Uuenev linn kui autopsühhogeograafia

Mida hakkame peale autodest vabaneva ruumiga?

Mihkel Kaevats

Üksinda tühjal kail sel suvehommikul

vaatan reidi poole, vaatan Lõpmatusse,

silmarõõmuga vaatan,

kuidas saabub aurik, pisike, must ja hele.

Ta tuleb väga kaugelt, särab, on omamoodi klassikaline.

Fernando Pessoa, „Mereood“ („Autopsühhograafia“, tlk Ain Kaalep)

Kui autod enam nii palju ruumi ei võtaks võiks Ülemiste ristmikust saada rippuv aed. Vanale raudteele asetatud High Lane park New Yorgis.

Kui autod enam nii palju ruumi ei võtaks võiks Ülemiste ristmikust saada rippuv aed. Vanale raudteele asetatud High Lane park New Yorgis.

Wikipedia

2015. aasta Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) jätkab Eesti arhitektide ja linnaplaneerijate head tava mõtestada linna ning pakkuda välja uusi lahendusi. Seekordse biennaali teema on „Isejuhtiv linn“. Juba praegu esimesi vilju andev kolmas tööstusrevolutsioon muudab oluliselt inimeste kultuurilist, majanduslikku ja ruumilist käitumist. Seetõttu on biennaali keskmesse seatud inimene, tema tegevus ja uuenev linnaruum.

Eesti on oma lähiajaloo ja suhtelise dünaamilisuse tõttu mõnedest asjadest tehnika ning ühiskonna arengus lihtsalt üle hüpanud. Nii tuli meil tšekiraamatu asemel kohe magnetpangakaart ja faksi kui kunagist peent tehnilist lahendust hakkasid üsna kiiresti asendama e-post ja pilveteenused. Kohe uuele mõtlemisele üleminek on taganud meile majanduses konkurentsieelise, ühiskondlikult aga dünaamilisuse. Seda trikki tuleks korrata.

Muu hulgas ka enesetunde pärast. Progressist saab midagi vildakat, tagurlikku, totalitaarset või suisa katastroofilist enamasti siis, kui inimesed seda läbi ei mõtle. Endale selles kohta ei leia. Ennast ise sellisesse olukorda panna oleks mõttetu.

Lähtekohale truuks jäädes on ka selleaastane Tallinna arhitektuuribiennaal võrgustikuline: selles on palju eripalgelisi üritusi ja tõmbepunkte. Biennaal pakub platvormi, aga kõik huvitatud kutsutakse kaasa lööma, igasugust tegevust välja pakkuma. Sest, õigupoolest, kui linnaelu muutub digijuhtimise tõttu hoomatavamaks ja ohutumaks, siis jääb meil üsna palju aega ja ruumi kätte. Ja selle võiks sisustada oma näo järgi. Mina küll kellelegi kätt ette ei pane. Moraali ka ei loe. Räägime asjad läbi! Kuigi Lilleküla staadioni parklasse ma ketsi laskma ka ei tule.

Linnaruumilised ja tajulised muutused

Üsna pea pole vaja nii palju parkimiskohti ja autoteeruumi. Lihtsalt pole vaja, nagu pole vaja ummikuid, heitgaasisudu ja inimohvreid. Kuidas nii läheb, lugege Marten Kaevatsi lugudest.* Autodest vabaneva ruumi saavad endale kasutamiseks kohvikus või puiesteel istuvad inimesed, jalutavad inimesed, mängivad inimesed, sportivad inimesed, jalgrattal liikuvad inimesed, loodus, äri, kunst. Praegu tundub eksju jabur ja kurb, et vanalinnas lõhuti XIX sajandi progressikultuses maha paljud keskaegsed etikud (väike trepiastmetega kiviterrass), et teha ruumi kasvavale hobuliiklusele. Nüüdseks viib progress aga sinnapoole, et ruumi ei jää mitte üksnes etikutele, vaid ka väga paljule muule. Ennekõike elule, sest auto kui tänavaelu hirm kaob tasapisi minevikku. Vaikselt, aga kindlalt. Nagu võttis selle jutu kokku ajakiri Economist oma 20. IV 2013 numbri pealoos: „Ühel päeval võime veel imestada, miks usaldati varem nii ohtlikke masinad, nagu seda on autod, nii ekslike juhtide kätte, nagu seda on inimesed.“ Ja raha, mis mitmetasandiliste ristmike ehitamata ja seetõttu ka parandamata jätmise tõttu üle jääb, saab kasutada uutmoodi.

Meie ruumiline käitumine on muutunud ja muutub edaspidi veelgi suurema kiirusega. See on tänavuse TABi teema ja tuum. Tegu pole mitte niivõrd tehnikareklaami ja -kultusega, vaid üleskutsega mõelda selle peale, mida hakkame peale autodest vabaneva ruumiga. Kas kaubanduskeskuse parkla asemel võiks olla linnapark? Kas Ülemiste ristmikust võiks saada osaliselt rippuvad aiad? Kui palju puid istutame kasutu asfaldi asemele? Mida siis lõppkokkuvõttes tähendab Tallinnas sõna „kesklinn“? Kas aeg on küps ringtrammiks? Mida tähendab sõna „kodukant“? Kuidas me lustime, kuidas me end väljendame? Kuidas muutub ruumi muutudes me taju? Millised me ise tahame olla?

Küsimusi on veelgi. Kuid ilmselt on inimese seisukohast olulisim tajuküsimus. Mäletate 1990ndaid? Või pronksiööd? Kas teate väikest kivisse tahutud sisalikku Kinga tänava Raekoja platsi poolses otsas? Paljutki on linnaruumis sama, mis 1990ndatel või pronksiööl, kuid ennekõike tuleb sellest võrdlusest välja, kuidas sedasama ruumi saab erinevalt tajuda, saati veel siis kasutada! Oluline on linna feeling. On suur vahe, kas mõtleme Tallinnast kui mõttetust pommiaugust, kus kõik läheb valesti, või kui põnevast ja ilusast linnast, kus on palju võimalusi.

Ka linnaruum on siiski omajagu, vahel tundmatuseni muutunud. Mõni maja on uus, mõni lammutatud, mõni rada on tekkinud, mõni kinni kasvanud. Linnakude on ülidünaamiline nähtus, kusjuures seda muudavad nii arhitekti suurvorm kui, ütleme, ootamatu žest. Üks annab teisele tähenduse. Sisalik ja teised detailid nagu kinnitaksid, et oleme olemas.

Kolmas tööstusrevolutsioon linnaelus

Linn muutub. Miks ta muutub? Sest me hakkame teistmoodi elama. Me hakkame suurte tehaste toodangu asemel eelistama asju, mis on just meie jaoks valmistatud: võrgustikud ja 3D-printimise tõttu on tooted ja teenused aina enam „rätsepatöö“. Neid asju, mida meil otseselt kogu aeg vaja ei ole või me jagame. Elektri eest eelistame me mitte maksta, sest saame selle valmistamisega ise hakkama. Töö olemus muutub, muutub ka „töökoht“: mitmete tööde automatiseerimisel otsivad inimesed endale uue töö – ja küll nad leiavad. Ühiskond ei salli tühja kohta ja tehnoloogia revolutsioonist tingitud tööpuudus annab põhjust nuputada välja uusi töid. Uus tehnoloogia soosib ettevõtlikkust. Ilmselt saab igaüks võimaluse teha tööd vähem aega, et pühenduda rohkem oma elule. Ehk sunnib uus töökorraldus meid olema targemad. Ehk õnnestub ka nii, et elame tööle lähemal ja seega pigem jalutame rohkem. Võib-olla ei olegi meil edaspidi nii väga ülemusi, vaid kolleegid? Linnad kasvavad, vajadus rohelise ruumi (mis on ju tegelikult suisa luksus!) järele kasvab samuti. Ühtlasi kasvavad võimalused oma aeg, liikumine ja sellele kuluv raha paremini läbi mõelda. Nendelt kolmelt ressursilt säästes saame aga võimaluse need hiljem lõbuga tuulde lasta. (Kui teile tundub see kõik mingit sorti halb nali või lolli fantaasia, kirjutage otsingumootorisse „kolmas tööstusrevolutsioon“ – parem mõnes võõrkeeles. Muuseas, ka otsingumootor ise on sellesama tööstusrevolutsiooni varane lapsuke.)

Linn muutub. Muutuvad juhtimismudelid. Võrgustikuline meedia tingib mingil määral hierarhiate olulisuse vähenemise. Võrgustik soosib meritokraatiat, panusel põhinevat autoriteeti, mitmesuunalist suhtlust. Seda kõike saab arvestada ka linnajuhtimises (ja, kui kivike õige kaugele visata, ka riigireformis). Tavaline linnakodanik ei vaja linna asjade ajamises niivõrd esindamist, kuivõrd ideede ja panuste analüüsimist, toetamist, väljasõelumist. Seda kõike võimaldavad võrgustikulised tehnoloogiad, mis põhinevad kaardil. Geograafial. Linna psühhogeograafial. Terve andmestik kokku moodustab tõelise polise: ühelt poolt linnainimesed oma probleemiasetuste ja ettepanekutega, oma linnatajuga, teiselt poolt aga täidesaatev võim aina kasvava võrgustiku analüüsivõimekusega. Linna enesetunnetus. Linna autopsühhogeograafia.

*Marten Kaevats, Digiliikuvuse võimalused ja kasvuraskused. I ja II. – Sirp 27. III 2014 ja 3. IV 2014; Marten Kaevats, Rahvuslik eesmärk: kaotame liiklusõnnetused aastaks 2035! – Postimees 15. II 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming