Veneetsiasse põhitõdede järele?

Ingrid Ruudi

2. mail on XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorikonkursi tähtaeg. Seekord erinevad mõnedki nüansid varasemast. Biennaali üldkuraator Rem Koolhaas andis teema „Põhitõed: modernsuse omaksvõtt 1914 – 2014” („Fundamentals: Absorbing Modernity: 1914 – 2014”) teada tavalisest varem, et kaasata ka rahvuspaviljonide kuraatorid üldnäituse ettevalmistusprotsessi. Samas katsetab arhitektuurikeskus sel aastal esimest korda kahevoorulise konkursiga, mille avalike presentatsioonidena toimuv teine osa peaks kaasa aitama valikuprotsessi senisest suuremale avatusele ja avalikule diskussioonile. Konkursi tagamaid selgitavad Eesti ekspositsiooni esindaja Ülar Mark ja arhitektuurinõunik Yoko Alender, teemat aitavad lahti mõtestada ka ajakirja Maja peatoimetaja Triin Ojari ning arhitektuurikeskuse kommunikatsioonispetsialist Carl-Dag Lige. Alustame üldteemast – mida fundamentaalset Koolhaas viimase saja aasta arhitektuuri arengust otsib? Koolhaasi huvi modernsuse ajaloo vastu ulatub ju kolmekümne viie aasta taha, mil ilmus tema raamat „Hullunud New York” („Delirious New York”) ehk „manhattanismi” retroaktiivne manifest. Ülar Mark: Ajaloo mõõde ei ole Koolhaasi puhul kindlasti ootamatu. Veneetsias oma plaane tutvustades rääkis ta hiljuti koos Harvardi ülikooli tudengitega tehtud näitusest „Arhitektuuri algelemendid” („The Elements of Architecture”), mille kataloogi ta sealsamas esitles. Küsimus ei ole mitte selles sajas aastas, vaid ta vastandab „ilusa” arhitektuuri tegemise ja maailma ees seisvad tegelikud lahendust vajavad probleemid. Biennaal peaks olema koht, kus arhitektkond saab kokku ja edastatakse maailmale sõnum, kuidas edasi minna. Selleks, et sõnumini jõuda, tuleb esmalt selgitada, kuhu me oleme jõudnud ja kuidas.

Carl-Dag Lige: Koolhaasi ajaloo teema on väga kompleksne, trikiga. Tema ajalookäsitlus on instrumentaalne: tegelikult ei ole ta ajaloost huvitatud selle fundamentaalses mõttes, vaid tahab kasutada seda tulevikku vaatamisel. Eriti põnev on siin rahvuslikkuse aspekt. Koolhaasi ei huvita poliitiline rahvuslikkus, vaid mitmekesisuse ja rikkuse kadumine – saja aasta jooksul on rahvuslik arhitektuur vaesestunud. Kui pealiskaudsel lugemisel võib seda tõlgendada kui konservatiivset ülesandepüstitust, siis tegelikult on asi selles, kuidas tuua tagasi mitmekesisus.

Ü. M.: Koolhaas küsib, kuidas me oleme jõudnud oma praegusesse seisu – milline poliitika, millised revolutsioonid, majanduslikud ja keskkondlikud olud on seda mõjutanud?

Triin Ojari: See on valiku küsimus, milliseid tegureid arhitektuuri muutumise juures rõhutada – on need elemendid nagu aknad-uksed või näiteks majandusgeograafia. Koolhaas ise on võtnud osa vaid viimasest kahest biennaalist, mõlemad tema firma OMA näitused on olnud uurimuslikud ja tagasivaatavad, kujunduslikult pigem igavad, kuid terava sõnumiga. Üle-eelmine kord oli tal luubi all muinsuskaitse ja UNESCO maailmapärand. Koomikslikus ja selgelt haaratavas vormis küsis ta muinsuskaitse põhialuste ja printsiipide järele. Eelmisel korral oli teema sõjajärgsed suured anonüümsed munitsipaalprojektibürood ja nende loodud avalike hoonete arhitektuur, mida tänapäeval keegi ei hinda. Seega on tema tagasivaatavas tegevuses alati sõnum tänapäevale. Muide, pärandi küsimusega ja muinsuskaitsjate terava kriitikaga on seotud ka Koolhaasil praegu Veneetsias käsil olev vastuoluline projekt muuta Rialto silla lähistel paiknev silmapaistev Fondacio dei Tedeschi Benettoni kaubamajaks.

Koolhaasi kriitika on mõtlemapanev: me säilitame tänapäeval tohutus koguses arhitektuuri, kuid konserveeritud maailm muutub paratamatult ebaautentseks.

T. O.: Ka Koolhaasi projekteeritud elamu Bordeaux’s võeti kolm aastat pärast valmimist kaitse alla. Arhitektina ei tohi ta seal enam midagi muuta, kuigi majas elava perekonna vajadused on kardinaalselt muutunud.

C.-D. L.: Hiljuti võeti kaitse alla ka 2007. aastal valminud Oslo ooperimaja. See on vahest nüüd kõige noorem muinsuskaitsealune objekt?

Eesti arhitekte ei ole pärandi mõtestamine kuigivõrd erutanud. Oluline on olnud see Tallinna kümne või hiljem ehk Jüri Soolepi jaoks, aga praegu? Arhitektide liidu suvepäevadel käinud Walter van Dijk väitis, et talle näib Eesti arhitektuuri silmatorkavaima omadusena rõhutatud rahvusvahelisus, seda oma eripära tõlgendamise arvelt.

Yoko Alender: Noorem põlvkond tundub küll olevat ajaloost huvitatud, kui mõelda kas või TABi peale. Veneetsiasse me aga ei ootagi üdini ajaloolist väljapanekut, me esitame küsimuse aastal 2014, ikka suunaga tulevikku.

Ü. M.: Sellegipoolest on seekordne teema kunstiteadlastele mitu sammu lähemal kui arhitektidele. Ideaalis võiks sellesse protsessi olla kaasatud ka mõni akadeemiline asutus, kes uurimisprotsessi toetaks. Ei taha kenasti presenteeritud formaalsust, vaid sisu ja kandvust, sellist projekti aga ei tee üksi. Osalejad võiksid olla avatud ja mõelda laiemalt, kaasata koole, erinevaid kaastöötajaid..

Y. A.: Peamine, et tegija oleks võimekas seltskond, kellel on ehk ka mingi seljatagune, institutsionaalne või akadeemiline toetus. Laiem tegijate grupp annaks kindlasti asjale juurde. Seni pole sellist varianti eriti kasutatud, vaid 2006. aasta väljapaneku puhul mobiilpositsioneerimise teemal oli ühe firma kaudu kaasatud Tartu ülikool. See tähendas sealse teadustöö ärakasutamist ja ka suuremat eelarvet.

Ü. M.: Meeskonnana tegutsemine on Eesti arhitektidele ja kunstiteadlastele kindlasti üks suur väljakutse.

Esimest korda on lahendada ülesanne, mis eeldab otseselt suhestumist ajalooga, ent esimest korda teeb valiku žürii, kus ei ole kunstiajaloolast?

Ü. M.: Žürii töös osaleb eksperdina Piret Lindpere, kes ei ole hääleõiguslik žüriiliige seetõttu, et tal ei ole võimalik lõppkoosolekul osaleda. Võimalik, et kaasame veel eksperte.

Y. A.: Mitmeid tipptasemel kunstiteadlasi ei tahtnud me žüriisse kutsuda ka seetõttu, et loodame hoopis nende osalemist.

Ü. M.: Juuni lõpus tuleb Veneetsias rahvuspaviljonide kuraatorite töökoosolek, et märgataks ühisosa riikide vahel, et tekiks värskeid tõlgendusi. Teine teema on emigratsioon, arhitektuuri ideede ja laadide globaalne levik. Oma rahvuslikku stardipositsiooni teiste riikidega kõrvutades võiks muidugi olla mingi seisukoht – mida me spetsiifiliselt eestilikuna esile tõstame? Kuraatoritelt ootame ideed, millele nad järgmise seitsme kuu jooksul vastust hakkavad otsima.

Y. A.: Kuna paneme siia suure hulga avalikku raha, siis peame leidma konkursiga eelkõige meeskonna, keda saab usaldada, et nad viivad asja lõpuni. Seekord tehakse suur osa uurimistööst järgmise aasta jooksul, me ei otsi praegu valmis ekspositsiooni. Praegu otsitakse alles fookust.

See on oluline, sest muidu võib tulemuseks olla ka selline Expo konkurss, kus otsitakse lihtsalt, pakendust, millele saab vaevata osutada: „See on Eesti asi”.

Ü. M.: Õnnestumisele peakski kaasa aitama konkursi teine, avalik voor. Kuidas tõlgendada kohalikku? See peab olema laiema diskussiooni küsimus, ja võistlust saab diskussiooni tekitamiseks ära kasutada. Avaliku ürituse formaat on pigem keskuse korraldatava välkloengu moodi. On suur vahe, kas esitled oma ideed kuuepealisele žüriile, kes kõik on tuttavad, või saalitäiele publikule. See sunnib tegema end laiemalt mõistetavaks ja peaks olema ka kohe näha, kas idee on selge, kas sõnum kõnetab.

Y. A.: Tegelikult on sama asi oluline ka Veneetsias, kuigi sealne vaataja ei pühenda sulle isegi mitte 9 minutit, võib-olla vaid 19 sekundit. Avalikus voorus saab publik võimaluse küsimusi esitada ja ka oma lemmik valida. Žürii võib seda arvestada või talitada sõltumatult, kuid igal juhul tahame teha esimese sammu suurema avalikkuse poole.

Ma ei saa siinkohal ütlemata jätta, et esimene samm biennaaliprojekti valiku suurema avalikustamise poole oli ilmselt konkursitööde näitus, mille korraldasime omaalgatuslikult koos Maarin Ektermanniga 2010. aastal projektiruumis East. Aga miks on tingimustes viidatud, et lahendus võiks haakuda Eesti Vabariigi sajanda aastapäevaga aastal 2018? Ühelt poolt oodatakse viimase saja aasta arhitektuuri kriitilist mõtestamist, teisalt rahvusriigi juubeli pühitsemist? Kas ilma formaalse riikliku tähtpäevata ei tundu iseenda identiteedi, ajaloo ja tänapäevase seisu suhete üle mõtlemine piisavalt veenev?

Ü. M.: Me ei saa endale lubada ühekordse näituse tegemist. Näiteks eelmise korra linnahalli ekspositsiooni ei anna lihtsalt kohandada, samal ajal oodatakse arhitektuurikeskuselt pidevalt näitusi nii Eestis kui välismaal. Seekord püüame tõepoolest selles suunas, et asi oleks ka hiljem eksponeeritav. Võimalikku tulevast kasutust võib kohe silmas pidada: kas pärast Veneetsiat näitus Eestis või rändnäitus välismaal. Tegija hakkab sellise konteksti puhul veidi teistmoodi mõtlema. „EW 100” võiks anda edasisele eksponeerimisele lihtsalt raami.

Y. A.: Ajaline nihe kahe ürituse vahel on ju tühine. Seda võib võtta ka lisaväljakutsena. Eks igaüks mõtesta ise, kas see on pasunad ja sinimustvalge või midagi sisulisemat. Mina ei näe siin mingit vastuolu. Kindlasti ei saa see olema vabariigi juubeliaasta ametlik näitus.

C.-D. L.: See vastuolu on analoogne Koolhaasi kuraatoritekstiga: sealt võib välja lugeda konservatiivse tõlgenduse ehk mure rahvusriikide arhitektuuri identiteedi kadumise üle, aga võib välja lugeda ka vastupidist. Tingimustes ei peeta siiski silmas konservatiivset poliitkorrektset käsitlust.

Ü. M.: See on ju kohutavalt kinnine ühiskond, kui viide riigi ajaloo tähistamisele on tajutav piiranguna? Olge oma mõtlemises vabamad!

Ootan huviga ka teiste riikide lahendusi. Saan aru, et Eestis on suur valmisolek Koolhaasi mängu kaasa mängida, aga saab näha, kas ka suuremad riigid ühistegevuse ideega haakuvad. Kuigi, üldkuraatori sekkumine rahvuspaviljonide tegevusse pole tegelikult sugugi esmakordne. Näiteks Francesco dal Co, kes kaasas 1991. aastal üldkuraatorina rahvuspaviljonid arhitektuuribiennaalile esimest korda, on pidanud üheks oma suuremaks saavutuseks kreeklaste veenmist, et nad pühendaksid oma väljapaneku seni alahinnatud modernistile Dimitris Pikionisele.

Ü. M.: Usun tegelikult, et 60-70 protsenti riikidest ei ole väga avatud suhestama oma väljapanekuid teiste omadega. Isegi Põhjamaade kuraatorid, kel mitme peale üks paviljon, ei olnud selles suhtes eriti optimistlikud.

Varasemate biennaalide puhul on üks kõige keerukamaid teemasid olnud, kuidas sealset esindatust kõige paremini ära kasutada, kuidas saada formaalsest kohalolust enamat. Koolhaasi plaan panna kuraatorid juba protsessi algul koostööd tegema on selles mõttes igal juhul positiivne ja sellest võidavad ilmselt just väiksemad riigid. Tavaliselt ei teki seal näitust tehes olukorda, kus oleks põhjust teiste tegijatega protsessi käigus suhelda.

T. O.: Küsimus on ka laiemas taustsüsteemis. Arhitektuuribiennaal ei ole selles suhtes võrreldav kunstibiennaaliga, mis on väärtussüsteemide loomise oluline osa. Arhitektuurimaailm elab valdavalt siiski väljaspool Veneetsia biennaali, siin toimuvast ei sõltu tellimused, siin ei looda staare. Osalemist Veneetsias on arhitektil üpris raske mingiks muuks kapitaliks konverteerida. Mitte et eesti kunstnikegagi oleks pärast biennaalil esinemist midagi enneolematut juhtunud, aga tegemist on põhimõtteliselt erinevalt toimivate süsteemidega.

C.-D. L.: Arhitektuuri kui distsipliini seisukohalt on see siiski oluline debati koht. Ja vähemalt pool Koolhaasist usub päriselt, et arhitekt suudab muuta maailma.

Koolhaasi arvamuse kohaselt on arhitekt kindlasti jätkuvalt avalik kriitiline intellektuaal.

Ü. M.: Arhitektide tähtsus üleüldiselt väheneb drastiliselt. Kui arhitektid ei oska suurtele ühiskondlikele probleemidele pakkuda lahendusi, siis jääbki üle ainult tegeleda fassaadidega. Veneetsia on siiski üks selliste sõnumite kuuldavaks tegemise kanaleid.

T. O.: Täpselt sama paatos oli ka David Chipperfieldil kaks aastat tagasi näitusega „Ühisosa” („Common ground”). Suurejooneline üleskutse, et arhitekt peab pakkuma sotsiaalseid lahendusi, on alati olnud biennaali osa. Tegelikul tegutsemisel on aga palju piiranguid, on vaja tellijat või muid võimalusi, kuidas oma visioone ruumistada. Globaalsete probleemide lahendusi on alati kergem deklareerida kui tegelikult ellu viia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming