Varjualuste park Pedaspea mererannas

Margit Mutso

17. augustil avati EKA arhitektuuritudengite suvepraktika raames loodud varjualune „Laas”. Eesti kunstiakadeemia esimese kursuse arhitektuuritudengid on seitse aastat rajanud Pedaspea matkarajale eriilmelisi installatsioone, mille aluseks on üks teisel semestril tehtud varjualuse projekt. Tudengite töödest valivad juhendajad ehitamiseks välja ühe sobiva idee, mille järgi esimese kursuse üliõpilased kümne päevaga varjualuse valmis teevad. Varjualused on oma olemuselt väga erinevad, pakuvad varju mitmeti. Tänavu valiti ehitamiseks projekt nimega „Laas”, selle autor on Kirke Päss, juhendajad Andres Alver, Alvin Järving ja Ott Alver. „Laas” on seni loodud varjualustest suurim: 92 ruutmeetrit ja 3,2 meetrit kõrge. Nagu ütles praktikat juhendanud arhitekt Jaan Tiidemann, on enamik kogu Pädaspea majadest väiksemad. Installatsioon koosneb paarisajast täispuitpostist, mis moodustavad nn sammaskäigu ümber kreekaliku siseaatriumi ning hoiavad üleval vineerist katust ning maast lahti tõstetud põrandat. „Laas” – tagurpidi loetuna „Saal” – vihma ja päikese eest varju pakkuv ehitis, mille siseaatrium mõjub tõesti saalina ning tõstetud põrand lavana. Eeskätt oli aga noore arhitekti mõte luua koht varjumaks karjamaal uitavate kariloomade eest, seda aga selliselt, et vaated ei sulguks, et sees olles säiliks side ümbritsevaga.

Kui eelmiste aastate varjualuste puhul on ehk olnud kõige meeldejäävam nende skulpturaalne efektne vorm, mis pakub metsarajal ootamatut silmailu, siis „Laas” on oma olemuselt natuke praktilisem – see võiks kuskil rannakarjamaal olla täitsa tore ja isegi vajalik.

Seitsme aasta jooksul on Pedaspeale neid vahvaid ehitisi loodud, selle aja jooksul on mõnest toonasest tudengist juba õppejõudki saanud. Varjualuse ehitamine on tore traditsioon ja tudengitele nagu väike malev, kus õpitakse tegema koostööd ja saadakse üksteist tundma.

Pedaspeale on kerkinud seitsme objektiga arhitektuuripark, kus käib kahjuks väga vähe külastajaid. Vägisi tikub pähe mõte kaunile rannamaastikule kerkivad varjualused linna poole suunata: kuhugi parki, kuhugi väljakule, kuhugi, kus rahvas neist rohkem rõõmu tunneks. Ajutiste ehitiste püstitamine, nagu selgus „LIFT 11” käigus, ei olegi nii raske ettevõtmine. Ja ajutised need tudengite installatsioonid on: esimene varjualune „Giik” ei pidanud tänavu enam loodusjõududele vastu ja murdus pooleks. Tõsi, liikuva objektina on sellel ka kõige raskem püsida (seekord parandatakse paviljon veel ära). Arhitektuuritudengite praktikaossa võiks aga lülitada ka arhitekti kutse kõige ebameeldivama poole ehk asja-ajamise: lubade taotlemise, linnajuhtkonnale seletamise ja kooskõlastamise. Tallinn, Pärnu, Tartu – tehke oma pakkumine! Üks vahva pidevalt muutuv arhitektuuripark kuluks mõnda igavasse linnaparki küll ära. Laiema reklaami üle rõõmustaksid kindlasti ka selle ettevõtmise toetajad Keskkonnainvesteeringute Keskus, Eesti Kultuurkapital ja Puuinfo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming