Varjualune kui meelerahu koht

Arhitektuuris peaks tegelema ruumi, aja ja inimeste läheduse loomisega.

DAMIANO CERRONE

Varjualune on koht, kus leiab korraks kaitset, maja on ruum, kus alaliselt või ajutiselt elatakse. Eks või ju majugi tihti vahetada või teadlikult mõnes ajutises kohas elada. Tavapärane elamispind peab siiski ajale ja aastaaegadele vastu, maja võib seista samas paigas kümneid, kui mitte sadu aastaid.

Stabiilset elamuehitusturgu on vaja eeskätt sotsiaalsete probleemide vältimiseks, kuid ehitamine allub ka majandusreeglitele. Eluase on enamasti omand, mis peaks kasutuses olema pikka aega, ja mitte ainult selleks, et anda elanikele kindlustunne. Enne füüsilist vananemist peab see teenima tagasi sellesse investeeritud aja ja raha. Põgenikele mõeldud varjualustest rääkides tuleb aga meeles pidada, et nende eesmärk on pakkuda hädakaitset halva ilma eest.

Väikseim mõeldavaim ruum

Kui õppisin kunstiakadeemias arhitektuuri, oli varjualune esimene objekt, mille pidin koos teiste tudengitega prof Andres Alveri juhendamisel disainima. Varjualust tuli mõista väikseima mõeldava ruumina, kus saab elada, ajutise struktuurina, mille vorm ja olemus pidid peegeldama minu iseloomu ja ootusi seoses selle minimaalse eluvõimalusega Kõik lahendasid selle ülesande erinevalt: mõni varjualune oli autorile väga iseloomulik, mõni minu arust vähem. Kuna välja valiti vaid üks, mille järgmisel suvel seesama kursus valmis pidi ehitama, siis püüdis suurem osa disainitust pelgalt tähelepanu. Igal juhul ei ole südamega disainitud varjualune ainult katuse ja nelja seinaga onn, vaid füüsiliselt ja vaimselt mugav ruum, meelerahu koht.

Kui mõtleme, millistest varjualustest on praegu lehtede pealkirjades juttu, siis pole need just Pedaspea ilusad puidust struktuurid, mida EKA arhitektuuritudengid on Lahemaale püstitanud juba kümme aastat järjest. Maailm räägib põgenike telkidest või ajutistest elukohtadest, mida püütakse pakkuda sõja eest põgenejatele ja asüülitaotlejatele üle ilma.

Esiteks, põgenikud ja asüülitaotlejad ei ole üks ja sama asi. 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsioonis on see seisund defineeritud ja esitatud varjupaiga andmise raamistik. Pagulane on selle dokumendi alusel inimene, keda kiusatakse kodumaal taga rassi, usutunnistuse, rahvuse, poliitiliste tõekspidamiste või ühingutesse kuulumise pärast. Põgenik on asüülitaotleja, kelle taotlus on rahuldatud. Teiseks on liikvel majanduspõgenikud, need, kes on lahkunud kodumaalt selleks, et tööd leida. Neid on raske märgata, sest nad püüavad tihti teise riiki siseneda asüülitaotlejatena. Vahet tuleb siiski teha, sest asüülitaotlejatele tuleb võõras riigis peavari leida, kuni olukord nende kodumaal muutub ja nad saavad sinna tagasi minna. Majanduspõgenikud otsivad aga lihtsalt õnne, nagu need 29 miljonit minu Itaalia kaasmaalast, kes emigreerusid aastatel 1861–1986. Seda on seitsme miljoni võrra rohkem kui praegu Süüriast põgenenuid. 16 miljonit itaallast lahkus kodumaalt veel enne Esimest maailmasõda. Paneb mõtlema, eks? Ehk aitab see näha praegust Lähis-Ida pagulaskriisi veidi teises valguses.

Arhitektuurilises mõttes tähendab asüülitaotlejate, põgenike ja majanduspõgenike eristamine seda, et mõeldakse kas telkidest, konteineritest või majadest. Reeglistiku kohaselt peaksid asüülitaotlejad jääma neile määratud varjupaigataotlejate keskusesse, kuni nende taotlus üle vaadatakse. Pagulastele leitakse enamasti veidi püsivamad elamistingimused, sest keegi ei oska ju ennustada, millal olukord nende kodumaal pole enam eluohtlik, majanduspõgenikud aga vajavad ulualust, et siseneda uue kodulinna sotsiaal-majanduslikku ellu. Põgenikele tehakse ka eraldi laagripaiku, et pakkuda neile hädaolukorras kiiresti tuge, toitu ja meditsiinilist abi. Laagrisse peaksid nad jääma ajutiselt, ajani, kuni nad saavad koju naasta. Elu aga näitab, et sellised laagrid võivad olla väga püsivad, sinna jäädakse aastateks, ka võidakse asüülitaotlus tagasi lükata ning põgenik kodumaale tagasi saata. On ju teada laagreid, mis on ühe koha peal seisnud juba üle paarikümne aasta, näiteks Buduburan Ghanas avati 1990. aastal, mõni Palestiina põgenikelaagritest asutati aga juba 1948. aastal. Nii mõnelgi juhul võib sõda või mõne sotsiaalse grupi tagakiusamine takistada suurt hulka inimesi oma kodumaal elamast ning sundida nad põgenikelaagrisse, mis on ise linnadeks muutumas.

Mis puutub siia arhitektuur? Ajutises või ka kauem tegutsenud põgenikelaagris on ennekõike vaja varjualust, mis ongi arhitektuur. Nagu linnas tekib ka põgenikelaagris vajadus keskuste järele, kuhu koondatakse teave ja teenused, mis puudutavad hügieeni, tervishoidu, toitu, suhtlemist, turvalisust, haridust, usku, ostlemist, aga loomulikult ka majutust. Iga sellise keskuse kujundamine, ruumi asetamine ja teiste hoonetega suhestamine tähendabki arhitektuuri ja planeerimist. Süsteemid peaksid koos, mitte teineteisele vastu töötama. Eluliselt olulised funktsioonid tuleb paigutada telkidest õigesse kaugusse, tänavavõrgu eesmärk on pakkuda kõige mugavamat ja kiiremat ühendust sõlmpunktidega, kuid see peab jääma telkidest sobivale kaugusele. Kehvasti läbi mõeldud põgenikelaager on üks kõige nakkusohtlikumaid keskkondi üldse.

Molotov rumeenlaste laagris

Minu perekond ei jätnud vahele ühtegi kodukiriku missat. Nagu kõik teised kristlikud perekonnad külastasime ka meie pärast pühapäevast jumalateenistust linna ääres elavaid mustlasi (tegelikult ei olnud nad mustlased, kuid kõik hüüdsid neid nii). Oli aasta 1997 ja ma olin üsna väike, kuid mäletan seda kõike selgelt. Mustlased elasid haagissuvilates linnalähedase aasristmiku aasade vahelisel alal. Mäletan tänaseni sealset lehka, mis mu meeled hõivas, kui kõndisin haagissuvilate vahel makaronide ja tomatipastat täis kottidega. Pole just palju võimalusi oma hügieeni eest hoolt kanda, kui kahele inimesele mõeldud ruumis elab kuueliikmeline pere ning väljas on 35 kraadi mereäärset soojust. Mu ema käes olid küpsised ja pirukad, isa kandis raskeid asju. Iga itaalia perekond võttis oma hoole alla ühe mustlasperekonna. Tol ajal maksis supermarketis kaks ostukotitäit makarone ja tomatipastat sama palju kui McDonald’sis einestamine, nii et oma panuse nõrgemate aitamiseks andsid paljud. Kuid siis tulid skinhead’id, kes ühel õhtul otsustasid, et nüüd aitab, ja süütasid heinakuhjadest kogu mustlaslaagri. „Molotov rumeenlaste laagris“ kirjutati kohalikus ajalehes 3. veebruaril 1997. aastal ja peaaegu kõik olid õnnelikud, sest kriminaalide punker põletati ju maatasa. Keegi ei saanud õnneks viga, kuid kaotasime kontakti perega, keda tookord aitasime.

Erion oli selle perepoja nimi. Meil polnud võimalust koos mängida, sest ta töötas noorele eale vaatamata ebaseaduslikult ehitustöölisena. Mingil seletamatul kombel olime siiski sõbrad. Püüdsin tema saatuse kohta uurida. Mu pere püüdis tema peret leida. Ja preester. Ja kogudus. Mõne aja pärast, keegi ei mäleta enam, kunas, õnnestus kirikul leida niidiotsad, mis viisid temani. Avastasime kibedusega, et Erionist oli Romas saanud üsna tuntud poiss, aga mitte oma sõpruskonnas, vaid politseile. Küllap sattus ta halba seltskonda, sest pidi samal päeval, kui ta kodu maha põles, leidma uue ulualuse. Lisatoidu ja ravimiteta ei suutnud ta oma peret vaid mustalt ehitusel töötades piisavalt toetada. Mõni ime siis, et probleemid ta üles leidsid. Pealiskaudselt võib ju arvata, et eks ta olegi kogu elu olnud kriminaal, just nagu kõik mehhiklased Donald Trumpi meelest. Ilmselt siiski mitte. Ehk lahkus ta kodumaalt, sest tal polnud võimalust seal ära elada või otsis ta varju Kosovo sõja eest. Fakt on see, et kuniks tal oli katus pea kohal, ei olnud ta hädas.

Miljonid inimesed on sunnitud kodust ja kodumaalt lahkuma, mis ühtlasi tähendab küll oma eluga riskimist, aga sinna jäädes oleksid nad veel suuremas ohus. Nad tulevad, selles pole kahtlust. Küsimus on ainult, kas anname neile peavarju, makarone ja tomatipastat või põletame nende laagrid maatasa.

Arhitektuur on siinkohal esmatähtis ning aitab kontseptuaalselt lahendada peale peavarju ka integreerimise küsimuse. Mitu kümnendit linnauuringuid on näidanud, et lähedus tööturule ja linna keskusele loob sotsiaalset ja majanduslikku sidusust. Arhitektuur integreerib ruumiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult, mis omakorda on eelduseks, et põgenikud saaksid teenida elatist ennast võisi teisi ohustamata. Poliitikud aga sageli ei mõista seda. Roomas tekkisid mustlaslaagrid just taristu sõlmpunktide juurde, sest lähedus neile on väärilise elu alus. Eraldades põgenikud väikelinnadesse, eemale keskustest, sest nad hirmutavad meid, on arusaamatu. On see poliitiline lähenemine? 80 põgenikku 228 elanikuga külas tekitab muidugi rohkem probleeme kui sadakond pealinnas … Arhitektuur võiks olla abiks, aga mõnikord inimesed lihtsalt ei tahagi aidata.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming