reklaamib! Või on veel kõvem, pole kunagi hätta jäänud? Vahest on Trubetsky vend hoopis keegi isehakanu, kes ehib ennast võõraste vürstisulgedega? Ja mida uskuda Tominga, Vetemaa ja Kardna puhumistest? 

Piir luulu ja tõe vahele tuleb vaatajal endal tõmmata, täpselt samuti nagu Sauteri proosa lugejal. Eales ei taba, millisel Sauteri tekstil on tõepõhi all ning millal kirjanik loob – kui kõrgelennuliselt väljenduda – oma poeetilist mina.

Sauter ise on „Valli baaris” nii autoportreteeritav kui usutleja, ja need kaks funktsiooni kisuvad lahku. Peaks ju küsimuste esitaja varju jääma, ent autoportreteeritav, vastupidi, olgu pidevalt pildil. Küsimuste esitaja ei tohiks rääkida  peamiselt iseendast, mida Sauter ometi teeb, muutes intervjuud pigem mängulisteks dialoogideks, isegi enda monoloogideks.

Sauteri isiku kaudu lähebki alul (mulle tundunud) varjatud kaamera tasemel dokk üle sujuvalt lavastuseks, ja seda ei nendi ma siin siinkohal etteheitena. Võiks koguni öelda, et kõrtsielu mängulisuse, iseenesest lavastuslikkuse kujutamine lavastuslikkuse kaudu oleks nagu kõrtsidokumentaalsuse suur tabamine. 

Sauteri proosaloomingus on faktid muudetud kujundeiks ja miks ei võiks see nii olla tema käsikirja järgi tehtud filmiski, mis jutustab peamiselt temast endast? Portree peab ju olema kõigekülgselt tõene, eriti autoportree. Looja on ikka edev ja minakeskne, nõnda on põhjendatud isegi see, et film jutustab autorist endast. Kui tõmmata kõrgeid paralleele, olgu märgitud, et autobiograafilisi filme on teinud Fellini, Cocteau, Tarkovski ja Bergman,  autobiograafilisust loomes on soosinud muidu päris vastandlikud Platon ja Aristoteles. Nõnda et miks mitte?

Dokk, rekonstruktsioon ja lavastuslikkus

Radikaalsemad dokumentaalfilmide teoreetikud peavad õigeks dokumentaaliks ainult seda, mis on tehtud varjatud kaameraga, ülejäänu olevat kõik pettus ja puru silmaajamine. Hüva, reaalsuse rekonstruktsiooni kaamera ees ikka  lubatakse. Ütleme, kui tavaliselt juuakse Valli baaris pea peal seistes õlut, siis miks ei võiks seda kaamera ees lavastada? Hüva, iga intervjuu on ju olemuslikult lavastus – ja kuidas sa teed ilma intervjuuta dokki?

Ent mul on tunne, et mõnikord räägib asjaosaline Sauteri sõnadega, mis tähendab seda, et stsenarist on südamepuistajale või intervjueeritavale jutu suhu pannud. Eriti puudutab see just Keidi teksti, tema juttu kuuriietest ja  sedapsi olemisest. Ka Ristsoo pajatab kuidagi liiga kunstiliselt: rahuldamata neiu poolt elumehe seksikambri uksele joonistatud kõver fallos tundub võimsa ja täpse kujundina, mitte faktina.

Mis see siis on? Kas mängufilm?

Terminoloogiaga on asjad nõnda, et dokumentaalis näeme me ekraanil inimesi, kellel on oma iseloom. Mängufilmis esinevad tegelased, kellel on karakter. „Valli baaris” on umbes  niikaugele jõutud, et tegelane Peeter Ristsoo mängib inimest Peeter Ristsood, peategelane Peeter Sauter kujutab inimest Peeter Sauterit, Keit joodiknaist, kelle prototüübi nimi võib vabalt olla Keit.

Ka siin on tegemist nagu mingi kõrgema liigi dokumentaalsuse tabamisega: jäljendab ju inimene ikka omamüüti, enda meelest ideaalkuju. Kirjanik teab, milline kirjanik peab olema, ja matkib seda. Viinanina teab, milline  viinanina peab olema, ning sätib enda tolle eeskuju järgi. Meenutame Jean Paul Sartre’i kuulsat lauset, et kohvikuettekandja mängib kohvikuettekandjat.

„Valli baaris” jõutakse lavastuslikkusega aga kaugemalegi kui tõe mängimiseni. Filmi lõpp on lausa metafoorika: koduta jäänud inimtegelane-tegelasinimene Sauter tantsib tühjal, metsa viival teel ning prantsatab müraki kraavi. Saame aru, mida mets ja kraav siinkohal  tähendavad – joodiku palka.

Ehk on selline mängufilmifinaal sisu poolest isegi pisut ülearune. Liigse näpuga näitamisena tundub laulgi, mis kõrtsid kodudeks kuulutab.

 

Täpne tabamus

Kindlasti on aga „Valli baaris” tabatud tahk Eesti elust, meeldivalt on üles võetud boheemlus kui nähtus, mis teatavasti ei allu riigikorra muutustele. Boheemlane vastandub iga hinna  eest ülestrügijale, hambad ristis eneseteostajale. Boheemlane ei tunnista ühiskonnas välja kujunenud hierarhiat, ja seda ongi minu meelest filmis kujutatud. Inimesi, kes endale küünarnukkidega nügides teed raiuvad ja on valmis oma ema viie kopika eest maha müüma, leidus nõukogude ajal, mil Valli baar tehti, ohtralt. Ohtralt leidub neid tänagi, vaata et veel rohkemgi. Muinsuskaitse alla võetud baaris näeme teist sorti rahvast, seal valitseb igavene  vabadus, võrdsus ja vendlus nagu kommunistlikus utoopias. Igaühele tema vajaduste järgi, igaüks oma võimete kohaselt! Kes ei igatseks olla sõpruskonna liige? Niisugust kalki tüüpi polegi. Ehk soovivad kõige rohkem seda just inimesed, kes seda ei tunnista? Valli baaris pole rindejoont isegi baari omaniku ja kundede vahel, omavahel ei tülitse teenindajad ja napsitajad nagu muudes kõrtsides tavaline. Kunagi ammu kirjutasin ühes artiklis, et alkoholism  ongi kommunism. Nüüd on Vainokivi ja Sauter minu verbaalse väite audiovisuaalsesse vormi valanud.

Selge, et kaunis raske on tõmmata piiri ausa omakasupüüdmatuse ning perekonna hooletussejätmise vahel. Kindlasti peab suurem osa looduse kroone boheemlasi kahtlaseks kontingendiks, kel nupp nikastunud. Filmis selgubki, et Valli baari kõikide kundede pereelu on laokil, naised on vallilased lihtsalt  kodunt välja visanud. Üksikabielu on asendunud rühmaeluga, ja eks sedagi tule looduses ette. Paratamatus on paratamatus. Kodu asendab sõprus saatusekaaslastega, ja selle kujutamisega on „Valli baaris” naeleapea pihta löödud.

Ehk on filmi lõpp isegi pisut liiga moraliseeriv. Kas peab siis vaene autoportreteerija ja sarvekandja metsa eksima ja kraavi kukkuma? Võib-olla oleks võinud näidata teda Göteborgi  raamatumessil oma uue teose presentatsioonil triumfeerimas, mis oleks olnud kõrvalops väikekodanlusele. Parastage mis te parastate, kuid mõnelgi boheemlasel on saavutusi, mille üle võib uhke olla! Portree puhul tulnuks edule rõhumine kõne alla, autoportree jaoks oleks see olnud ehk pealetükkiv endale õlalepatsutamine.

Kokkuvõttes on „Valli baar” loomulik ja ehe teos, peegeldab adekvaatselt üht levinud eluviisi, loob kohalolekutunde, mis on dokumentaalide puhul hädatarvilik. Filmi iseloomustab lisaks sisule veel kõrge kaamerakultuur, valgus mängib kõnekalt, ja hästi valitud melanhoolne helitaust, mis väljendab napsumehele nii omast härdust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming