Viljandi vanalinna romantilised õued

GEA MELIN

Viljandi vanalinna õu ei ole pelgalt avalik atraktsioon, millele möödakäija pilgu peale viskab  ja seejärel pealiskaudse hinnangu andnuna edasi kihutab.

Viljandi vanalinna õu ei ole pelgalt avalik atraktsioon, millele möödakäija pilgu peale viskab ja seejärel pealiskaudse hinnangu andnuna edasi kihutab.

Piia Ruber

Vesi soliseb alla mööda vihmaveetoru veidi roostes metalltünni. Kilerõivastes suusamütsidega lapsed jälgivad õhinaga, et tünn pilgeni täis saaks ning aitavad kaasa, et veenire oma käiku mööda mäenõlva allapoole jätkaks. Atribuutika, mis vee vooluteele takistuseks on seatud, annab läbilõike õues saadaolevast: savipotid, sammal, puukoored, peenrakühvel, pall, kiviklibu. Maastik annab osalt veele järele, osalt loob joale uusi voolusuundi, mille järel vesi lõpuks mitmes jaos laiali valgub ja maasse kaob. „Tule õue!“ hõikavad punapõsksed tatiste ninadega porielukad. Sulen arvutikaane, viskan mantli selga, panen kummikud jalga ning lähen välja „korda looma“.

Hooliv ja metsik

Taimestiku, tara või muu piirdega eraldatud õuele astudes jõuame kellegi koju, privaatruumi, kus avaneb võimalus piiluda ühte või mitmesse sisemaailma. Õu pole pelgalt välisruum, vaid kellegi pikendatud elupind, kuhu iga päev koguneb uusi kihte mälestusi ja lugusid.

Viljandi vanalinna õueruum jääb mällu munakivisillutise, punastest tellistest hoonete ja puitmajadega ning lihtsate parkidega, mida varasemad linnaisadki pidasid tähtsaks kaunina hoida. Vanalinna õueruumis ei ole häirivalt palju sagimist, siin on ruumi häälte kuulatamiseks, meeldivaks nurgapealseks vestluseks, abivajaja märkamiseks, aastaaegade kulgemise jälgimiseks. Kui kiigata vanalinna siseõuedesse, avaneb meile hoolivuse ja metsikuse segapilt.

Milline on siis üks Viljandi vanalinna tüüpiline õu, kas seda üldse ongi? Olles vanalinna teedele jätnud aastatega lugematu arvu risti-rästi läbikäidud samme, võin tõdeda, et vaim, vägi ja salapära ei ole vanalinna õuesid maha jätnud. Viljandi vanalinna siseõuedes ei ole üleliia muruniiduki müra, ei ole üheülbalist iluaeda. Elanikud on siin julgenud õuele jätta vihmavee kogumiseks vanu vanne, roostes tünne, lastele ronimiseks puujändrikke ega piira kevadlillede omavolilist vohamist. Siin on lohakust ja silumata jätmist, mille võib mõtteliselt siduda loomingulise lähenemisega, kus ruum on heas vahekorras hoolitsuse ja koduarmastusega, muruniidukipõrin linnulauluga.

Ideaalmaastik

Siinset siseõue võib nimetada ka lapsepõlve ideaalmaastikuks, kus kasvandik leiab salatee nähtavast nähtamatuni ning poriloigus sumpamise, kiviga vestluste pidamise ja pesunööride all mudasupi keetmise kaudu maailma sügavama mõistmiseni. Ja läbi puude-põõsaste sähviva päikesevalguse, mis aastaaegade ja ööpäeva rütmiga annab hilisematele meenutustele tuhandeid varjundeid ning loob mõnusa mahlase kompoti lapseeamälestustest – see on aguliromantika.

See ehk ongi vanalinna õue olulisus ja mõju. Õu ei saa lihtsalt olla, sellega peab suhestuma, see on kodu osa, mis tahab hoolimist, armastust, mõistmist ja tunnetamist. Viljandi vanalinna õu ei ole pelgalt avalik atraktsioon, millele möödakäija pilgu peale viskab ja seejärel pealiskaudse hinnangu andnuna edasi kihutab. Viljandi vanalinna hoov on varjatud, põõsaste ja taradega peidetud salaaed, kuhu ei pääse igaüks. Sinna sisenemiseks on vaja kõigepealt võita usaldus. Samuti nõuab õu tunnetamist, keskendumist, süvenemist, et fragmentide abil jõutaks looni, mis on põimunud eri ajalookihtidest ja sulandubnusasti tänapäeva. Iga õu ootab kiht kihi haaval lahtiharutamist ja lõputul hulgal avastusi.

See, et inimesel on igal eluetapil koht, kus luua järjepidevalt uusi maailmu, tekitada uut ajalugu, elada ehedalt ja päriselt, on eriti oluliseks kujunenud tänapäeval, kui siiras ja hea on segunenud virtuaalmaailma ja tarbimismasinavärgi loodud pettekujutelmadega, millel ei ole seost looduse ega selle hoidmisega. Kui võtta ilmselgeks aluseks, et inimene on osa loodusest, vajab ka linna­inimene terve olemiseks kohta, kus loodust näha ja tunnetada. Õu toimib võõrutusteraapiana nutimaailmast, viskab julmalt mulla sisse ja roheluse vahele askeldama, luues sellega kaitseloori võltsi ja väära vastu. Õu võib toimida sama hüpnotiseerivalt nagu mõni nutikas tehnikaseade, kutsudes end avastama ja sulama üheks ajaloo eri kihtide ja ühise mäluga.

Pidu õues

6. juunil, hansapäevade ajal, võtavad viljandlased südame rindu ja avavad esimest korda linnarahvale õueväravad, et naabrid ja külalised neisse kiigata saaksid. Kuna vanalinn on juba mõnda aega tegutsenud kogukonna vaimus ja naabrid, hoolimata hoolimatuse võidukäigust, ei ole lakanud üksteist teretamast, on põhjusi mitu, et kutsuda külla ja pidada pidu. Hansapäevadel ei elustata üksnes keskaega, sama tähtis on praeguse aja lugu.

Õukonnad“ avavad üheksa paika, kuhu on talletatud hea hulk lugusid ja kogunenud teotahtelisi inimesi, kellele läheb korda oma koduümbrus. Külalised saavad osa taaselustatud järverestoranist Altona, nautida järve kaldal hiigeltamme all valguskoreograafiat, teha algust potiaiandusega, ronida veetorni ja kiigata sealt vanalinna õuedesse, kuulata muusikat, jälgida kunstivestlusi, virgutada end hommikujoogaga.

Juba praegu on teada, et maikuus vallutavad õued labidate ja kühvlitega talgulised. Hoolimata ühtehoidmisest on vanalinnas seni seltsideta hakkama saadud. Koos on käidud vajaduse ja tahtmise järgi, kohtutud on koduköökides, kohvikulaua taga ja tagaaedades. Ometigi on Viljandi vanalinnas ootel hulgaliselt õuesid, mis on ehk liigagi oma metsikusse vajumas ja inimhoole suure rõõmuga vastu võtaksid. Kui vihmasel oktoobrikuuõhtul ringi jalutada, võib saada mahajäetud nurgatagustest ning hooletusse jäetud platsidest lohutu pildi. Õuepidude ratta veerema lükkamisest saab ehk elu sisse nii mõnigi õu, kus ehk juba lähiajal võib näha askeldamas teotahtelisi elanikke.

Oma ümber ilu armastav kunagine linnapea August Maramaa on kirjutanud 1934. aasta Sakalas: „Kaitske iga puud ja põõsast linnas. Kaitske, mis on ehitatud meile kõigile, ja selleks on pääle puude ja põõsaste teed, sillad, pingid, purukastid ja muudki veel.” Lisaksin hea meelega siia oma soovid.

Kaitskem iga õue. Kaitskem tema lugu, nägu ja olemust. Loogem uus õuekultuur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming