„Võimuvõitlus” arhitektuurimaastikul

Margit Mutso

Vestlus Eesti Arhitektide Liidu esimehe Peeter Pere ja Eesti Arhitektuurikeskuse juhi Ülar Margiga.        Eestis tegutseb neli suuremat arhitektuuriorganisatsiooni: Eesti Arhitektide Liit (EAL), millel täitub tänavu sügisel aastal 90 aastat, Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuurikateeder, mis on 60aastane, Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM ), millel sai 20 aastat tegevuse algusest, ning kõige noorem on Eesti Arhitektuurikeskus (EAK), mis on alles kaks aastat vana. Vana aasta lõpus istusid koos Eesti kõige vanema ja kõige  noorema arhitektuuriorganisatsiooni juhid, et hetkeks mõelda, milleks või kellele neid asutusi on vaja ning rääkida ka arhitektuurist laiemalt. Arutelu juhtis Margit Mutso.     

 

Margit Mutso: Eesti Arhitektide Liit on kõige  vanem arhitektuuriorganisatsioon Eestis. Kuidas teile tundub, kas arhitektidel on oma loomeliitu jätkuvalt vaja või hakkab ta ennast ammendama? 

Ülar Mark: Kutseühingud, mis olid ühtlasi vastastikuse abi ühingud, said alguse juba keskajal. Tsunfti reeglid olid kirja pandud põhikirjas ehk skraas, mis nägi ette ka uute käsitööliste ettevalmistamise korra. Aja jooksul on kutseühingute funktsioonid muutunud, olulisemad ülesanded on aga jäänud: tegutsemislubade andmine, koolitused, raskustesse sattunud  seeniorliikmete toetamine jne. Ses mõttes on kutseühingud olnud natuke ametiühinguga sarnased organisatsioonid. 

Peeter Pere: EAL on tegus loomeliit, kes toetab oma liikmeid ning pakub lahendusi koostööd tehes liidu sees ja avatult suheldes väliste huvirühmadega. EAL tugevdab arhitekti rolli ja kutset Eesti ühiskonnas ning esindab Eesti arhitekte Eestis ja välismaal. Samas võib täna liitu pidada ka kolleegide sõpruskonnaks, ühenduseks,  klubiks, valdkonna kompetentsikeskuseks. Aja jooksul on tema funktsioonid tublisti laienenud. 

M. M.: Eelmise aasta viimases Sirbis (17. VII ) kirjutab Karin Hallas-Murula: „ Ei ole Eestis teist nii võimukat loomeliitu nagu Eesti Arhitektide Liit.  Ühegi teise loomeliidu juhatusel pole võimu otsustada, kes sellel alal üldse praktiseerida tohib, EALi juures aga on komisjon, mis annab või siis ei anna arhitektile kutsekategooria, mis määrab kogu tema edasise elu. EAL otsustab, kes tohib osaleda arhitektuurikonkurssidel, sest seal on sageli tingimuseks kas seesama kvalifikatsioonikategooria või koguni kuulumine MTÜsse Eesti Arhitektide Liit. Eestseisuse liige töötab ministeeriumis ja kulkas, nüüd ka  Sirbis, liidul on oma meediakanalid” (Karin HallasMurula, Arhitektuurimuuseumi juhtum). Kõlab väga ambitsioonikalt? 

P. P.: Kutsekomisjoni, mille kutsus vastavalt Euroopa tavadele ellu majandusministeerium, kuuluvad lisaks liidu esindajatele mitmete teiste organisatsioonide liikmed (kunstiakadeemia, omavalitsuse, sihtasutuse Kutsekoda esindaja). Kutse andmise juures pole kuskil nõuet, et arhitekt peab olema nn eliitarhitektuuri tootja. Elitaarsus on vaieldav kriteerium ja baseerub suuresti subjektiivsel maitseotsustusel.  Küll võib väita, et mida suurem on subjektide ring, seda suurem on ka otsuste ühisosa. Teine lugu on professionaalsusega. Mis tahes eriala puhul loevad haridus, töökogemus, juhtimiskogemus jne. Need on täiesti hinnatavad ja mõõdetavad, isikute puhul koguni võrreldavad kriteeriumid. 

Ü. M.: Kes teine saaks arhitektide kutseoskust hinnata kui mitte arhitekt? Oleks kummaline,  kui autojuhtimise oskuse üle otsustaks näiteks diplomita jurist ministeeriumis. 

M. M.: Sisuliselt on projekteerija pädevust kontrollitud siiani majandusministeeriumi juures,  kus ei ole hindamas ühtegi arhitekti, määrav on vaid diplomi olemasolu. Olukord on viinud selleni, et meil tegutseb arhitektuuriturul hulk ebapädevaid tegijad. Kutsekvalifikatsiooni nõue peaks seda kindlasti korrastama. 

P. P.: Ühest sellisest juhusest kirjutas just Nils Niitra (Arhitektid tõusevad projektisolkijate vastu üles. – Postimees 21. XII ). Uuele lennukolledži juhile ei meeldinud eelmise juhi poolt tellitud projekt ning ta palkas seda ümber tegema inimese, kes väidetavalt ei omagi arhitekti kutset. Ajakirjanik helistas mulle selle loo  kirjutamise ajal ja imestas, et kuidas on see võimalik?! On muidugi absurdne, et ühe riikliku institutsiooni juht võtab eratellija positsiooni ja otsustab ainuisikuliselt hoone üle kriteeriumide järgi: mulle meeldib või mulle ei meeldi. 

M. M.: Hallas-Murula kirjutisest jääb mulje, nagu koosneks liidu eestseisus väga jõulistest positsioonide vallutajatest.   

P. P.: Te olete ju mõlemad olnud liidu esimehed ja teate, et ega iga kahe aasta tagant valitavale esimehe kohale pole kunagi erilist tungi olnud. Eestseisuse kohtadele on küll õnneks  rohkem kandidaate kui valitavaid liikmeid. EA Li eestseisus ei tähenda suurt võimu omavat eliitseltskonda, see on rutiinne ühiskondlik töö ja suur lisakoormus. Eestseisus koos juhatusega ei kujuta endast ümarlaua rüütelkonna salaorganisatsiooni. 

M. M.: Arhitektide liidu esimene põhikirjaline  eesmärk on aidata kaasa kvaliteetse elukeskkonna loomisele. Selle nimel on järjepidevalt töötatud, aga ikka juhivad pahatihti ehitatud keskkonna kujunemist raha, poliitiline võim ja harimatus, et mitte öelda rumalus. Liit ei ole saavutanud positsiooni, mis võimaldaks tal seda olukorda hüppeliselt muuta. Arhitektid usaldavad üldkogul valitud eestseisust ja juhatust ja neilt ka oodatakse suurt aktiivsust, see on liidu juhtkonna kohus olla töögruppides,  aidata kaasa arhitektuuriga seotud ametikohtade täitmisele jne.       

P. P.: Kõige rohkem on oodatud liidu jõulist tegevust ehitus- ja planeerimisseaduste muutmisel. Eestseisuses on õnneks neid liikmeid, kes saavad aru seaduse keelest, mis on minule  suhteliselt keeruline ja teinekord raskesti mõistetav lugemine. Müts maha nende ees! Aga eks oodatakse ka arhitektidele suunatud tegevust. Näiteks seda, et liit organiseeriks rohkem ühisüritusi, olgu selleks siis ekskursioonid, seminarid vms. Kolmas valdkond, mis mulle endale tundub, et võiks oluline olla, on panustamine loomingulisele aktiivsusele ja enesetäiendusele, kvalifikatsiooni tõstmine.         

M. M.: Üks oluline asi liidul on aastaid olnud arhitektuurivõistluste korraldamine, loodud on korralikud juhendmaterjalid ja võistluste ettevalmistuse tase on aastatega kõvasti paranenud. Samas kõlas eelmainitud Hallas-Murula  tekstis ka selle kohta etteheide, et arhitektide liidul on jälle võim otsustada, millise kvalifikatsiooniga arhitektid võivad üldse võistlusest osa võtta.       

P. P.: Tavaliselt on nõue, et üks töörühma liikmetest peab olema kutsekvalifikatsiooniga volitatud arhitekt IV või V. See on sätestatud eeskätt tellija huvides, sest meie kohus on garanteerida, et arhitekt on võimeline oma visiooni ka lõpuni viima, et tal on Euroopa standarditele vastav professionaalne tase.         

M. M.: Kuidas liit ennast ära majandab?         

P. P.: Eks ikka nii nagu kõik need viimased aastad: liikmemaksud (praegu on liidus umbes 370 arhitekti), konkursside korraldamine ja ekspertiisid,  mõlemat on paraku palju vähemaks jäänud, kultuurkapital toetab ja väike osa tuleb ka sponsoritelt, ka see on vähenenud.       

M. M.: Eesti Arhitektuurikeskus (EAK) kutsuti ellu Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Kunstiakadeemia poolt. Osa liidu tegevusest läks keskuse alla, kuidas tänaseks tundub – oli see vajalik samm?         

P. P.: Eesmärk oli luua organisatsioon, mis vaataks näoga rahva poole, et liit saaks tegeleda rohkem oma liikmete ja spetsiifiliste arhitektuuriprobleemidega. EAK on poogitud oks  ammu juurdunud tüves. Kannab omi vilju, aga toitub meie juurestiku kaudu.       

Ü. M.: Arhitektuurikeskused on maailmas tekkinud viimase paarikümne aasta jooksul eri paigus eri vormis. NAI tekkis Hollandis kui instituut, aga tegutseb klassikalise arhitektuurikeskusena, Saksamaal on DAS, Šotimaal Glasgows Light House, mis muutus ühel hetkel küll rohkem linna promokeskuseks. Selle sarnane asutus on ka Sidneys ja ka Chicagos. Üks efektiivsemaid arhitektuurikeskusi on Taanis, mis  toetab professionaalset tegevust ja Taani riigi toel Taani arhitektuuri eksporti.       

M. M.: Hallas-Murula viitab etteheitvas toonis sellele, et keskuse üks võimsamaid eesmärke on erabüroode promomine – meil arhitektuuri vaid erabürood teevadki. Kui me Eesti kaasaegset arhitektuuri tutvustada tahame, siis vist muud valikut polegi kui leppida sellega? Teine variant on promoda vaid lahkunud arhitektide loomingut.       

Ü. M.: Kui vaadata mujal toimivaid arhitektuurikeskusi, Taani oma näiteks, siis on need sisuliselt arenduskeskused. Nad aitavad ka ärilisest küljest, toetavad büroosid osavõtul välisvõistlustest,  -näitustest jne. Arhitektuurikeskused propageerivad oma riigi arhitektuuri ja üheks heaks näiteks siinkohal on taanlaste edu rahvusvahelisel arhitektuurimaastikul. Samasugune arenduskeskus on ka Eesti Disainikeskus, kes püüab kokku viia tootjaid ja disainereid. Vastates nüüd Hallas-Murulale: jah, me tahame promoda hea professionaalse arhitektuuri tellimist Eestist ja toetada arhitektuuribüroode eksporti väljapoole. Selleks ongi antud riigi  toetus keskusele.       

P. P.: Eesti arhitektuuri tagasivaatelise osa tutvustamine on olnud muuseumi kanda, liit suutis teha ülevaatenäitusi, aga seda on vähe. Kaasaegsete arhitektuurinäituste kokkupanek ja eksponeerimine on kindlasti keskuse üks ülesandeid. Ma ei oska siin otsest konflikti näha muuseumi ja keskuse vahel, arvan, et omavahelise suhtluse käigus pannakse paika  tegevuspiirid ja koostöövaldkonnad. Meie üks ülesandeid ongi innustada arhitekte tegema grupi- või personaalnäitusi ja seda mitte ainult arhitektuursete lahenduste baasil ehk siis nn planšetinäitusi, vaid ka oma loominguliste ideede üldisemat tutvustamist ruumiinstallatsioonide, filmide, visioonide jms näol. Kas seda nüüd nimetada erabüroode promoks või on tegu loomingu esitamisega eesti arhitektuuri ja eesti autorite tutvustamise eesmärgil, jäägu  igaühe otsustada.     

M. M.: Samas on keskus teinud ka mitmeid teisi päris põnevaid ja edukaid projekte, ma pean siin silmas näiteks linnafoorumeid.       

Ü. M.: Linnafoorum on selline töövorm, kus eri valdkondade inimesed keskenduvad ühele teemale. Me oleme kõigepealt linna või vallaga koostöös püstitanud teema, mis on hetkel  antud kohas aktuaalne, omavalitsus defineerib selle probleemi, mis tal on piltlikult öeldes sõlme läinud ning mis vajab lahtiharutamist, kõrvalpilku. See ei pruugi olla hoonetega seotud arhitektuurne probleem, pigem ruumiline. Eesmärk on kvaliteetse ruumi tekkimine. Kuna pinnale kerkivad pigem laiemad teemad, siis kutsutakse foorumile kokku erinevaid inimesi, kes annaksid oma impulsi probleemi lahendamiseks. Arhitektid on need, kes selle visualiseerivad,  lahendused kokku kombineerivad ja panevad lõpuks lauale erinevad variandid, kuidas võiks käsitletava ruumi ümber kujundada.     

P. P.: Ühiskonnas on tihtipeale arusaam, et arhitektid teevad lahendusi vägisi ja püüavad  pigem „sõlme läbi raiuda”. Foorumitel püütakse harutada pundar lahti, et siis saaks ühe tugeva nööri.     

Ü. M.: Või punumi.       

P. P.: Kui ametlikel detailplaneeringute aruteludel esitatakse juba valmis seisukohti ja seal võib rahva ideedele kohata jäika vastuseisu, siis linnafoorumil on võimalus kõigil oma arvamusega lagedale tulla. Foorumi tulemus ei ole dokument, mis saab vormistatud loa või keelu vormis, foorum on arendamise protsess.       

M. M.: Kuidas on olnud tagasiside, kas linnavalitsused leiavad, et sellest on olnud kasu?       

Ü. M.: Linnade esindajad on väga rahul olnud. Tallinnas on näiteks Põhjaväila mõtestamine  saanud uue suuna. Foorumi tulemusena leiti, et see ei pea tingimata olema kiirtee läbi linna, vaid sellele saab ka teise pilguga vaadata. Kui me tähtsustame eelkõige jalakäijat ja linnakeskust, siis ei juhtu midagi, kui kahe kilomeetri jagu on teelõik natuke aeglasem, kui autojuht võib-olla tahaks. Tartu puhul selgus, kui suur roll on Tartu ülikoolil linnaplaneerimisel.       

P. P.: Planeerimisprotsesside keerukuses võib arhitekti nägugi kaduma minna. Planeeringu nõuded on vastukäivad, ununeb protsessi algus, see, mille pärast planeering on käivitatud. Ka ametnikkond kipub unustama, et mis tahes planeerimis- ja ehitustegevus on vertikaalja horisontaalteljega keeruline koostööstruktuur, mille edu ei taga see, kui mõnel suunal rakendatakse jõudu. Eesmärgiks peaks seadma konsensusliku otsuse ja selle alusel  uue ja parema ruumilise keskkonna loomise, mitte iga hinna eest kas või käteväänamisega saadud JOKK-tulemi.     

Ü. M.: Linnafoorumite korraldamisel on näha,  et ka arhitektid ihalevad seda, et nad ei oleks kindla eesmärgiga kellegi poolt kinni makstud, et saaks mõelda suurelt ja sundimatult.       

M. M.: Ma osalesin Rakvere linnafoorumil ja mulle jäi mulje, et eelkõige on seda üritust vaja linna juhtkonnale. Avalikkus tundis loomulikult ka huvi, aga tegelikult peab edasise suuna võtma linnavalitsus ja neil on hea võtta paarikskolmeks päevaks aeg maha ning mõelda linna peale koos arhitektidega. Hiljuti käisin Tallinna visioonikonverentsil ja pean tunnistama, et vaatamata punasele vaibale, mis üle lauluväljaku treppide külalised saali juhtis, suurepärastele  söökidele ja auväärsele seltskonnale, kes sinna saabus, oli üritus pettumus. Arutluse alla võetud laialivalguvad teemad Tallinnast kui mitmekesisest või ühtsest, multikultuursest või eestipärasest, oaasist või kaksiklinnast ei viinud ühegi tõsiseltvõetava visioonini. Ses osas on linnafoorum kindlasti tunduvalt asjalikum visiooniüritus.       

Ü. M.: Sama arvas ka üks samal visioonikonverentsil osalenud omavalitsuse juht.       

M. M.: Teine populaarne arhitektuurikeskuse üritus on välkloengute sari, mis sündis arhitektuuriaasta raames spontaanse mõtte tulemusel. Kas uuel aastal on keskusel plaan seda jätkata? 

Ü. M.: Just kavandame järgmist loengut 20. jaanuaril. Selle üritusega püüame samuti arhitektuuri laiemale pinnale viia. Välkloengu raames annavad peale arhitektide ka muud inimesed edasi oma nägemuse arhitektuurist,  oma tegevusest arhitektuuri sees, või vaatavad arhitektuuri kõrvalt. Välkloeng koosneb mitmest lühiettekandest etteantud teemal, sellele järgneb diskussioon. Järgmise välkloengu teema on näiteks arhitektuurikriitika.       

M. M.: See on hea teema, Eesti puhul saab vist küll rääkida pigem olematust arhitektuurikriitikast. Välkloengutel esineb tavaliselt hulk väga tuntud inimesi, eks see on taganud ka selle ürituse suure populaarsuse. 

Ü. M.: Sa mainid ainult üht osa populaarsuse võitmise teest, teine osa on kindlasti vein ja vabas vormis vestlus pärast loengut. 

M. M.: Topsi veini pärast kaks tundi loenguid kuulata … mõned on sunnitud seda veel püstijalu  tegema. Aga veel EAK tegemistest. Millega hakkama olete saanud, mis ees? 

Ü. M.: Kõike ei jõua siinkohal üles lugeda, aga näiteks näitused: Sofias, Berliinis ja Londonis. Need toimusid kohalike arhitektuurikeskuste kaasabil. Tulemas on näitus Helsingi linnaplaneerimisameti näitusesaalis Kampis. Glasgows tuleb näitus ja loengud jaanuari lõpus, juunis plaanime näitust Moskvas. Need pole ainult näitused, siinkohal on plaan tõesti propageerida ka meie arhitektuuribüroosid, kel on võimalik  ürituse raames ettekandeid teha ning diskussioonidel osaleda. Üritasime Expo raames otsida kontakti ka Hiinaga, aga oli näha, et sealt ei tule seda, mida meil vaja. Polnud mõtet sinna minna arhitektuurinäitusega, see ei oleks tabanud ühtegi sihtgruppi peale hiina laste. Veneetsia biennaali korraldamine oli ka seekord arhitektuurikeskuse õlul. 

M. M.: Milline Eesti arhitektuuri tase on – on seda üldse mujale mõtet pakkuda? 

Ü. M.: Minul piinlik küll ei ole. Pigem olen ikka uhke. Me ei tohi unustada konteksti: 20 aastat tagasi oli meil viit sorti paneele ja kaht sorti telliskive ja kolme sorti katusekatet. See on võimas hüpe, mis me teinud oleme. Oluline on aga mitte toodet nii-öelda üle promoda.   

M. M.: Mida rohkem Eesti arhitektid välja saavad, mida rohkem on kogemusi, seda rohkem peaks Eesti arhitektuur tervikuna arenema.   

Ü. M.: Just, see ei ole ainult raha küsimus. Meil on arhitektuurisektoris praegu umbes 3% eksporti ja kui see tõuseks analoogiliselt Taaniga, kus arhitekte sel eesmärgil viie aasta jooksul riiklikult toetati, nii umbes 40%-ni (taanlaste eesmärk on see tõsta 80%-ni), siis see ei ole pelgalt töö ja raha. Selle tulemusena areneb meie  mõtlemine, meie arusaamine maailmast, me oleme võimekamad – ja mitte ainult arhitektid, vaid nendega koos ka insenerid, konsultandid, lõpuks ka Eesti ehitajad.   

P. P.: See on piltlikult öeldes nagu filmitegemine, kus osaleb väga palju spetsialiste, alates rekvisiitoritest ja lõpetades režissööride ja direktoriga. Kõigil on vaja kogemusi.   

Ü. M.: Me anname endale aru, et eksport läheb ennekõike naaberriikidesse: Venemaale, Lätti ja Soome. Edasi võib-olla Leetu ja Ukrainasse. Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalias, Saksamaal ja Hispaanias on väljakujunenud arhitektuuriturg, vaevalt meid sinna oodatakse. See on konsultatsiooniäri, see ei ole tüki müümine. Me oleme oma minevikuga Ida-Euroopas ja  kaks vabanenud sotsialismimaade arhitektuuripailast on Sloveenia ja Eesti. Ma ei julgeks sinna kedagi teist kõrvale panna. Teisest küljest tahame mõtemallilt väga sarnaneda Skandinaaviaga. Sellega peab arvestama. 

P. P.: Ma ei taha, et jääks kõlama, nagu peaksime hirmsasti püüdlema välismaale. Tegelikult peame kodus asjad korda seadma. Kui meil kodu on käest ära, pühkimata, laud toidujäätmeid täis, siis ei jäta me endast ka teistele head muljet. Parandada tuleb eelkõige Eesti kohapealset arhitektuuri. See on võimalik  ainult koostöös avalikkusega. Selleks ongi välkloengud ja foorumid. Mulle tundub, et me ei räägi piisavalt omavahel, sama asjaga tegelevad instantsid klähvivad ainult, vahetatakse kirju, aga ei arutata omavahel. 

M. M.: Mismoodi keskus ennast ära majandab?   

Ü. M.: Põhiosa finantseeringutest tuleb EA Sist, kes rahastab just nimelt arenduskeskusi. Lisaks põhirahastusele saame toetusi ka kultuurkapitalist ja projektide kaudu ka linnalt või ministeeriumidelt pluss siis omafinantseering tegevusest saadud tulu pealt. See on tänasel päeval väike, aga loodame, et suureneb, sest paari aasta pärast peab arhitektuurikeskus end ise majandama hakkama.     

M. M.: 2011 on Tallinnale kultuuripealinnaks olemise aasta. Sellega seoses pidi valmima kultuurikatel, kuhu pidi saama ruumid ka arhitektuurikeskus. Tundub aga, et seda ei juhtu veel niipea?       

Ü. M.: Meie rendilepingus linnavalitsusega on punkt, kus on kirjas, et 2010. aasta 1. detsembril antakse keskusele üle valmis ruumid. Väga  erinevatel põhjustel on see veninud ja tõenäoliselt võime öelda seda, et enne 2012. aasta kevadet me sinna ei saa. Me oleme kõvasti kaotanud selle tõttu, et linn pole suutnud seda projekti piisavalt rahastada ja kogu seda asja tõrgeteta korraldada. Me peame tõsiselt mõtlema, kuidas sellel suvel, kui on kultuuriaasta, olla nähtaval. Meil on algatatud mitmed projektid eesti kaasaegse arhitektuuri tutvustamiseks, aga ilma ruumideta on seda raske teha.       

M. M.: Ehk on ses osas võimalik teha koostööd  arhitektuurimuuseumiga. Siinkohal paraku pean taas meenutama Karin Hallas-Murula artiklit, kus ta muuseumi direktori ametist kõrvale jäätuna heidab liidule ette, et „arhitektuurimuuseumi direktori valimistel ei valitud riiklikule muuseumile parimat direktorit, eesmärk oli hoopis lahti saada oma peaga mõtlevast direktorist.” Jälle väga tõsine süüdistus …       

P. P.: Valimiskomisjoni üheksast liikmest oli arhitekte kolm: mina liidu esimehena, Jüri Soolep arhitektuurikateedri dekaanina ja Laila Põdra arhitektuurinõunikuna. Seega oli arhitekte kolmandik, liidul vaid üks hääl. Komisjon tutvus kandidaatide nägemusega muuseumi suundadest ja arengust saadetud materjalide põhjal. Ei olnud seal ei ärategemist ega kuskil kuluaarides kellegi kandidatuuri üleskiitmistmaha laitmist, otsus sündis kohapeal  arutluse käigus. Kui arhitektide liidu aadressil tuleb muuseumi poolt pidevalt põhjendamatult negatiivset kriitikat, siis millist suhtumist saab teiselt poolt loota? See jätab pikapeale jälje nagu pidev vee tilkumine kivile. See ei ole olnud konstruktiivne kriitika.     

M. M.: Arhitektuuri ringkondades on ammu teada vastuolud liidu ja omal ajal liidu poolt ellu kutsutud muuseumi vahel. Kahekümne aasta jooksul on liidu eestseisus ja juhatus vahetunud kümme korda, aga suhted muuseumiga pole muutunud. Mis selle põhjus sinu meelest on?       

P. P.: Kui praegu autoga lumes mütata, siis  oleks hea omada nelivedu ja diferentsiaali ja veoaeglustit, et lumest välja saada. Kui sa oled aga juba jõudnud kõvale teele, siis oleks mõistlik käiku vahetada. Mulle tundub, et muuseumi juhil jäi see käik lukustuse peale. Kui oled siledal teel, siis peaks olema mõnus sõita, aga see sõidulust jäi olemata. Ikka see pidev omaette müttamine, märkamata, et oled raskelt läbitavatest tingimustest juba ammu väljas. Võibolla oleksime me ka ise pidanud tungivamalt  märku andma, et olud on muutunud. Et me ei taha soolalao ruume oma kontorile, et arhitektide liit ei aja oma kombitsaid salaja igale poole, et oleme valmis koostööks, et arhitektide liidu juhatus ei koosne üliambitsioonikatest tegelastest ja et tegeleme liidus arhitektuuriteemadega oma tööde ja tegemiste arvelt, mitte ülikõrge palga eest, et me teeme seda kõikide arhitektide ja laiemalt kogu ühiskonna hüvanguks. Mis tahes vastasseis  peaks lõpuks ikkagi lahenduseni viima. Aga antud juhul ja eriti muuseumi direktori valimise järgse seisu järgi tundub, et see tunnel ei lubanud küll mingit valgust, pigem tupikut aheneval tundmatul mägiteel. Esimehe ametit vastu võttes ei tajunud ma paraku vastuolude tõsidust.   

Ü. M.: Eesti on nii väike, et me ei tohi isiksuse tasandile laskuda. Hindan kõrgelt Karin HallasMurula professionaalset taset, kuid muuseumiga sisulist koostööd teha pole õnnestunud, selleks puudus selle juhi poolt igasugune tahe.  Arvamuste paljusus on väga oluline ja kui ka inimesed on erinevatel seisukohtadel, peaks koostöö institutsioonide vahel olema võimalik, eriti kui laiem eesmärk on sama.   

M. M.: Eks oma peaga mõtlevad inimesed on ka eestseisuses ja ega siingi iga kord ühte jalga  astuta. Samas see ongi edasiviiv jõud, juhul kui suudetakse dialoogi säilitada. Räägime mõne sõna ka arhitektuurist Eestis laiemalt. Mis on need peamised probleemid teie meelest, millega arhitektid praegu kokku puutuvad?     

Ü. M.: See on palju laiem teema kui arhitektuur. Minu meelest on meil selline poliitkultuuriline ajastu, üle võetud ilmselt Ameerikast, et võib süüdistada kõiki, võib vaidlustada kõike. Ainus, mis garanteerib su kaitse, on juristi pidev kohalolek. Ametnikud kardavad, ei julge teha otsuseid, planeeringute puhul pole ilma  juristita mõtet üldse midagi arutada või küsida. Sisust räägitakse järjest vähem.     

M. M.: Kurb on see, et meil pole ühtegi asutust, kes tunneks end arhitektuuri eest vastutavana. Arhitektuur lahustub ministeeriumide vahel  kui suhkur kohvitassis: kultuuri külg on kultuuriministeeriumis, ehitus- ja projekteerimistegevus käivad majandusministeeriumi alla, planeeringud on siseministeeriumis, suurim riiklik arhitektuuri tellija Riigi Kinnisvara AS on aga rahandusministeeriumi alluvuses…       

P. P.: Liit on aastaid rääkinud riigiarhitekti institutsiooni vajadusest. Riigiarhitekt peaks olema  algusprotsessi juures, kui projekteerimistegevus käivitub: üldplaneeringud, teemaplaneeringud, detailplaneeringud, seadusandlus. Ta peaks olema see kompetentne partner riigile kui tellijale. Probleemi tõsidust illustreerib riigihangete teema.       

M. M.: Ma mäletan konverentsi ,,Riik ja kodu”, kus majandusminister Parts tuli kõnepulti ja teatas: ,,Kui ma kuulen sõna „riigiarhitekt”,  siis tuleb mulle esimesena meelde Albert Speer …”.     

P. P.: Räägime ikka selle tegevuse sisulisest  poolest, konkreetne nimetus tuleb leida selline, mis ei tekitaks kelleski allergilisi tundeid. Võib-olla on see „arhitektuurikoda“? Tegemist oleks igal juhul ühe pädeva institutsiooniga, mis tegeleb arhitektuurielu korraldamisega riiklikul tasandil. Paljude teemadega, mida võiks menetleda riigiarhitekt, tegeleb praegu EAL. Meil pole paraku juristide oskust seadustest läbi pureda. Arhitektid teevad seda tööd vabast ajast, igapäevase leivatöö kõrvalt.  Kompetentsikeskus, mis aitab luua tingimused parema ruumilise keskkonna tekkeks siin Eestis, peab kujunema riigi juurde. Nagu enne juba ütlesin: kui meie kodu on korras, on meie riik korras ja siis hakatakse meie vastu huvi tundma, meist lugu pidama.       

M. M.: Kummaline, et sellest ikka veel aru ei  saada. Ometi on ju arhitektuur ja majandusedu otseselt seotud. Võtame kas või turismi. Mida külalised siit otsivad? Ikka ruumilisi elamusi.       

Ü. M.: Ühest küljest on riik loomemajandusele tohutult raha eraldanud, ta on aru saanud, et see on väga oluline, milline on keskkond, et see ei määra mitte ainult turismi, vaid ka selle, kuhu tekivad IT-firmad, kus tahavad ettevõtjad töötada, kus tahavad n-ö ajudega inimesed elada, kust rikkad ei taha ära minna jne. Teiselt poolt aga ei suudeta otsi kokku viia, aru saada, et hea  keskkonna loomine on riigi eesmärk. Riik peaks ehitama vaid kvaliteetset arhitektuuri. Seda ei julgeta välja öelda, ma ei tea miks.       

P. P.: Oleks hea, kui asjasse puutuvad inimesed mõtleksid ühes suunas või vähemalt otsiksid koos väljapääsu olukorrast. Praegu kipub nii olema, et nii luik, haug kui vähk üritavad vankrit eri suundades tirida, kusjuures igaüks tahab enda suunale ka võimalikult siledama asfaldiga tee rajada.       

Ü. M.: Maja ehitamisel saab alati lõppmaksumusega  mängida, ilma et see oleks kolm korda kallim. Lihtsalt mõelda on vaja teisiti. Võtame näiteks igast toast pool ruutmeetrit maha ja selle arvelt panustame kvaliteedile. Anname arhitektile kahe nädala asemel eskiisi tegemiseks neli nädalat, maksame selle kinni ja nõuame talt rohkem. Arvestades hoone maksumust, on see alla 0,01% hoone ehitamiskuludest.       

M. M.: Mulle vahel tundub, et ei valitsus, omavalitsused ega üldsus saa aru, mis asi on arhitektuur.  Ei saada aru, et arhitektuur ei ole pelgalt maja, veel vähem fassaadikunst.       

P. P.: Tihti arhitektuuri samastatakse jah fassaadi joonistamisega. Võib-olla plaanilahendusega nende arvajate meelest tegelevad insenerid. Et nii kitsast vaatenurgast lahti saada, tuleb selgitada arhitektuuri olemust, seda, millistes  protsessides ja tööetappides peaks arhitekt liituma ja milline peab olema tema pädevus. Arhitektuur ei ole pelgalt maja joonistamine, veel vähem akende suuruse ja ukse asukoha määramine ja isegi mitte monumendi kavandamine iseendale. Eks me enda arusaadavaks tegemise ja parema mõistmise nimel töötagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming