Usaldus tagab kvaliteedi

Veronika Valk

Žürii välisliige Mikko Summanen „Eramu 2008–2012” ja „Väikeobjekt 2010–2012” auhinnatud töödest: „Tegu on olnud ka väga heade tellijatega.”

Eesti Arhitektide Liidu välja kuulutatud arhitektuurivõistlustele „Eramu 2008–2012” ja „Väikeobjekt 2010–2012” laekus tänavu 78 tööd. Võistluste eesmärk oli tunnustada huvitavamaid eramuid ning väikeobjekte, mis valminud neis ajavahemikes. Žüriisse kuulusid arhitektid Marika Lõoke ja Jaak Huimerind, sisearhitekt Toomas Korb, näituse ja kataloogi kuraator Merle Karro-Kalberg ning välisliikmena Soome arhitekt Mikko Summanen. Mõlemal võistlusel anti välja üks peapreemia ja kolm võrdset preemiat. Võitjad kuulutati välja koos näituse avamise ja kataloogi esitlusega 26. septembril arhitektuurimuuseumis. Võistluse „Eramu 2008–2012” peapreemia võitis arhitekt Emil Urbeli projekteeritud Kukemõisa eramu Järvamaal. Kolm võrdset eramupreemiat said Tomomi Hayashi ja Liis Voksepa projekteeritud muusiku maja Tallinna kesklinnas, Mikk Mutso ja Kaarel Eelma projekteeritud kunstniku maja ning Kamp Arhitektide projekteeritud maja tammede vahel. Võistluse „Väikeobjekt 2010–2012” peapreemia said arhitektid Ivar Lubjak ja Maria Pukk Kukemõisa eramu väikevormide eest, kolm võrdset preemiat Indrek Peili ja Siiri Vallneri „Lift 11” installatsioon „Kai”, Anna-Liisa Undi ja Robert Kähri Emajõe platvormid Tartus ning eramu piirdeaed, mille autorid on Peeter Pere ja Urmas Muru.

Kui väike on väike?

Küsisin žürii välisliikmelt, Helsingis tegutseva K2S arhitektuuribüroo äripartnerilt ja arhitektilt Mikko Summanenilt esmalt, kas Soomes on olemas mõni samasuguse eesmärgi ja formaadiga võistlust. „Ei, meil Soomes sellist pole ja ausalt öeldes oleme eestlaste peale seetõttu kadedad. Esitame peatselt Soome arhitektide liidule vastava ettepaneku analoogilise võistluse korraldamiseks,” vastab Summanen. „Meil on vaja rohkem võistlusi, kus keskendutaks puhtalt arhitektuuri kvaliteedile.” Summaneni enda looming varieerub üsna suurtest projektidest (nt Helsingi Mäntymäki olümpiapark) kuni päris väikesteni (nt Kamppi kabel Helsingis). Kui väike on „väike”? Summaneni arvates pole mõõtkava küsimus esmatähtis. „Arhitektina kujundan ühtviisi entusiastlikult nii mõnd väga väikest ruumidetaili kui linnajagu – antud kontekstis on kõik võistlusele esitatud objektid „väiksed”. Mida väiksem objekt, seda lihtsam on kõiki elemente kontrolli all hoida. Mida suurem objekt, seda keerulisem on kõiki probleeme hallata ja seda poliitilisem ja rahast sõltuvam on otsustamine. Võib öelda, et väikses mõõtkavas on kvaliteedi tagamine tsipa lihtsam. See kehtib peaaegu kõigi arhitektide puhul, võtame kas või Tadao Ando näite: tema väikeobjektides on täiuslik valguse-varju tunnetus, proportsioonid, ruumi jätkuvus, kogu ruumi koreograafia on paigas. Sedasama kvaliteeti me tema suuremate objektide puhul aga enam ei näe,” selgitab Summanen. Seega on võistluste eesmärk justkui meelde tuletada, kui oluline on väikeobjektide teostuses tähelepanuväärset terviklikku ja ausat taset taga ajada ka suuremate hoonete ja linnaehituse puhul? „Kindlasti,” on Summanen nõus. „Kui eramu kategooria on mõeldud puhtalt väikeelamute esiletõstmiseks, siis väikeobjekti kategooria lubaks kvaliteetse arhitektuuri võimalusi näha väga mitmes mõõtkavas.”

Julged tellijad
„Arhitektist ei sõltu siiski sageli just palju – vähemalt sama oluline roll on tellijal. Auhinnatud tööde puhul on ilmselge, et tegu on olnud ka väga heade tellijatega, kes on olnud südamega asja juures,” rõhutab Summanen. „Tellijast sõltub, kas luuakse arhitektuur, mille kohta on ühtlasi võimalik väita, et see on kunstiteos. Eramu kategooria peaauhinna võitnud Kukemõisa kompleksi puhul on töö alanud planeeringust ja läinud maastikuarhitektuurini välja – väiksed paviljonid, millel on kohati ääretult pragmaatiline sisu, sarnanevad abstraktse kunstiga. Teiste premeeritud eramute hulgas on peale uusehituse (nt Kamp Arhitektide villa tammede vahel on L-kujulise põhiplaaniga lihtne, kuid oskuslikult orkestreeritud maja) ka rekonstrueerimise näiteid,” lausub Summanen.
Väikeobjekti kategooria puhul tõstab Summanen teiste seas esile valge betoon­aia, mille autorid on Peeter Pere, Urmas Muru ja Anna-Maria Erik: „Piirdeaia monoliitbetoonist „lipid” on igaüks eri nurga all ja pööratud nii, et aed ja maja on möödujale osaliselt eksponeeritud ja teisal vaatele suletud”.
Žürii külastas kõiki võistlevaid objekte nii palju kui võimalik. Mis mulje jätsid kohtumised tellijatega? „Mind üllatas meeldivalt see, et tellijateks olid sageli noored pered, kes olid hingega asja juures. Tellijad paistsid olevat avatud kõigele värskele, eelarvamusvabad, riskialtid, uutele kogemustele orienteeritud – see avaldas mulle tõepoolest muljet. Uus arhitektuur sünnib julgusest,” arvab Summanen. „Mulle tundub, et Eestis on elamuturg uutele ideedele avatum kui Soomes, kus pole nii palju eramute tellimist. Pigem valdab kataloogikaubandus. Eesti kogemus kinnitab, et eramaja tellimiseks ei pea olema miljonär või oligarh ja et ka üsna väikese eelarve raames saab teha midagi erilist,” lisab Summanen.

Usaldus on põhiline
Summanen on mitmete vägagi õnnestunud väikeobjektide autor, kuid need on tihti pigem avalike institutsioonide või suurkorporatsioonide kui eraisikute tellitud. „Kamppi kabeli ehitasime Helsingi luterlikule kirikule. Huvitav on see, et institutsioonina on neil komme, et uue kiriku ehitamisel kaasatakse mõni tänapäeva arhitekt ja tõstetakse esile just nüüdisarhitektuuri. Mõistetavatel ajaloolistel põhjustel on Soomes ja Eestis kirikul erinev roll. Sama võib täheldada ka teiste Soome avalike institutsioonide puhul. Seda kinnitab pikaaegne avalike anonüümsete arhitektuurivõistluste traditsioon, mis tagab, et arhitekti valik on demokraatlik ja arhitektuuris saavutatakse tõesti parim kvaliteet. Eesti on üldjoontes samal teel, mis teeb rõõmsaks,” sõnab Summanen. „Avalike võistluste puhul valitakse kavand välja enne, kui tellijaga tuttavaks saad – kogu protsess on lihtsam, sest tutvutakse konsensuse pinnalt. Kui aga ettevõtetest ja otsetellimustest rääkida, siis tuleb sageli teha projekt nullist, mis on suhtluse mõttes hulga keerulisem. Tellijat tuleb kuidagi veenda: proovime harilikult olla kliendi suhtes nii avatud kui võimalik ja kaasata ta kogu protsessi, nii et tellija tunneb end otsustes osalisena. Põhiline on usaldus arhitekti ja tellija vahel – see peab olema mõlemapoolne,” on Summanen kindel. Ka „Eramu” ja „Väikeobjekti” võidutööde puhul torkab silma usaldus. „Kellelegi – paarile, inimesele – tema kodu loomine on üks intiimsemaid ülesandeid, mida arhitektile usaldada. Oma büroos teeme ehk ühe või kaks eramut aastas. See pole küll kuigi tulus tegevus, aga annab inimlikust seisukohast palju.”

Näitus Rotermanni soolalaos on avatud kuni 17. novembrini.