Väikelinna ei jaksa elus hoida üksnes supermarketi parkla

On tarvis eraldi fonde, foorumeid, kompetentsikeskusi ja nõustajaid, kes aitaksid äri- ja avaliku huvi konfliktis leida parima linnaruumi lahenduse.

MERLE KARRO-KALBERG

Kaubanduskeskuste ja suurpoodide ehitamise buum on taas käes: ehitatakse uusi ja laiendatakse vanu. Mõni aasta tagasi suurenes Ülemiste keskus ja seal on nüüd pea kaks korda rohkem ruumi kui uues ERMi hoones; Ülemiste vastu, teisele poole raudteed ehitatakse uut, 130 000 m2 mitmesaja poega hoonet; Balti jaama turg korrastatakse nüüdisaegsetele standarditele vastavaks kaubanduskeskuseks; Tartu Lõunakeskusele ehitatakse juurde hotell, spaa, liuväli ja kinosaal; väiksemad ja kohalikku asumit teenindavad suurpoed teevad järjest laiendusi. Ka väikelinnu on tabanud kaubanduskeskuste laienemise laine. Kuigi möödunud buumi vigadest on palju räägitud ja loodetavasti on eelnevast midagi õpitud, tuleb tõdeda, et taas astutakse sama reha otsa: kavandatakse juurde- ja uusehitisi, mis meenutavad ruumikultuurilt 1990. aastate lõpu, 2000. aastate alguse lahendusi. Eriti rabavalt tuleb see esile väikelinnades, näiteks Elvas ja Viljandis.

Kaubanduspindade ruutmeetri arv inimese kohta on Eestis üks Euroopa suuremaid, ometi tundub, et kasvamiseks veel ruumi on. Kaubanduskeskuste ehitamise esimene laine käis linnadest üle 1990. aastate lõpus, 2000. aastate alguses. Praegu on niisiis laienemise ja uute, veel suuremate keskuste ehitamise aeg. Endiselt kavandatakse autokeskset ruumi, inimese proportsioone ja väikelinna mõõtkava mittearvestavat arhitektuuri ning avaliku ruumi peale ei mõelda üldse, või kui, siis ainult sellepärast, et sellelt tulu teenida. Suuremates linnades on omavalitsused leidnud endas enesekindlust ja ajanud selja sirgu, nõutakse arhitektuurivõistlusi ja ruumi, mis ei ole ainult sõidukitele mõeldud. Linnaaktivistide surve on viinud selleni, et tähtsamaid ruumiotsuseid saadab põhjalikum arutelu. Väiksemad linnad on aga endiselt arendaja meelevallas.

Väikelinnad võtavad kaubanduse arengut kui võimalust peatada ääremaastumine ja paisutada rahakotti, mida riik järjepidevalt omavalitsustele kohustusi peale pannes ja tulubaasi vähendades õhemaks urgitseb. Kaubanduse laienemise pea pimeda toetamisega kiputakse aga selle kallale, mis teeb väikelinnast mõnusa elukeskkonna, s.o inimkeskne väike mõõtkava ja unelev, rohelusse uppuv miljöö.

Paljudesse väikelinnadesse tekkis kaubanduskeskuste tulekuga justkui teine kese: vana ajalooline süda valgus inimestest ja ettevõtlusest tühjaks, sest oli kolitud uude ja suurde, akendeta päevavalguslampidega valgustatud hoonesse. Loomulikult püüdis iga toidupoekett linnakese vallutada oma angaariga. Nii võimegi naljatledes öelda, et linnaks olemist ei määra ametlik linnastaatus, vaid see, kas ja mitu Maximat, Selverit, Konsumit, Maksimarketit või Rimi linnas on. Liiga tihti arvestati nende plekist kuuride püstitamisel vaid poeomanike ärihuvidega ja nii lõhuti linnakuid, vähendati avalikku ruumi ja maksti lõivu miljööle. Räpinas laiutab Maxima odav­arhitektuur keskväljakul otse stalinistliku vallamaja vastas, kusjuures väljakule ja tänavale avanevad poe kaubalaadimise uksed. Väljak, mis peaks olema osa stalinistliku linnaplaneeringu kompositsioonist, aitama hoonel mõjule pääseda, on pooleldi muudetud poe parklaks.

Elvas kütab kirgi Maksimarketi juurdeehitise detailplaneering, millega kavandatakse poeäärse pargi parklaks muutmist. Eriti läbimõtlematu on siinjuures see, et alles hiljuti sai park uue korraliku kuue. Praegu räägivad linnaruumi spetsialistid üle ilma parklate parkideks muutmisest, mitte vastupidi. Ka Elva EV 100 ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistluse võidutöö libistati sahtlisse. Poe arendaja Elva Tarbijate Ühistu on linnavalitsuse asetanud sundolukorda, väites, et poe laiendamine võetakse ette vaid siis, kui poe kõrval olevast pargist lubatakse ehitada parkla. 23 000 euro eest aastas annab linn pargi ühistule 50 aastaks kasutada.1 Linn on ca 1900 euro eest kuus toonud ühistu ärihuvidele ohvriks kordatehtud avaliku ruumi. Milleks on aga Elva-suurusesse väikelinna tarvis hiiglasliku parklaga poodi? Ehk peaks 5700 elanikuga linn mõtlema hoopis jalg- ja jalgrattateede arendamisele? Lõpuks ähvardab linnapea kavandatavale vastu seisvaid elanikke ERRi uudistes sellega, et kui kaupluse soovidele vastu ei tulda, ei voolagi Elvasse investeeringuid.2

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on asunud siiani toimunud EV 100 ruumiprogrammi arhitektuurivõistluse lahenduste väljaehitamist toetama väitega, et atraktiivne ettevõtluskeskkond on läbimõeldud avaliku ruumi ja mugavate jalg- ja jalgrattaühendustega keskkond. Seega tegutsevad Elva volikogu ja linnapea ilmselgelt linna huvidele vastu, nende väited on eluvõõrad ja selline tegutsemine viib linna mandumiseni.

Üsna samasugust detailplaneeringut koostatakse ka Viljandis. Bussijaamaesisesse parklasse kavandatakse uut kaubanduskeskust – taas autokeskset ja asfaldiväljaga hoone ümber. Uue ja Tallinna tänava ristmik on Viljandis juba praegu kaubanduskeskuste koondumiskoht, mida on mugav külastada vaid sõidukiga. Nüüd plaanitakse veel üht ja veel uhkemat, Uue tänava kohal kaht keskust ühendavat kinnise klaasgaleriiga poodi. Õhku ehitamisest on poodnikud unistanud ennegi, kuid klaasgaleriialune tänav muutub kõledaks, pimedaks ja tuuliseks koridoriks, nagu on näha ka Viru keskuse galeriist. Tuleb meenutada kõike seda, mida räägiti pärast Porto Franco arhitektuurivõistlust: avalik ruum peab olema ööpäev läbi kasutatav, kaubanduskeskuse siseruum ei ole avalik ruum, asukoht linna väravas eeldab, et lahendus on nüüdisaegne ja arvestab linna mõõtkava. See kehtib väikelinnas veelgi enam kui suurlinnas, sest kui mõõtkava on väiksem, siis paistavad ka kõik liialdused välja ja mõjutavad linnakeskkonda sügavamalt.

Vaatamata sellele et paljudes väikelinnades toimusid EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ linnakeskuste korrastamise arhitektuurivõistlused, tundub ikkagi, et ruumikultuuri edendamiseks ja väikelinna hõngu säilitamiseks on tarvis eraldi fonde, foorumeid, kompetentsi­keskusi ja mobiilset linna­planeerimise abi, et leida nõustajad, kes aitaksid leida parima linnaruumi lahenduse, kui ärihuvid ja avalik huvi on sattunud konflikti. Linnaaktiviste, ärksate kodanike kriitilist massi ja laiatarbemeedia tähelepanu lihtsalt ei jätku väikelinnadesse. Kartus ääremaastumise, haldusreformi ja väheneva elanikkonna ees muudab väikelinnad ketistunud ja jõupositsioonil olevate kaupluste ees haavatavaks ning viib otsusteni, mis arengu asemel tõmbab pidurit.

1 Elva vastus kodanike pöördumisele Maksimarketi võimaliku laienemise küsimuses Elva linna veebi­lehel, https://elva.kovtp.ee/uudised-ja-teated/ /asset_publisher/9IKhCDg901fk/content/id/12118855

2 Susann Kivi, Elvas tekitab vaidlusi kaubandus­keskuse laiendamine ja parkla rajamine linnapargi asemele – ERR uudisteportaal, 13. VI 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht