Valguse aastaaeg

Valgusallika peamine ülesanne on esile tuua hoone pindade parimad omadused.

ANNA-LIISA UNT

Arhitektuuri valgustuse ja valguskunsti festival, 21. – 23. X Tartus. Korraldaja Valgusklubi.

Tartu kunstikooli installatsioon „Tunne(l) läbi Tartu“ Tava festivali valgusteljel viis valguse ja heli vahendusel jalutuskäigule läbi linna.

Tartu kunstikooli installatsioon „Tunne(l) läbi Tartu“ Tava festivali valgusteljel viis valguse ja heli vahendusel jalutuskäigule läbi linna.

Anna-Liisa Unt

Valgus teeb kõik nähtavaks. Ümbritsevast osasaamiseks kasutame kõiki meeli, aga nägemine on kõige tähtsam. Vähemasti oleme nii harjunud, nägemata olemine häirib meid väga. Pimedus on hirmutav, tekitab ebakindlust ja õõva, sest palju jääb varju, ümbrus ei ole justkui meie kontrolli all. Kuigi, oleme ka pimedusega kohanenud.

Alanud on taas talvine režiim ning pimedus langeb eriliselt varakult. Selleks et üldse midagi näha, ümbritsevast aru saada ning tegutseda, võetakse appi tehisvalgus. Meie laiuskraadil on valgus arvestatav visiitkaart: suvine südaöölähedane päevavalgus on vaatamisväärsus isegi kohalikele, talveajal kestvas pimeduses ringiliikumine joonistab siinsele rahvale kanguse ja trotslikkuse kuvandi ning asetab tehisvalgusele suured ootused. Kas meie linnade valgustatus on kullaprooviga? Kas loomulikule valgusele on antud võimalus silma paista? Kas meil on piisavalt pimedust?

Tartus lõppes alles hiljuti valgusfestival Tava. Fanaatikute, uudishimulike ning väliskülaliste ringis hinnati Tartu valgustatust, jagati kogemusi ja nõuandeid, viidati võimalustele, katsetati neid töötubades. Eesti linnade atmosfäär kannatab tugevalt valgustusvalla spetsialistide nappuse all. Kogu palett faktoreid, mis mõjutavad õuekeskkonna kasutatavust ja meeldivust, on valgustuse vallas jäänud lõpuni läbi mõtlemata. Festivalil nähtu ja kuuldu andis olulisema ülesleidmiseks kätte mõne šifri. 

Kaamoserahvas

Valgus mõjutab metabolismi ning reguleerib enesetunnet, seades heaolutunde ja stressi tasakaalu. Valgel ajal on sügise pimedust raske ette kujutada, selle kogus ja kestvus näib mõeldamatu. Sügise saabudes ei niida kaamos meid jalust, vaid saabub salamisi. Salamisi, aga rängalt. Kõikehalvavat sügisepimedust on toast mõnus vaadata, aga selle sees viibimine teeb haiget ja hirmutab. Niiske asfalt, lehetud oksad ja pori neelavad selle vähesegi valguse, lumevalgus laseb aga ennast alati pikalt oodata.

Pimedal ajal tegutsemine on tugeva impulsiga kogemus, kuna kaamos saab alistatud. Kui õhtune või öine tänav on funktsionaalne ja kutsuv, on võimalik ja isegi meeldiv väljas viibida. Asjakohaselt läbi mõeldud valgustus on üks hoobadest, millega tänavapilti mõjutada.

Valgustuse asjakohasus tähendab ka pimedusega arvestamist. Sügis ja talv kui ringi lõpp ja puhkeaeg ei saa saabuda rahustava pimeduseta. Kaia Lehari on talve ülistades rõhutanud selle praktilisust.1 Tsüklilisuse üks eeldus ongi uinumine või surm, kuna selleta oleks ärkamine ja taassünd võimatu. Talvine tardumus on taaskäivituse eeldus, talve ei saa ignoreerida. Pime aeg on Lehari sõnul lihtsalt teistsugune või ebatavaline. Mõnikord mõjub see küll katsumusena, ent sellest ülesaamine loob kultuuri. Pimedal ajal on ikka treitud ja sepistatud – aega on.

Lume saabumine matab suure osa pimedusest: viimane pole enam täiesti must, valge murrab ta ära. Ühtlasi viitab lumi katkematult pimedusele, sest on sel hetkel väga kõrges hinnas valguse väike võit. Ilma kõikjal valitseva pimeduseta ei oleks sellest nii suurt rõõmu. Lumine aeg võimendab põhjala vähest loomulikku valgust: talvine päikeseline päev on üliintensiivne, isegi talumatu. Ka hämar aeg on pikemalt helgem, lumi nagu peegeldaks eelvaadet kevadele.

Talvise pööripäeva aeg tekitab soovi seda murdumispunkti ka tehisvalgusega tähistada ja valguse võitu järele aimata, võimendada. Pühadeaegne dekoratiivvalgustus on väga võimalusterohke ning otsustajate peamine ülesanne on end selles vallas vaos hoida ja mitte üle pakkuda.

Valgus linnas

Hästi projekteeritud ja ellu viidud valgustus määratleb ruumi, juhatab ja aitab orienteeruda, toob olulisema esile ning jätab ebaolulise varju. Päevavalguse terviklik ja põhjalik planeerimine võiks põhjamaadel olla hea tava, ent on pigem erand. Tehisvalgus on mujal korraldatud eraldi üldplaneeringuga ning see on sihiks võetud ka Tartus. Jah, on ka olulisemaid valdkondi, kuid valguski mõjutab otseselt meie elukvaliteeti – Ida-Euroopa nägu ei ole põhjuseta porine.

Kui näed jalge ette ja kaugemale, on üha rohkem põhjust tulla pimedal ajal tänavale kui normaalsesse keskkonda. Rahvarohke tänavaruum mõjub omakorda turvaliselt ja atraktiivselt ning sünnitab lisaväärtusi: elavdab õhtuse aja majandust ja suhtlemist, soodustab aktiivset eluviisi.

Valgustuse terviklikul planeerimisel võetakse arvesse võimalikult suur hulk faktoreid. Tundub loogiline, et tehisvalguse saab kontsentreerida kohtadesse, kus selle järele on suurem vajadus. Ometi seda alati ei tehta. Jalgsiliikujate trajektooride valgustamine on sõidukite omast mõttekam, sest autodel on juba tuled. Asutuste parkimisplatsidel võiks valgustugevust tublisti vähendada, kui hoones on liikumine lõppenud. Fassaadide valgustus tuleks maha keerata, kui tänavatel pole enam inimesi, kes võiksid seda nautida. Siinjuures võib olla õigustatud eristada argipäevad puhkepäevadest. Valgustugevuse vähendamisest võidaksid ka fassaadide taga viibivad inimesed, kelle magamisruume ei valgustataks ajal, kui seda pole tarvis.

Valgusega saab tekitada inimesele sobivate proportsioonidega õueruumi, valgustades välja täpselt selle, mida vaja, ning jättes ebavajaliku pimeduse piiri taha. Selles aspektis on pime aeg võimalusterohkemgi kui valge.

Liiga palju valgust

Looduse valguslahendused võiksid sagedamini tehisvalguse maailmas eeskujuks olla. Päikeseloojangu puna-kollane ja õhtune sinine tund on oma nüansirohkuses imetlusväärsed. Otse RGB (red – punane, green – roheline, blue – sinine) liitvärvimudelist võetud baastoonidest koosnevad kombinatsioonid on võikad ja viitavad sellele, et loomulikkuse õppetundi pole omandatud. Kui fassaadide vormistamiseks kasutatakse mahedaid, valge, beeži või mustaga segatud toone ja loodusliku iseloomuga materjale, siis miks peaks need ööseks intensiivsete põhivärvidega välja valgustama? Aktsendina küll, miks mitte, kuid tehisvalguse üleküllus on koormav ja nüristav.

Valgus on juba olemuselt tagasihoidlik, footonid paiskuvad nähtamatult. Hoopis pinna omadused on need, mis lubavad valgusel välja paista. Pinnad peegeldavad kõike enda ümber ja on seega valgustatuse põhitegur. Valgusallika peaülesanne on vaid pindade parimad omadused esile tuua. Kui selles eksitakse, lisades elemente ja koguseid, mis tervikusse ei sobi, annavad esialgsed head kavatsused koormava ja ülepakutud tulemuse.

Näiteks võiks ettevaatlik olla seal, kus fassaadi väljavalgustamiseks pole palju ruumi. Valgusallikad satuvad siis tihti fassaadile liiga lähedale ja joonistavad hoone näole kummituslikud vihud, mis venivad karniiside ja muu pinna­dekoori kohal ähvardavateks varjudeks. Ei saa ju nõustuda sellega, et inimese nägu on kauneim, kui asetada lõua alla taskulamp.

Ka ajalooväärtusega keskkonna valgustamisel ei peaks põhieesmärk olema antiiksete valgustite matkimine, vaid miljööväärtuse esiletoomise. Mis tähtsust on gaasilaterna kujuga lambil, kui see on valgustina küündimatu ning valgustab ainult iseennast? Sisearhitekt Mait Summatavet on rõhutanud, et valguse projekteerimisel pööratakse ekslikult tähelepanu lampidele, ent lambid ei ole valgustid.2 Valgustid on mõeldud valgustamiseks ning valatud selleks vajalikku vormi või konstruktsiooni, lambid on lihtsalt kenad ja annavad muu hulgas pisut valgust.

Tava

Tartu valgusfestivali raames viidi läbi töötubasid, rajati valgusinstallatsioone ning eksponeeriti näitusi. Installatsioonide teemapüstitus ja paiknemine kritiseeris asukohti, kus valgustus kas puudub, on ebapiisav või jätab tähtsaima rõhutamata. Installatsiooni eesmärk on pakkuda lühiajaline elamus ning alistada korrakski pimeduse rõhuvus. Tava raames loodud valgus­lahendused tõid tänavale palju huvilisi ja sügavmusta oktoobri halvatus sai neil päevil murtud.

Arhitektid, ametnikud, rahastajad, importijad või muud otsuste langetajad ei saa anda lubadust valgustada linn parimal viisil. Töö tuleb suunata spetsialistile. Vahendajate roll on head nõuda, õige ära tunda, delegeerida ja usaldada.

1 Kaia Lehari, „Talve ülistuseks“, saatesarjas „Raadio ööülikool“, 2003.

2 ETV saade „Tähelaev. Mait Summatavet“, 13. X 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming