Uue vana Tartu eest

Enriko Talvistu

„Võistlus uue Tartu eest II ” Tartu kõrgema kunstikooli Nooruse galeriis 3. – 31. III , koostanud Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond.  Sellised sõnad nagu „võistlus/võitlus” ja ühiskonnateaduste põlvkondliku arenemise teooriast pärit väljend „uus” vaevalt et midagi vana Tartu omasoodu kulgemisele kaasa annavad. Pigem tahab Tartu vaikselt omas Emajõe sängis loksuda ning päevakorda ei tõuse mitte niivõrd ofensiivsed võimalused, vaid juba vallutatud alade parem kaitse.  Loomulikult tahab Tartu arhitektuuri osas hea välja näha. Kes ei tahaks? Küsimus on vaid selles, kas kasutatakse ära trumbid, mis juba peos, või blufitakse niisama. Tartu linnaarhitekti Tiit Silla ametkonda tuleb selle eest kiita, et juba kümmekond aastat on järjekindlalt läbi surutud nõue korraldada arhitektuurivõistlus  olulises kohas paikneva hoone projekteerija leidmiseks, rääkimata omavalitsuse või riigi rahaga tehtavatest ehitistest. Kõnealune näitus ongi koostatud põhiliselt viimase viie aasta ehitiste ja monumentide võistlusprojektidest. Ja neid ikka jagub: ülikooli uus füüsikahoone, maaülikooli vana õppehoone laiendus ja uus spordihoone, Vanemuise teatri laiendus black box’i ja noortesaaliga, teaduspargi uued majad, raudteejaama ootepaviljon (sisuliselt  uus jaamahoone), mitmed äri- ja büroohooned kesklinnas jms.       

Meenub paarkümmend aastat vana soome arhitektide hala: teil seal Viro’s on veel nii palju põnevaid väljakutseid uute hoonete näol, meie Suomi’s peame aga leppima jäänustega – eramute ja nende abihoonetega, mis veel on ehitamata. Kui mul on tulnud reisiseltsilistega viimase  viie aasta jooksul sõita läbi Poola, olen juhtinud nende tähelepanu sellele, et minu teada ei ole poola arhitektuur maailmakaardil, aga eesti oma on. Vaadake suvalist arhitektuuriväljaannet ning kusagilt leiate ikka viite selle väikeriigi ehituskunstile. Õige pea tuleb aga selle arvamusega hüvasti jätta, sest paljud majad Eestis on teinud Taani, Soome, Austria jt riikide arhitektid.       

Muidugi on see ühisturu tingimustes, kus rahvusvahelistel võistlustel ei osale ainult kohalikud arhitektid, ainumõeldav lahendus, aga on imekspandav, et üks ja seesama arhitektuuribüroo (antud juhul Pucher ja Bramberger  Austriast) saab ühes Euroopa pisilinnas oma lennukate betoontasapindade eest kahel võistlusel järjest esikoha. Muuseas hindamisel osalevad samad inimesed. Nende kahe võistluse seast Emajõe ärikvartali puhul on realiseeritud üks hoone viiest ning ei ole teada, kas teisi üldse ehitatakse. Ehitatud hoone parklalagi kukkus aga alla juba enne korterite müümist. Rääkige nüüd tagantjärele, et see madal lagi oli ehitajate viga – tühja te seda tõestate! Samad  arhitektid võitsid analoogsete arhitektuursete võtetega ka Tartu pärmivabriku kvartali võistluse. Ilmselt polnud austerlased kursis meie viimaste aastate lumerohkusega ja kavandasid rohkelt kaldteid ja muid koristamist vajavaid pindu.   

Žüriide aruteluprotokollid ei kuulu avalikustamisele. Ja õige ongi. Ometi peaks žürii väljastama oma lõpp-protokolli, millest vähemalt osavõtjad saaksid hinnangu välja lugeda. Nii salajane see nüüd ka ei ole. Tellija ei pruugi  olla küll eraettevõtja, aga eks riigi esindaja taha ka selgust. Enamik viimase kümnendi arhitektuurivõistlusi hõlmab alasid, kuhu saab kavandada üksikhoone keset tühja välja, selle ümber on parklad ja natuke puid. Isegi siis, kui tegemist on sellise suurema kogumiga nagu kõrgkoolide campus, on see justkui koolituslinnak kusagil maal. Suure välja peale on asetatud üksikud hooned, millele peab tiiru peale tegema, et  saada aru nende „headusest”. Mina eelistan siiski linna, tänavaid-kvartaleid ning hooneid nende ääres.       

Tunduvalt raskem on istutada ehitis kahe maja vahele valmis keskkonda, arvestada ümbritseva mõõtkava ja funktsionaalse struktuuriga. Üksikhoonetega kusagil keset parklat  me Tartu linna välja ei ehita. See lennuväljaarhitektuur võib jääda ju kusagile linna rajajoonte taha, Tartu mõistes Raadile või Lõunakeskuse juurde, aga mitte linna keskele. Nii tehti Euroopa noortele arhitektidele suunatud võistluse „Europan” raames paar aastat tagasi Annelinna külje alla Emajõe luhale ideevõistlus uue Tartu Ülejõe linnaosa keskuse loomiseks (linnaosas elab umbes nelikümmend tuhat inimest).  See oli suurepärane võimalus kohaliku linnaosa südame planeerimiseks, kuid ometi on sinna välja pakutud tiheda asetusega elamute read (õnneks mitte vabaplaneering), aga kõik ühiskondlikud funktsioonid on ikka kavandatud suurtesse kaubakastidesse magistraaltänava Kalda tee äärde.       

Tartu kesklinna laienemisega Annelinna suunas juhtus juba see, et linnaline keskkond  läks kaotsi ning tekkinud on segane sasipundar üksikhooneid, kus Künnapu domineerib oma energiatorniga (Tigutorn) ja futuristlike lahendustega (AHHAA -keskus). Majade vahel, mis pole ju pahad, on aga parklate, jalgteede ja justkui tänavate arusaamatu rägastik. Tartu linnaarhitekti juhitud ametisse on koondunud kindla maitsega koolkond. Käesoleva sajandi alguses Kaasiku ja Alveri käe all õppinud arhitektidel sai omaette eesmärgiks  mängulisus ning oluliseks muutus ehitise skulpturaalne-dekoratiivne väljanägemine. Sisuliselt art-déco’lik põhimõte, ainult teostus on teine. Selles vaimus kasvas üles see põlvkond, keda me Tartu viimaste aastate ehituskunsti võistluse paremaid palasid kajastaval näitusel näeme justkui funktsionaalse ja ratsionaalse arhitektuuri kajastajatena, aga tegelikult toimub nende töödes teatud välise dekoori liitmine kehandile, mille sisemuses  toimub tont teab mis. Raske on jätta märkamata, et ikka ja jälle kooruvad arhitektuurivõistlustest välja ühed ja samad nimed, üks ja seesama esteetika, üks ja seesama seltskond, kes õppis linnaarhitekt Tiit Silla ja tema tänaseks juba Hiina avarustesse end täiendama läinud asetäitja Tiit Kimmeliga enam-vähem samal ajal. Nii korduvadki Tartu ehituskunsti fassaadina eksponeeritud näitusel kindlad nimed: Kosmos, Koko, Kava-Kava ja ennekõike  Salto. Mäletan ühte žüriitööd viis aastat tagasi, kui Sild ja Kimmel kutsusid justkui eksperdina žüriid mõjutama Ralf Lõokese Saltost, et otsus tuleks Kava-Kava projekti kasuks. Mage tunne jäi. Suured arhitektid, suured rahad, suured mängud – mis mul siin vaese kunstiloolasena sekka öelda on. Peale selle, et ma tahan elada Tartu LINNA S, mitte keset arhitektuuriajakirju ehtivaid klantspilte.         

Samuti ei saa ma aru sellest orgaanilisest materjalist võreseinte ja muude tarindite vaimustusest, mis iseloomustab Salto kavandeid. Saagu see Sõmeru keskus riiklikke preemiaid, aga õige pea näen ma mädanemas neid turritavaid  pulki maaülikooli spordihoone fassaadil beseekoogisarnastel „orgaanilisest materjalist” ringidel (ilmselt liimpuit) Tartu tehnoloogiapargi passiivmajade kuubikumahtude ümber. Salto passiivmaja seletuskiri on aga üsna põhjalik demagoogiaõpik teemal, kuidas rumalale tellijale kallis passiivmaja maha müüa – paras Marek Strandbergile õppematerjalina näitamiseks. Kui Emil Urbeli büroo sai Vanemuise ja Ülikooli nurgal oma SEB panga majaga Tartus  märgi maha, siis linnaarhitekti büroos ohati kahetsusega, et siiski tuli Tartusse ka esimene „urbel” (näitust saatva bukleti kaanel on montaaž uuest plahvatavast arhitektuurist, mis heidab kõrvale vana nn urbelismi). Tegelikult on see igati linnalik ja iseenesega mitteedvistav majake. Endine postimaja (arhitekt Jüri Siim) selle kõrval läks seoses uue omaniku tekkimisega (IT-firma Playtech) täielikult ümberehitamisele (mitte ei saa aru, miks kesklinnas ei  võiks postkontor olla). Selle tulemusena asendus endine betoonkivist fassaad suhteliselt igava sõrestikule kinnitatud tsementplaatidega fassaadiga, lisaks on linna kõige ärilisema koha peal paiknev hoone ilma ärikorruseta. Millegipärast selle puhul arhitektuurivõistlust ei nõutud.   

Nüüd jõuan kõnealuse näitusega kaasneva bukleti kolmest kirjanikust autorini. Esimesena  kiidab Anti Saar linnaarhitekti pähklikoorest (NB !, ma ei võrdle seda ajuga) tulenevat ruumilist mõtlemist. Sic! Teiseks räägib Aare Pilv proosalise luule vormis, kuidas ta kulgeb mööda maastikku. Kolmandaks kutsub Sven Vabar üles linnaarhitekti ja kogu vastavat linnavalitsuse osakonda mõtlema luhaliselt ning korraldama oma väljasõiduistungid keset Emajõe luhtasid, kusagil šamaani telgi juures. No andke lastele rääkimiseks nende oma suu,  meie siin Tartus tahaksime ikka edasi ehitada linna, kus saaks elada nagu linnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming