Vaade Jaani kirikule, Tigutornist rääkimata

KARIN BACHMANN

Konradi tundlik sobitumine vanalinnaga räägib edukast kooseksisteerimisest. Marje Eelma / Tuumik

Kortermaja Konrad Tartus. Autorid Tiit Sild, Martin McLean ja Keiti Kaasik. Valminud 2015. aastal.

Külaliskorteritega maja Konrad pesitseb Tartu kõige sügavamas vanalinnasopis, Küütri tänava märkamatus hoovis. Siia avanevad söögikohtade tagauksed ja kaubakäigud, õhtuti ka valgust kumavad veinibaari aknad. Endisele linnaarhitektile Tiit Sillale on see maja esimene valmis ehitatud hoone pärast seda, kui ta projekteerimisprotsessis ametnikest teisele poole lauda kolis.
Hoone projekteerimise lähteülesanne oli peaaegu et lahendust etteütlev: kuna krunt asub vanalinna muinsuskaitsevööndis ja külgnevad majad on kõik kaitse all, tuli uustulnuk lihtsalt nende vahele ja kolmest küljest ümbritsevate tulemüüride külge sokutada. Vanad abihooned lammutati ja uus hoone kerkis nende kohale. Krunt ise on väga pisike, nii et peale maja sinna suurt midagi ei mahugi – kolm parkimiskohta ja jalakäijate läbipääs. Vanade hoonete perimeetrist ei tohtinud maja, ka mitte rõdud, välja ulatuda.
Kui kolmekihilisest raudbetoonist Konrad hoovi nurga taga paistma hakkab, tundub ta esialgu, oma keskkonda arvestades, ehmatavalt nägus. See tuleneb mõistagi sellest, et vanalinnas iga uus intrigeerib – pealetükkivuses hoonet süüdistada küll ei saa. Kuna muinsuskaitse nõudis, et maja ei tohi olla esinduslik, saigi ta äärmuseni tagasihoidliku fassaadirütmi. Kompositsiooniga nähti vaeva, kuid iga otsuse taga oli vajadus, mitte teoreetilisest lähenemisest sündinud kihiline struktuur. „Mina ei arva, et arhitektuur peaks olema teadus, kus alati on kõigel keeruline lugu taga. Konradil näiteks ei ole. Tahtsime teha hea maja,“ ütles Tiit Sild.
Arhitektid nuputasid maja kallal kaua, sest väliruumi kitsikus sundis proovima mitmesuguseid lahendusi. Et lahendada ülesanne rõdude ja terrasside abil, katsetati alguses tagasiasteid ja keerulisi ruumilisi konstruktsioone, kuid nii ei mahtunud hoone enam etteantud piiridesse, ei olnud energiasäästlik ega otstarbekalt mahukas. Terrassid avanesid küll hoovi, aga ilmakaarte suhtes mitte mõnusalt. Lõpuks vormus lahendus, mis püsib sätestatud kastis, kuid lubab elanikud majapealsetele terrassidele, kust ümbritsevatele hoovidele avanevad lummavad vaated. Katusele pääseb justkui hoonesisesest, kuid tegelikult õues kulgevast „ussikäigust“, kuhu avanevad ka kõikide korterite välisuksed.
Linlasele Konrad muidu ei paista, kui tuleb hoovi sisse pöörata või veinibaari hoovipoolsetest akendest vaadata. Piiludes katuseterrassist madalamate korruste ja teiste hoovide elu, tunnetab vaataja ebatartulikku Itaalia atmosfääri, mis on lopsakas, ebaloogiliselt elus, normist hälbiv. Või kes oleks osanud siit otsida hooneid ühendavat kitsast metallsilda, millel töötajad suitsupausi pidades naeru kõkutavad ja kust kaupu nööriga teisele korrusele tiritakse. Või katuse-Karlssoni stiilis kahe korvtooli, laua ja grilliga kitsast terrassi otse katuseplekil. Või viinapuudesse mattunud kinnist hoovi, mis kannab mõnusa siseõueelu märke – kuuriseinale nõjatuvad jalgrattad, lauake kohvitassidega, lilled, tuhatoos, majalt majale looklevad pesunöörid. Või ühes käegakatsutavas vaates mitut Tartu sümbolit – ülikooli peahoone ja Jaani kirik, Tigutornist rääkimata. Peale õnnestunud arhitektuuri, mis kahtlemata linna klassikapainet murrab ja loob nüüdisaegset keskkonda, kasutab maja ümbritsevate elanike salaelust sündivat rõõmsat olemist oma huvides. Konradi tundlik sobitumine vanalinnaga räägib tulusast kooseksisteerimisest. Kui kõigil on võrdselt vähe valguse- ja ruumiressurssi, elataksegi vastastikku üksteise arvelt, võttes ja vastu andes ning luuakse sedapidi kõigile midagi juurde selmet liigtäpseid piire paika pannes ja neid kiivalt valvates paljude elu kibedaks teha.
Konradi suurim trump on katuseelu, millest arvestatava osa moodustab ümbruskonna tõsielusaade. Külaliskorterite rentnikud tekitavad sotsiaalse kontrolli, mis omakorda annab turvatunnet kõigile hooviasukaile. Ja see on kindlasti vaid üks sotsiaalne kaup, mida omavahel tehakse.
Niisugune linlik sümbioos saab tekkida seal, kus on osalisteks avatud meelega elanikud, kes piiratud vahenditega tegutsedes on mõistnud koostöö tähtsust. Kahjuks on tervemõistuslike koostöövormide näited pigem haruldased. Tundub, et igat sorti kammitsad nii projekteerijale kui ka hilisematele kasutajatele mõjuvad sedavõrd elavdavalt, et tasuks kaaluda nende metoodikaks vormistamist.
Konradiga on rahul linnaametnikud, muinsuskaitsjad, maja külalised (korterid on pidevalt rahvast täis), nii autorid kui ka teised arhitektid, omanikud, kriitikud. Harva, kui moodsast majast vanas keskkonnas kujuneb kõigi pailaps. Osa rahulolust tuleneb ehk sellestki, et maja on kenasti peidus: mis (kritiseerija) silmist, see (kritiseerija) meelest.