Vabatahtlikult arhitektuuri ja disaini sihtasutuse alla

VERONIKA VALK

Skeppsholmeni saarel Stockholmis asub arhitektuuri- ja disainikeskus (endine arhitektuurimuuseum), mille põhilised koostööpartnerid on Rootsi arhitektide liit ja disainikeskus Form, mis ühendab endas nii muuseumi (uurimistöö) kui ka arenduskeskuse funktsioone. Vt www.arkdes.se. Oslos tegutseb arhitektuurikatla sarnane organisatsioon DogA ehk Norra arhitektuuri- ja disaini koda, mis on loodud majandusministeeriumi haldusalasse ja rendib oma ruume üritusteks välja. Vt lisaks www.doga.no. Londonis tegutseb Suurbritannia disainikoda, mille all asub nüüd ka CABE ehk arhitektuuri ja ehitatud keskkonna komisjon. Vt www.designcouncil.org.uk.

Hollandis on arhitektuurimuuseum NAi, disaini- ja moeinstituut ning e-kultuuri keskus koondatud ühiseks nn uueks instituudiks. Vormiliselt riigi sihtasutus, ligi 90 töötajat, korraldatakse näitusi, loenguid ja tegeldakse uurimis- ja arendusprojektidega.
Vt www.hetnieuweinstituut.nl.

Ei juhtu just sageli, et avaliku ja erasektori organisatsioonid soovivad ise moodustada vabatahtlikult ühist sihtasutust, ometi leiavad arhitektuuri ja disaini muuseumide ja keskuste juhid, et koos on jõudsam tulevikule vastu astuda. Mida selline koondumine endaga kaasa võib tuua ja mida ühinemisest loodetakse? Vestlusringis osalesid Triin Ojari (arhitektuurimuuseumi juht), Kai Lobjakas (tarbekunsti- ja disainimuuseumi juht), Jane Oblikas (disainikeskuse juht), Raul Järg (arhitektuurikeskuse juht) ja Marju Reismaa (kultuuriministeeriumi muuseuminõunik).

Marju Reismaa: Mõte sai alguse sellest, et ministeerium on alates 2012. aastast muuseumivõrgustikku korrastanud. Riigimuuseumid on sõltuvalt muuseumi eripärast ja kohalikest oludest antud kas kohalikele omavalitsustele või on siis moodustatud riigi sihtasutusi, sageli koos partneritega. Aastaks 2016 peaksid kõik kultuuriministeeriumi hallatavad riigimuuseumid, v.a kunstimuuseum, ajaloomuuseum ja Eesti Rahva Muuseum, mis jäävad riigimuuseumiks – leidma uue, endale sobivaima tegevusvormi. Sihtasutuse vorm tähendab lihtsamat, paindlikumat juhtimismudelit ja majandustegevuse korraldust ning nõukogu kaudu asutuse valdkonnale lähemale toomist. Muuseumivõrgustiku ümberkorraldamise protsess viis mõttele keskusedki kaasa haarata.

Veronika Valk: On ju ka variant, et arhitektuurimuuseum ja disainimuuseum moodustavad kumbki omaette sihtasutuse.

Reismaa: See ei oleks majanduslikult mõistlik – mõlemad on väga väikesed muuseumid nii töötajate arvu kui ka käibe poolest. Asutuste eraldi hoidmine tähendab tugistruktuurile lisakulu. See-eest liitmisel tekib sünergia nii rahalises kui ka sisulises mõttes, seda enam siis, kui ka arhitektuurikeskus ja disainikeskus sihtasutusega liituvad. Kõik neli organisatsiooni võistlevad ju tähelepanu pärast.

Valk: Milles see sünergia täpsemalt seisneb? Praegu on igaühel oma ruumid ja tegevusplaanidki välja töötatud … Eesti on nii väike. Igaüks toimetab küll omaette, aga üritused on samad, kokkupuutepunkte on palju, käiakse omavahel läbi, plaanid sätitakse mitteformaalselt. On seda vormilist ühinemist ikka vaja?

Jane Oblikas: Seisame ühise visiooni taga muuta disain ja arhitektuur ühiskonnale olulisemaks, nähtavamaks, arusaadavamaks. Nelja pisikese organisatsiooni võimekus on väiksem. Liitmise tulemuseks on ühtne tugevam organisatsioon, mis kannab kõigi nelja missiooni välja nende põhitegevuse kaudu.

Triin Ojari: Kattuvat tegevust ja eesmärke on palju. Ühise katuse all oleks meie sõnum paremini edastatav, jõuaks laiema auditooriumini, nt disaini- ja arhitektuuriteema ühendamine laiendaks muuseumide publikuringi.

Raul Järg: Arhitektuurikeskusel ja ka disainikeskusel on kummalgi koolitusprogramm, mille kaudu saab teha koostööd, näitusetegevuski kattub tihti. Laiemas kontekstis on tähtis turundus.

Kai Lobjakas: Teisisõnu on see kompetentsi ühendamine, nii et sellest oleks mitmeti kasu, ka struktuuri mõttes. See annab võimaluse tuua külastajateni arhitektuuri ning tarbekunsti ja disaini mitmetahulisemalt, kas või senist tegevust tõhustades. Kuivõrd meil on peale kattuva tegevuse ka kattuvaid vajadusi, on pikemas perspektiivis oluline see, et koonduksime füüsiliselt lähestikku. Ma arvan, et see on olulisemgi kui organisatsiooniline segunemine. Usun, et sellest oleks palju abi kõigile nii tingimuste, kulude kui ka fookuse seadmise osas.

Oblikas: Meil võiks olla üks ühine koolituskeskus, kus lähenetakse terviklikult disaini- ja arhitektuuri täienduskoolitusele – sünergia tekib nii läbimõeldud sisu kui ka jagatavate ruumide kaasabil.

Valk: Paistab, et teil on kõik kokku lepitud ja selge.

Järg: Oleme punktis, kus isegi stardipauku pole antud – on vaid organisatsioonijuhtide selgelt tunnetatud vajadus mõelda, mis on visioon ja kuidas toimida tõhusamalt, kuidas teha koos rohkem, kui suudame üksi.

Valk: Kui ennist mainiti ühiskonda, siis kas selle all peate silmas kohalikku või rahvusvahelist konteksti? Erialavälja?

Oblikas: Eeskätt näeme sihtasutuses Eesti ühiskonna kompetentsikeskust, aga küsimus on õige, sest sihtgrupp on lai – alates lapsest kuni ettevõtte tippjuhini.

Järg: Peame ise aktiivsemalt tegutsema selle nimel, et arhitektuur ja disain oleksid rohkem nähtaval, kuna need valdkonnad suurendavad ühiskonna konkurentsivõimet. Mina ei taju, et meie ühiskond tunnetaks, et hea ruum annab konkurentsieelise.

Valk: Kuidas ühiskond seda siis nüüd teie ühinemise puhul hakkab paremini tunnetama? Hollandi arhitektuuriinstituudi NAi näide – ühinemine teiste keskustega, mis moodustasid kokku ühe suurema, uue instituudi – tõestab hoopis, et võidakse üldse pildilt kaduda.

Ojari: Oleme oma plaaniga alles algusjärgus. Visioon on sõnastatud ja teiste riikide kogemus Euroopas arhitektuuriinstitutsioonide maastikul kaardistatud, kuid ühtki valmis ja äraproovitud mudelit, kus oleks ühinenud avalik muuseum ja erasektori keskus, kusagilt mujalt võtta ei ole. Nüüd vajamegi seetõttu analüüsi, kuidas seda uut organisatsiooni juhtida, millised on majanduslikud võimalused. Uuringu osa on ka see, et sellel uuel üksusel võiks olla ka ühine kodu, nt Ahtri 2 (arhitektuurimuuseumi – toim) krundil Tallinna kesklinnas.

Oblikas: Unistame sellest, et arhitektuuril ja disainil oleks üks tugev maamärk. Üldisem visioon, milles oleme kokku leppinud, ütleb, et see uus organisatsioon suudab näidata, kuidas disain ja arhitektuur lahendavad inimese ja ühiskonna ees olevaid probleeme arhitektuuri- ja disaininäituste, -koolituste, nõustamise, uudisvoogude jm tegevuse kaudu. Tänapäeva disain on inimkeskne: toote ja teenuse keskmes on inimene ja tema vajadused.

Reismaa: Peale tavakülastajate on kindel sihtrühm ka erialaspetsialistid. Sellega haakub elukestva õppe teema.

Järg: Oleme pinda kompivas tulevikku suunatud mõttearenduse faasis. Teine variant on see, et ühinevad vaid muuseumid, sest keskused pidid algselt koonduma siia, kus praegu juttu ajame (arhitektuurikatlas – toim). Samuti on varem juttu olnud vaid arhitektuurimuuseumi ja -keskuse ühinemisest.

Reismaa: Analüüsi teostamise aeg on selle aasta septembrist detsembrini. Püüame paika panna uue organisatsiooni ülesehituse ja struktuuri.

Lobjakas: Eesmärk on jõuda uuringu käigus variantideni, mis oleksid kõigile neljale vastuvõetavad, omanäolisust liigselt kaotamata. Võimalusi on palju. Ühinemine pole ju veel kindel ja kavandatav uuring võib ette näha ka väiksemaid liitumisi või kinnitada üldse idee ebasobivust.

Valk: Juhul kui nelja asutuse ühinemine siiski toimub, siis milles näete raskusi? Milles on kõige keerulisem kokku leppida?

Ojari: Küsimus on selles, kuidas avaliku ja erasektori organisatsioone kokku liita. Kõigi tegevused peavad alles jääma, aga küsimus on, kuidas neid paremini finantseerida. Muuseumid kultuuripärandi koguja ja säilitajana ei saa ega tohi kuhugi kaduda ja selleks peab jääma riiklik rahastus. Loomulikult tekib oht, et kes maksab, see tellib ka muusika ja omatulu kasvatamisele suunatud organisatsioonis saavad eelisõiguse suurema äripotentsiaaliga tegevused, wow-näitused jne. Tegelikult on see praegugi iga muuseumi üks murekohti, aga ka võimalus oma roll ümber hinnata. Oht, et kaalukauss langeb projektipõhiste tegevuste kasuks, millele on lihtsam toetust leida, ei kao ka ühise organisatsiooni puhul kuhugi.

Järg: Liitmine tähendab nelja üksuse ja tegevusprogrammi ühisosa otsimist.

Ojari: See tähendab ühtlasi, et kõik neli peavad muutuma. Muuseumi poolelt näen seda, et riigi rahastusest ei piisa enam ammu, surve otsida toetust erasektorist, fondidest jm üha tugevneb. Muuseumid teevad aina enam tööd publikuga, suunavad oma töö sihtgruppidele ja turundavad, nad on muutunud haridusasutuseks ja vaba aja veetmise kohaks – mujal maailmas ka kohvik-kaubamajaks –, millega omakorda astutakse sammu võrra lähemale keskuste tegevusele.

Oblikas: Meie põhiline sihtgrupp on avalik sektor ja ettevõtja. Kommunikatsioon on peamine: meil võiks olla üks tugev bränd ja ühine veebikeskkond. Avalikkuse ja erialainimeste ootused nii muuseumidele kui ka keskustele on väga suured ja kõiki ootusi me kindlasti täita ei suuda. Õnneks ollakse üha nõudlikumad keskkonna, toodete ja teenuste toimivuse suhtes, mis sunnib nii riiki kui ka ettevõtjaid disaini ja arhitektuuri tõsiselt võtma.

Lobjakas: Arukas võimaluste läbikaalumine on ilmselt kõige olulisem. Ühise välja leidmine nelja asutuse paremaks toimimiseks on küllap raske, sest me tegutseme küll samades valdkondades, kuid lähemal vaatlusel suunad paljuski erinevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming