Vaiksoo linna taga metsas

Kaarel Tarand

Raul Vaiksoo, Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn-Narva. Kujundanud  Raul Vaiksoo ja Heino Prunsvelt, keeletoimetaja Marika Lall. Arhitektuurikirjastus Solness, 2011. 360 lk.          Kõige kindlama tõendi keeletoimetaja ja korrektori vajalikkuse ja tähtsuse kohta raamatukultuuris saab teostest, mille valmistamisel neid pole osalema võetud. Kui ehk kirjade järgi ongi võetud, nagu kõnealusel juhul, siis kas ebakompetentne isik või on talle lihtsalt ebarealistlikult vähe tööaega antud. Viimast ei tahaks uskuda, sest vigade iseloom osutab ikka teadmatusele, mitte juhuslikule tööõnnetusele. Parimagi raamatu, eriti aga teatmeteose  usaldusväärsus hakkab lugeja silmis kiiresti kahanema, kui ta juba esimestel lehekülgedel komistab suuremate või isegi ainult pisivigade otsa. Paratamatult tekib ju mõte, et kui juba mingid sõnad-mõisted on valesti kirjutatud, siis ei pruugi ka daatumid ning muud faktid, terviklugudest rääkimata, õiged olla. Teatmeteose kasutus- ja turuedu määrab eeskätt laitmatu viimistlus, juuksekarva lõhkiajamine toimetamisel ja korrektuuris. Muu ilu tuleb alles  pärast seda. 

Siin- ja sealpool maanteed seiklev Raul Vaiksoo on oma sisutihedas ja kahtlemata teabeküllases reisijuhis Tallinnast Narva just nimetatud kivi otsa komistanud. Mõned näited:  maršruut marsruudi (lk 5) ning ellimineerimine elimineerimise (lk 6) asemel; reeglivastane läbiv, ent mitte lõpuni järjekindel apostroofi kasutamine isikunimede käänamisel (näiteks Villu Kadakas’e (lk 16), von Tiesenhausen’i (lk 46), aga Kreutzwaldi (lk 204)). Marta Schmiedehelmi asemel seisab lk 53 Schmiedenhelm, nimeregistris saab tuntud arheoloog siiski õige nimekuju tagasi. Lk 18 on vaatamisväärtuse pealkirjaks „Jõelähtme kiviristkalmed”, teksti  sees selgub, et tegu on ikka vanade heade kivikirstkalmetega, mitte ajalooteadusliku sensatsiooniga. Ja nõnda edasi ning mitte ainult õigekirja, vaid ka lauseehituse tasandil. Pisiasjad? Mitte sugugi. Eelöelduga ei taha ma aga autori väärt ideed ja tegu sugugi maha tappa, vaid ainult tungivalt soovitada järgmise teejuhi kirjastamisel kindlasti ka professionaalse keeletoimetusliku tööjõu kasutamist.   

Paraku tuleb enne sisu kiitmist öelda veel mõni kibe sõna ka reisjuhi kujundustehnilise külje kohta. Mis suurel arvutikuvaril imekaunis välja näeb, ei pruugi seda olla taskuformaadis väljatrüki lehekülgedel. Soov mahutada teatmikku maksimaalne infokogus on kaasa toonud olukorra, kus osa infost – ja eriti kahetsusväärne  on see kaardimaterjali puhul – jääb köiteõmbluste vahele ega avane lugejale. Erilist tarbijasõbralikkust pole märgata ka põhiteksti tähesuuruse valikul. Eks me silmad ja prillid ole muidugi paremad kui vene ajal ja valgustki on rohkem, kuid see ei tähenda, et peaks kirjatähe miinimumsuurusega inimvõimete piire kompama. Reisijuhile tuleb kasuks, kui see on loetav ka autosõidu ajal. Oma kogemuse põhjal väidan, et mõne huvitava lausekatke ajel langetatud spontaanset otsust oma reisirada mõne huviväärsuse külastamiseks muuta pole iial kahetseda tulnud. Muidugi võib alati auto teeveerde jätta ja siis rahulikult lähikilomeetrite ahvatlustega tutvuda, kuid see on sama nagu liigne hiireklõps arvutivõrgus, mis võib jääda laiskusest tegemata. Tark tootja arvestab tarbija mugavusega.       

Matkaraamatu voorused seljatavad puudused mäekõrguselt. Alustades tugevast ideoloogilisest laetusest ja patriootilisest hoiakust ning selgest ettekujutusest, mida Eestis tegelikult erilist on leida. See, mis me tavakujutluses on omanäoline ning „uhkuse asi”, võib võõra ainult õlgu kehitama panna. Sissejuhatavas jaotuses „top 10” märgib Vaiksoo, et objektivaliku lihtsuse huvides ta „elimineerib linnad – Rakvere ja Narva” (lk 6). Eesti haldusjaotuse seaduste järgi jääb Tallinna-Narva maantee ümbrusesse veel ridamisi linnu, kuid jagan  arhitektist autori seisukohta, et ega Maardu, Kiviõli, Kunda, Aseri, Kohtla-Järve ega Sillamäe pole traditsioonilises mõttes linnad, vaid imepärased monstrumasumid, alevikud ja töölisasulad. Tõsi, hoolimata oma lubadusest linnad mängust välja jätta, surub Vaiksoo poolel teel ikka raamatusse 16 lehekülge infot Rakvere ning lõppu 10 lehekülge Narva tähtsamate objektide kohta, mis kokkuvõttes pole paha. Viiendalt kohalt edetabelis leiame Palmse  mõisa koos üleskutsega: „Ärge näidake võõramaalasele Eestis ainult mõisasid! Neil on seal selliseid tuhandeid ja paremaid”. Iseenesest õige mõte. Ometigi on ka Vaiksoo raamatu iga viies vaatamisväärsus just mõis. Hea, et need on nimetatud. Suuremat sorti väljaspool linnu asuvate vanade (XVIII-XIX sajand) kivimajade väärtuslikuks pidamine on orientatsiooni küsimus. Mõis, see on Euroopa tsivilisatsioon, erinevalt Nõukogude okupatsiooni aja tööstusehitistest,  mis on küll mõõtmatult suuremad, kuid vastavalt ka koledamad ja mille eksistentsile kas või varemetena on vähe õigustust. Ülearuses mõisaimetluses (mida ma Vaiksoole sugugi ette ei heida) avaldub siiski ka killuke me talupoeglikku minevikku, „orjaööd” ja orjameelsust. Valdav osa mõisakomplekse ei olnud rajamise aegadel Euroopa arhitektuuripärlid, vaid lihtsalt jõukama rahva elumajad koos põllumajanduslike tootmishoonetega. Tänapäeval  ehitavad talupoegade järeltulijad siinmail endale samuti linnast välja suuri kivist elumaju. Ja küsimus neid projekteerivate arhitektide ja kunstiloolaste suurele ringile võiks kõlada: millised neist kivimajadest võiksid pääseda oma ajastu sümboli või aegadeülese vaatamisväärsuse staatuses reisijuhti aastal 2200? Tallinna poolt vaadates on reisijuhi soovitused vägagi „vasakpoolsed”, see tähendab, et kuigi Tallinna-Narva maanteest põhja poole jäävad soovituslikud marsruudid suhtuvad lõunapoolsetesse 8,5 : 5,5, jääb kahesajast soovitatud objektist maanteest hüvakätt ehk sisemaa poole ainult 47 ehk pisut alla veerandi. Asustuse ajalooga on see põhjendatud, ega siis vahevööndi soodes ega Alutaguse laantes keegi ei elanud muiste ega ela nüüdki. Põhja poole, rannikule ulatuvad kõrvalepõiked võivad heldelt 20 kilomeetrini ulatuda, lõuna poole sama laialt liikuda (näiteks Harju-Jaani või Kadrina  kihelkonda) reisijuht ei soovita. Ühe erandiga Kuremäe ja Vasknarva suunal. Veel ühe jaotuse järgi moodustavad looduslikud ehk isetekkelised objektid veerandi valikust ning kolmveerandi katavad inimtekkelised. Tõesti ei paku Eesti loodus ehk võimsaid üksikobjekte. Välismaine rändur, kes tahab näha kõrget mäge või laia jõge, ei vali aga sihtkohaks Eestit niikuinii. Meie looduspildi eripära avaldub tervikus, mitte üksikosades ja sellisena  serveeritult võiks see olla tõeline maiuspala. Kui ka kohalikus elanikus võib inimasustuseta teelõikude läbimine tekitada muremõtteid rahvuse väljasuremisest ja regionaalpoliitika puudumisest, siis välismaalast sama koorem ei rõhu. Tema võib inimtegevuse puudumisest teha hoopis rõõmsamaid ja elutervemaid järeldusi. Tõsi küll, ainult selle kohani, kus inimtegevus võõra raha eest ehk Kukruse uus, Euroopa abiraha toel rajatud mõnekümne  miljoni eurone maanteelõik näitab väikerahva suurusehulluse tänased mõõtmed hästi kätte. Vaiksoo raamatus on see objekt kahjuks märkimata, ent ega reisija sellest mööda pääse, vaid ikka ainult üle.   

    Kokkuvõttes on aga Vaiksoo raamatu järgi  tõepoolest põnev tuttavate kõrval ka kodumaa varjatumaid nurki avastada. Reisijuhi tõeline võlu on peidetud sinna, kus tavaliselt paikneb saatan, ehk pisiasjadesse, täpsemalt lühikommentaaridesse ja seisukohavõttudesse, mis asendavad tavalisi ja igavalt neutraalseid pildiallkirju ning mis võibki jääda ainukordseks kirjasõnas. Vaid üks näide (Narva-Jõesuu kohta, lk 321): „Kuurortasula ühe sümboli lähiümbrus on nüüdseks taas rikutud. Pääs hoone  juurde on piiratud absurdsete kivimüüridega. Takkatipuks on hooneesisele ehitatud mingi jube kaartelk, mis pidavat basseini soojustama. Tule taevas appi! Kus on muinsuskaitse silmad?”. Neile ja paljudele teistele kriitilistele küsimustele peaksid vastutavad ametkonnad suutma vastata. See eeldab mõistagi raamatu soetamist ja selle juhatusel teelõigu läbimist. Head reisi!