Veneetsia arhitektuuribiennaalist, valgetest majadest ja Eesti koduarhitektuurist

Margit Mutso

Intervjuu XII Veneetsia arhitektuuribiennali Eesti näituse ühe autori arhitekt Kalle Vellevooga.      FOTO: Piia Ruber Margit Mutso: Eesti eramajade näitus Veneetsia biennaalil sai 27. augustil veini ja pidukõnedega avatud. Mis mulje sulle  endale väljapanekust jäi? Kalle Vellevoog: Eks seda pea rohkem teised hindama. Eesmärk oli näidata võimalikult mitmekesist pilti meie eramuarhitektuurist ja ma arvan, et see ka õnnestus. Kui vaadata näituse kataloogi, siis leiab sealt väga erineva käekirjaga maju. Kui võrdlen seda näiteks Soome uuemate koolimajade väljapanekuga, siis soomlaste üldpilt on palju ühetaolisem. Tundub, nagu oleks kõik ühe arhitekti projekteeritud, stiili  järgi nende tipptegijaid küll ei erista.    

  Soomlased tulid biennaalile kooliehitistega sellepärast, et neil on väga heal tasemel  haridussüsteem ja nad tahtsid näidata selle ruumilist poolt. Näituse üldteemaga see otseselt ei haakunud, aga ega ka Eesti väljapanek otseselt peateemast lähtu.

Seekord venitati biennaali teema väljakuulutamisega väga pikalt. See selgus alles siis, kui meil ideevõistlus juba käis ja enamik osalejaid oli otsustanud, mida sinna pakkuda. Peab ütlema, et ka biennaali kuraatori näitus ei järginud etteantud teemat, igaüks ajas ikka oma rida. Eks need biennaali kõlavad pealkirjad on alati sellised üldised ja pisut formaalsed. Jah, me ei piiranud end sellega, aga alati on võimalik oma näitus teemasse sobitada.       

Mind häiris Eesti väljapaneku juures pisut majade eksponeerimise pinnapealsus: eramute plaanid on küll trükitud kataloogis, aga nende kontekstist ei selgu just palju. 

See näitus esitlebki ühte nähtust – eesti eramukultuuri. Ma ei ütle, et see nüüd maailma mõistes mingi tipptase oleks, aga tahtsime eksponeerida unikaalset nähtust, et ligi üheksakümmend protsenti Eesti eramutest on ehitatud arhitektide originaalprojekti alusel. Loomulikult on nende seas palju keskpärasust ja ka viletsat arhitektuuri, aga fakt ise, et eestlased on harjunud maju tellima arhitektide  käest, mitte ostma tüüpprojekte, see on tähelepanuväärne. Mis puudutab pinnapealsust, siis on paraku biennaal selline koht, kus väga ei jõua igasse väljapanekusse süüvida: kui ikka viie sekundi jooksul midagi köitvat silma ei jää, siis kõnnitakse lihtsalt edasi. Seepärast peabki biennaali näitus olema löövam ja pinnapealsem kui tavaliselt arhitektuurinäitused, see, mis sa öelda tahad, peab olema viie kuni kümne sekundiga mõistetav. 

Veneetsiasse minek on väga kallis, eriti kui väljapanek on suur installatsioon, nii nagu see oli näiteks möödunud kord gaasitoruja  kuus aastat tagasi hobupeldiku projekti puhul. Mida see meile kokkuvõttes annab?

Ma olen seda meelt, et Veneetsia on parim koht, kus maailmale Eesti arhitektuuri tutvustada. Gaasitoru oli tõesti väga hea ja tugeva kontseptsiooniga seisukohavõtt, mis kõnetas väga paljusid, arhitektid olid tabanud selle hetke tõsist valupunkti. Projekt sai väga palju tähelepanu ja Eesti oli maailmakaardil. Hobupeldiku projekti osas olen aga teist meelt. Selle  sõnum polnud midagi enamat kui et siin ehitatakse naljakaid peldikuid. Kui me eelmine kord Eesti näitust avasime, siis avaldasin ma arvamust, et järgmine kord võiks biennaalile tulla päris arhitektuuriga. Eks see sai ka tõukejõuks, miks seekord biennaali ekspositsiooni konkursile oma ettepaneku esitasime.       

Hobupeldik oma ökosõnumiga sai siiski väga palju tähelepanu maailma arhitektuuripressis, samal ajal kui näiteks 2002. aasta  filmi-, foto- ja heliinstallatsioon „Simulacrum City”, kust jooksis läbi meie 90ndate arhitektuur, suurt huvi ei tekitanud.       

Ega meil olnud see aeg midagi suurt esitleda. Film oli fragmentaarne, püüti näidata ennast suuremana, kui me tegelikult oleme. 

2006. aastal eksponeerisime mobiilpositsioneerimist Eestis. Siis polnud samuti otseselt arhitektuurist juttu. Jah, sellega me näitasime tegelikult, et siin väikeses Eestis tegeletakse samade asjadega, millega tegelevad suured maad. Samal ajal oli peapaviljonis väljas ka Massachusettsi tehnoloogiainstituudi näitus, kus eksponeeriti sama asja, ainult et mitu korda suuremalt.   

Meil on tavaks saanud, et biennaali tarvis  tehakse enne arhitektuurivõistlus parima kontseptsiooni saamiseks. Ma hakkasin Veneetsias seda biennaali vaadates mõtlema, et võib-olla poleks halb teha vahelduseks ühele-kahele konkreetsele büroole ettepanek koostada väljapanek oma töödest. Meil on väga mitmeid suurepäraseid arhitektuuribüroosid, keda seal võiks ehk reklaamida. Täitsa toetan! See on see koht, kus saame kogu  maailma arhitektuuripublikule, arhitektidele, arhitektuurikriitikutele, -teadlastele endid tutvustada. Miks me siis seda sajaprotsendiliselt ei kasuta? Ja see ei ole nii, et tähelepanu pälvivad vaid teemasse kirjutatud installatsioonid. Eesti selle aasta ekspositsioonist oli juba juttu ühes maailma suuremas arhitektuuriportaalis ArchDaily. Sellel on väga suur lugejaskond ja see on koht, kust väiksemad portaalid asju üles nopivad. See on väga hea märk! 

Eesti tiimi lendu lastud lause „Eestis on üheksakümmend protsenti majadest originaalprojektiga” kõlab väga uhkelt. Kui jalutada uutes eramurajoonides, siis üldpilt paraku nii rõõmustav ei ole. Tihti on see lausa jube, puudub terviklik käsitus, iga maja on ise nägu ja tegu ning ega seda  õnnestunud arhitektuurigi sealt väga tihti leia. Milles siis asi?

Ma päris sada protsenti sinuga nõus ei ole. Ega see üldpilt nüüd nii nukker ka pole, nagu sa kirjeldad. Kui vaadata ümberkaudseid maid Lätit, Leedut, Soomet, Rootsit, siis ütleks, et Eesti annab neile paljuski silmad ette. Samas, jah, need planeeringud, mille alusel on uued elurajoonid valminud, pärinevad tihti teab mis ajast, seal on hoonestusreeglid paika panemata  ning seetõttu terviklikku ansamblit ei teki. Aga uuemad näited nagu Merirahu elurajoon, Maarjamäe elurajoon Pirita Kosel, mõned Merivälja uued piirkonnad on kohati saavutatud päris terviklik tulemus. Tõsi on, et kui pole kohalikku piirkonna arhitekti, kes silma peal hoiaks, siis seda tervikut ka ei teki, sest tihtipeale kerkivad hooned üheaegselt ning  arhitekt ei tea, milline maja kõrvale tuleb või kes seda projekteerib. Omavalitsuse tegevus arhitektuuri vallas on muidugi täiesti omaette pikk teema.     

Räägime su oma majadest ka. Mis on maja tegemisel sulle oluline?

Oluline on, et protsess toimuks üheaegselt seest välja ja väljast sisse. Ainult siis sünnib tervik. Kui on hea plaanilahendus ning välimus toetab ja täiendab seda, kui tekib nende sünergia, siis on asi hea.       

Oled üle kahekümne aasta teinud valgeid neofunktsionalistlikus stiilis villasid …

Ei ole! Mingi periood olen teinud valgeid neofunkmaju, aga see, mida ma viimasel ajal teen, seda ma fungi alla ei liigitaks. Nii mõnigi neist on üsna ekspressiivse vormikäsitlusega. Ma arvan, et neofunktsionalismi termin on  ammu kriitikute poolt üleekspluateeritud.     

Sa võid ju vastu vaielda, aga sinu majad tunneb kergesti ära, sest neil on üldjuhul  lihtne valge fassaad ning suured jaotusteta aknad.

Nojah, käekirja tunneb tõesti ära, aga ka teiste büroode majad on üldjuhul äratuntavad. Neid arhitekte, kes iga projekti puhul täiesti nullist alustavad, on vähe. Urmas Muru ja Peeter Pere on ehk meil sellised tegijad, kes väga vähe ennast kordavad. Nemad tõepoolest püüavad alati midagi uut katsetada.        Ega ma ei tahagi öelda, et selles midagi halba on, vastupidi, kindla käekirja korral on kliendil lihtsam, ta teab juba, mida arhitektilt oodata. Ja funktsionalismil on millegipärast meie kultuuriruumis väga suur  mõju. Ühel perioodil tahtis enamik trendikamaid noori tellijaid endale tingimata valget funkmaja. Eks see funkmajade armastus tuleneb eelmise sajandi alguse vabariigiaegsetest ehitistest. Sellist tendentsi naabermaadel ei kohta. 70ndatel ja 80ndatel nähti valges funkelamus kindlasti arhitekti protesti valitseva režiimi suhtes, snitti võeti 30ndate aastate arhitektuurist ning tundus jah, et see on kuidagi nagu meie oma  rahvusstiil.     

Ka arhitektuurikriitikud on fungi suhtes võtnud hoiaku, et see on justkui midagi  meie oma, uuematele stiilidele heidetakse aga tihti ette, et tegemist on plagiaadiga. Ometi on ka funktsionalism läänest imporditud.

Mulle tundub vastupidi, et oli just mingi aeg, kui neofunk omandas meie noorema generatsiooni kriitikute hulgas negatiivse varjundi, kiideti aga seda arhitektuuri, mille eeskujuks oli kümmekond aastat varem valminud madalmaade arhitektuur. Tegelikult on 99,9 protsenti majadest valminud mingite eeskujude najal.  Imeväike protsent on neid arhitekte, kes suudavad teha midagi täiesti uut, enneolematut.     

Väga palju oleneb tulemus maja tellijast.  Mind on hämmastanud, et väga kaasaegsed kultuursed inimesed osutuvad sageli koduarhitektuurist rääkides äärmiselt vanamoelisteks talutare ihalejateks. Siinkohal tuleb meelde näiteks president Lennart Meri, kes tegi endale imeilusasse kohta just sellise masside maitsele vastava naiivsevõitu maja.

Eks paljuski taandub see suuremale teemale – meie üldisele haritusele arhitektuuri vallas.  Meil õpetatakse koolis näiteks kirjanduse ja muusika algteadmisi, aga arhitektuuri algteadmised inimestel üldjuhul puuduvad. Seda ei õpetata ei algklassides ega gümnaasiumis. Räägitakse palju ka looduskeskkonnast, aga linnakeskkonnast, kus enamik inimesi tänapäeval elab, koolis ei räägita.       

Samas jälle on mulle reisidel alati huvi pakkunud ka isetekkelised, inimeste endi loodud majad. Ka Eesti ehedad talukompleksid on talupoegade endi tarkusega loodud, aga enam ei tohi maamees endale ise maja teha, seadus ei luba. Peab olema diplom ja  litsents ning varsti ka kutsetunnistus. Kas me mitte pisut üle ei pinguta?

Kõik sõltub sellest, kuhu see maja tehakse. Kui inimene teeb selle kuskile maale, metsade vahele, kus teine lähim maja on mitme kilomeetri kaugusel, siis miks mitte. Kui ta teeb selle aga tihedasse linnakeskkonda, siis ei ole oluline vaid tema maitse-eelistus. Kui amatöörlus tänavapilti ikka risustab, siis see mõjutab paljusid.       

Tuleme tagasi biennaali juurde. Kui kataloogi sirvida, siis leiab siit ikka väga põnevaid ja heatasemelisi maju. See viitab ilmselt  uue avatuma arhitektuuri tellija sünnile.

Jah, uus ettevõtlike tellijate põlvkond on peale kasvanud. Nad on avara maailmapildiga, palju reisinud ega pelga tellida modernseid heal tasemel, vahel isegi ekstravagantseid lahendusi. Nad on valmis eksperimenteerima ja nii need pärlid sünnivad!       

Kataloogis on eramuid juba XX sajandi algusest. Kas Eesti majad on oma olemuselt saja aastaga muutunud?

Eramajade ruumide loogika, suurus, omavahelised  seosed – see on palju muutunud. Kui vaatad ikka 30ndate maju, siis on seal eraldatud elutuba, eraldatud köök, eraldatud söögituba, rikkamas majas teenijanna tuba; tänapäeval on eramute siseruum palju avatum, uued vajadused eeldavad ka uut ruumilahendust.       

Mis sa arvad, kuhu poole meie eramuarhitektuur edasi liigub? Praegu on muudatusterohke aeg, saabunud on energiamärgiste ja ökoteemade ajajärk. Kas see muudab märgatavalt ka eramute pilti?

Selle ökoteemaga tasuks ettevaatlik olla. Ka mitmed nimekad insenerid on kritiseerinud näiteks passiivmaja, selle tasuvus võib nõuda  väga pikka aega. Samas on meil seadustesse juba palju nõudeid sisse kirjutatud. Mis arhitektuuri puutub, siis kui vaadata näiteks Austria maju, kus need energianormid ammu kehtivad, siis ei ole küll märgata, et see oleks väga majade välimust mõjutanud. Rohkem on see insenertehniliste lahenduste nagu küte ja ventilatsioon ja hoone välispiirete ning akende soojapidavuse küsimus.

Küsitlenud Margit Mutso  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming