Veneetsia päevik XII: Läti nõukogude-ajastu arhitektuur

TRIINU KÖÖBA, KAUR SARV

Seekord on vaatluse all meie naabrite, lätlaste paviljon. Väljapanekut pealkirjaga „Kirjutamata” („unwritten”) on peetud üheks fotogeenilisemaks kahe tuhande laest pilvekujuliselt rippuva paberlehe tõttu. Osa lehti on tühjad, teistel on peal mõned pildid või tekstikatked. Illustreeritud lehed sümboliseerivad lõike Läti Teise maailmasõja järgsest modernismiperioodist, mis näituse kuraatorite (arhitektuuribüroo NRJA) sõnul on siiani kokku võtmata.
Peale Veneetsias asuva paviljoni koosneb lõunanaabrite näitus veel kahest osast: paber- ja virtuaalkataloogist. Viimane peaks aja jooksul asendama paberkataloogi, sest sinna on võimalik kõigil inimestel lisada pilte ja materjale nende arvates Läti modernistliku arhitektuuri kohta.* Kuraatorid loodavad, et internetilehele lisatud infost koostab (kunagi tulevikus) üks super­uurija tõelise ja põhjaliku Läti sõjajärgse modernismi ülevaate.
Teemapüstitus „Läti (puuduv) modernism” („There is (no) modernism in Latvia”) sarnaneb nõukogude ajastu arhitektuuri käsitlemise olukorraga Eestis. Elame kahetises maailmas. Ühelt poolt mõistetakse hukka kõik Nõukogude okupatsiooniga seotu. Praegustel noortel puudub aga totalitaarse režiimi elukogemus. Nemad näevad vaid tehnoloogiliselt uuenduslikku ehitus- ja arhitektuuriarengut, mida modernism oma ajahetkes sümboliseeris. Seega tekkis lätlastel küsimus, missugune osa okupatsioonitingimustes sisse toodud modernismist on kajastamist väärt ning kuidas peaks uurima veel kirjutamata modernismipeatükki Läti arhitektuuriajaloos.
Eestis on sellised küsimused ehk kuidas käsitleda (nõukogude) modernismi pärandit) olnud arutusel juba ka 2012. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil seoses linnahalliga ja eelmisel aastal arhitektuurikeskuse korraldatud Tallinna arhitektuuribiennaalil (TAB).
Lätlaste väljapanekut uurides tekkis küsimus, missuguste kriteeriumide alusel hinnata  Ida-Euroopa modernismi, mille Nõukogude Liit ühtlaselt prantslaste Camus betoonpaneelide koopiatega üle ujutas. Paberkataloogist on näha Läti arhitektide väga erinevat lähenemist, mis kinnitab teema mitmetahulisust. Arvamuste paljusus tuleneb nende arvates kindlate pidepunktide puudumisest ja seetõttu üritatakse seada kriteeriumid, mis tunduvad uurijale kõige sobivamad. Arhitekt Zaiga Gaile arvates on olemas ainult kas halb arhitektuur või hea arhitektuur, või siis pole üldse arhitektuuri ehk on ehitustööstus. Modernismile peaksid kehtima samad põhimõtted nagu juugendile, vanadele puidust majadele ja teistele ajaloolistele hoonetele, mille kaitse alla võtmiseks on juba ammu olemas reeglid ning seadused.
Juris Paegle on seisukohal, et üheks valikukriteeriumiks peaks olema hoone ehitamise ajal tekkinud vastukajad ühiskonnas ja siiani kestvate diskussioonide rohkus.
Jānis Lejnieksi sõnul on Eesti ja Leedu jõudnud Lätist palju kaugemale, sest kultuurmälestistena on kaitse alla võetud vähemalt kaks 1960ndate restorani/baari. Tema hinnangul ei ole Lätis seda enam võimalik teha … Seega tasub Eesti ja Leedu arhitektuurihuvilistel veebilehel unwritten veel kogumusi jagada, et toetada Läti modernismi uurimist.

* Vt ka www.facebook.com/unwrittenlv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming