Värsked arhitektuurimagistrid Viinist

Alvin Järving

25. juunil kaitsesid oma magistritöid Viini rakenduskunsti ülikooli arhitektuurikooli (Universität für Angewandte Kunst Wien) „Viini eksiilid” Sille Pihlak ja Johan Tali. Sille Pihlak õppis Viinis viis aastat (koos ühe vahetussemestriga Los Angeleses Sci-Arcis), enne seda oli ta lõpetanud Eesti kunstiakadeemias sisearhitektuuri eriala. Johan Tali jõudis Viini pärast kolm aastat kestnud arhitektuuriõpinguid Eesti kunstiakadeemias, Viinis õppis ta veel kolm aastat. Mõlemad tegutsesid enamiku õppeajast Wolf D. Prixi (Coop Himmelb(l)au) stuudios, mis nende viimasel õppeaastal sai endale uue juhi Hani Rashidi (Asymptote Architecture). Rakenduskunsti ülikooli arhitektuuriõpe on organiseeritud vertikaalsete stuudiotena, kus tudengid teevad kõik viis aastat samas ruumis sama projekti. Enamasti tehakse projekte rühmatööna. Rühma juhib vanem ja kogenum tudeng (neljas-viies kursus), kes jagab oma teadmisi ka noorematega. Selline arhitektuuriõppe ülesehitus loob tudengite vahel tugeva sünergia, õpitakse omavahel infot jagama, kogetakse meeskonnas töötamist ja meeskonnatöö juhtimist. Diplomitöö on siiski individuaalne projekt, mis valmib ühe semestri jooksul. Stuudiotes on väga tugev diplomandide abistamise traditsioon, projekti lõppfaasis aitavad teised tudengid valmis teha keerukad maketid ja töömahukad joonised. Üsna tavaline on, et viimastel nädalatel töötab projekti viimistlemise kallal ligi kümme inimest.

Diplomitööde kaitsmise päev on kogu aasta kulminatsioon: klassiruumis klapitakse lauad kokku, seintele riputatakse valged plaadid – stuudio tööruumist saab galerii. Esitlused on põhjalikud. Peale planšettide näidatakse animatsioone, projekte kirjeldab tavaliselt kolm kuni viis eri skaalas maketti: linnaehituslik situatsiooni makett, hoone lõikemakett, konstruktsioonimakett ja detailne makett mõnest hoone fragmendist, mida täpsemalt näidata tahetakse. Tehakse kõik, et avaldada hindamiskomisjonile muljet. Seekordsesse komisjoni kuulusid Achim Menges (väliskülaline), Klaus Bollinger (konstruktsiooni hindaja), Brian Cody (kestlikkuse hindaja), Zaha Hadid, Patrik Schumacher, Greg Lynn ja Hani Rashid.

Autolinna muutumine

Sille Pihlaku lõputöö on Los Angelese kesklinna projekteeritud kultuurilinnak, projekt kannab nime „HyperveloCity” ja see keerleb Los Angelese metroo ümber: hooned on projekteeritud metroopeatustega üheks – nende kohale, nendest läbi. Los Angeles on tuntud kui äärmuslik autolinn, kus viimasel ajal püütakse muuta oma kuvandit. Rajamisel on mitmed uued metrooliinid, millest ühele ongi Sille Pihlak oma lõputöös keskendunud. Linna kõige tihedamas osas, Downtowni – Little Tokyo teljel, on magistritöös antud kolmele metroopeatusele ka uus poolavalik funktsioon. Peatuse juures kõrghoonete vahel on uus kontserdisaal ja galeriid organiseeritud kõrghoone tüpoloogias. Uus raamatukoguhoone Broadway läheduses on astunud suhtesse sealsete perimetraalsete kvartalitega. Little Tokyo juurest algavate sisehooviga majatüüpide juurde on paigutatud uus auditooriumilaadne linnaväljak koos konverentsikeskusega. Loodud hooned teevad metroosõidust elamuse, peatused avanevad otse uute majade fuajeedes, tehes sellega ühissõidukist kõige glamuursema sisenemisvõimaluse kontserdile, raamatukogusse või konverentsile. Tänavatasapinnal ühendab uusi hooneid jalakäijate tänav (mis oleks esimene Los Angeleses). Liikumine ja selle rütmid on loodud hoonete ja linnaruumi ülesehituse aluseks. Ka siin põimub metroorütm tihedalt muu liikumisega.

Maa all kulgev metroo avaneb tänavapinnale läbi klaaspindade, mille kaudu omakorda jõuab metroosse valgus, mis tekitab rongis sõitjale ühtlase valgussähvatuste rütmi. Rongi kiirendamine või pidurdamine tekitab aga jalakäijate tänavale rütmi, mis tiheneb peatuste juures. Need punktid (millele lisanduvad hoonete programmist lähtuvad tsentripunktid) on hoonete disainistrateegia aluseks. Algoritmi (metaballs) abil liidetakse kokku lähestikku asuvate punktide mõjuväljad. Nii tekivad suuremad üksteisega liituvad klastrid, milles hakkab paiknema hoone tsirkulatsioon. Algoritmi kasutamisel eristuvad hoonetes kesk- ja servaolukorrad ning omavahel ühenduses vahetsoon. Eristunud kesktsooni asetuvad teenindava funktsiooniga ruumid ja serva jäävad valgust nõudvad funktsioonid. Meetodi tulemuseks on hooned, millel puudub tsentraalne ülesehitus. Kõige suurema väärtuse omandab katkematu liikumine vahetsoonis omavahel liidetud ringtrajektooridel. Selline ruumi jaotamine võimaldab projektil järgida linnaku tsirkulatsiooni loogikat. Omaette väärtuseks kujuneb katkematu detsentraliseeritud tsirkuleerimisvõrgustik – ruumiline struktuur, mis võimendab juhuslike kohtumiste tõenäosust.

Sille Pihlaku töö lõpptulemus on sotsiodemograafiline: ta on pakkunud Los Angelese linnale (uuesti) ühistranspordivõimalusi ning teinud silma eest peidetud toimesüsteemi linnas nähtavaks. Hoonete genereerimisstrateegia tulemusena saavutatud esteetika on mõjuv, hooned tunduvad olevat pidevas liikumises, nii nagu ühissõidukid nende all …

Meediakatedraal Timesi väljakule

Johan Tali lõputöö „Times Cube3” objekt paikneb New Yorgis Times Square’il ning kujutab endast tänapäeva meediaühiskonna „katedraali”. Times Square on tänapäeva maailma üks informatsioonist üleküllastunumaid ruume. Johan Tali projekti programme moodustabki see informatsioon linnaruumis: hooletult majadele paigutatud meediafassaadid, digitaalne infokiht, ruumi kolmas loomus. Selle inforuumi keskel paiknev nn katedraal struktureerib, destilleerib ning serveerib inimestele uuesti ümbritsevat linnaruumi. Projekti eesmärk on küberruumi füüsilisse ruumi toomine: juhuslik visuaalne informatsioon paigutatakse ümber nii, et küberruumi ülesehitus saab nähtavaks. Avalduvad uued visuaalsed efektid, kommertssõnumite olemus moondub, teiseneb.

„Times Cube3” haakub Times Square’iga ka igapäevatasandil: projekt tõstab jalakäijate ruumi autode kohale ning loob uue linnaväljaku, eiramata seejuures ristmiku logistilist olemust. Piki Times Square’i paikneb platvormil kitsas „katedraal”, mille ametlik funktsioon on mediateek ja näitusehall. Hoone peegelpinnast kest jaguneb ribideks, mille kumerjate pindade vektorid on suunatud meediafassaadidele. Peegelpindade abil moonutatakse visuaalset informatsiooni, periskoobilaadsete efektidega paigutatakse info ruumis ümber (seina ja nurga taga paiknev informatsioon ilmub nähtavale uues kohas). Hoone tuumiku moodustab digitaalne panoraamekraan, mis kannab endas massimeedia kõige kuumemat sõnumit (hype).

Projekt on kriitilise arhitektuuri musternäidis, kus peale hoone funktsionaalse vajaduste täitmise vahendatakse kasutajale arhitektuuri kaudu maailma, milles ta elab. Lärmakast metropolist ja kapitalistlikust infomürast saab siin visuaalkunst, mida võib „katedraali” vaikuses jälgida.

Lõpptulemus, mitte protsess

Hoonete loomise meetod ei ole Viinis pälvinud kunagi niivõrd palju tähelepanu kui lõpptulemus. Diagrammi toimimise loogikasse liialt takerdumata ollakse Viinis võimelised analüüsima lõpptulemuses näidatud ruumi. Kõigepealt vaadatakse, kas on loodud hea ruum, alles siis tasub uurida, kuidas see on saavutatud. Sellises mõtlemistüübis on Wolf D. Prixi sõnul süüdi Viin kui linn, mis rõhub oma barokse arhitektuuriga pigem alateadvusele kui loogikale. Ka siin kirjeldatud projektide puhul ei ole tegemist pelgalt diagrammiarhitektuuriga, vaid ruumiliste terviksüsteemidega. Diagrammidega on korduvalt manipuleeritud, et saavutada terve semestri jooksul silme ees olnud lõpptulemus – tunnetuslikult hea ruum. Disainistrateegia õigsust kontrollib projekt kui lõpptulemus. Lõpptulemusele orienteerimine võimaldab ette näha (anticipate) ja katsetada tulevikuteemasid arhitektuuris. Kas ettenägelikkus läks lõputöödes täppi, näitab aeg.

Avalike hoonete spetsialistid

Peaaegu eranditult oli Viinis lõputööde puhul tegemist suurte multifunktsionaalsete avalike hoonetega. Arhitektuurikool ongi spetsialiseerunud: koolis õpitakse viis aastat ja teha võib vaid raamatukogusid, kontserdisaale ja muuseume. Hiiglasuured hooned lubavad välja tulla selliste ideedega, mis väiksemate hoonete puhul ei ole võimalik. Kooliprojektides proovitakse uuendada kõiki arhitektuuri tahke: kriitiliselt suhtutakse konstruktsiooni, programmi, tsirkulatsiooni, avaliku ja privaatse ruumi vahekorda jne. Selline lähenemine teeb niigi suured projektid veelgi infomahukamaks ja ka raskesti hoomatavaks (võrreldes ühele ideele keskendatud arhitektuuriga) ning pealiskaudsel süvenemisel võib seetõttu näha vaid skulpturaalseid vorme. Kõnealused diplomitöö projektid on suurepärased näitamaks, kui sügavuti minnakse ja kui erinevate ideedega on selles koolis tehtud projektid. Värsked magistritööd tõestavad autorite kompleksivabadust ja oskust hakkama saada maailma suurlinnade kõige keerulisemates ruumiolukordades. Selle arhitektuuri koduks ongi globaalne maailm, nii asukoha kui idee poolest. Jään huviga jälgima Viini eestlaste järgmisi samme, seda enam, et mõlema värske lõpetaja puhul on tegemist ka tugeva juhi tüüpi isiksusega, mis annab lootust, et nende karjäär ei lõpe mõnes tuntud büroos reaarhitektina töötades, vaid millegi enamaga …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming