Unistuste linn

Kalle Komissarov

Kalle Komissarovi vestlus konverentsi „Elav linn. Unistuste linn” külalistega. „Loome Põhjala” („Nordic Look”) on Põhjamaade Ministrite Nõukogu käivitatud ürituste sari, mis toimus Eestis teist korda. Eelmisel aastal programmi „Tallinn – Euroopa Kultuuripealinn 2011” raames aidati kaasa keskkonnateadliku ja uuendusliku moe-, disaini- ja tekstiilitööstuse arengule ning infovahetusele Eesti ja Põhjamaade vahel. Sündmuse tulemusel on Eestis laialdast kasutust leidnud ajutine nn pop-up-poe kontseptsioon ning Eesti ja Põhjamaade noored moeloojad ja ettevõtted on alustanud koostööd. Tänavuse sündmuste sarja fookus oli arhitektuuril ja linnaruumil. Korraldajad olid Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis, Eesti Arhitektuurikeskus ja loomemajanduse infokeskus Loov Eesti. 15. – 30. maini toimus rida sündmusi, kus toodi välja arhitektuuri ja linnaruumi kujundamisega seotud kitsaskohad, arutelud suunati kontoriseinte vahelt avalikkuse ette ning loodi võimalus Eesti ja Põhjamaade senisest tihedamaks koostööks valdkonnas. Eesti ei lähenenud Põhjamaadele mitte ainult tunnetuslikult, üritus soodustas ka maadevahelist konkreetsemat põimumist. „Loome Põhjala” sügavam eesmärk on toetada ja suunata säästlikku ja kestlikku arengut Läänemere piirkonnas. Arhitektuuri ja linnaehituse problemaatika on selles vallas ülioluline, tulevikku planeerides võib-olla et isegi keskne teema. Ürituste sarja kõige väljapaistvam sündmus leidis aset 15. mail, kui Kumu saalis toimus rahvusvaheline konverents „Elav linn. Unistuste linn”. Enne ettekannete päeva said ühise laua ümber kokku mõned konverentsi esinejatest, et arutleda linnaehituslike suundade üle ning heita pilk tulevikku. Vestluses osalesid sotsioloogiaprofessor Katrin Paadam, Rootsis tegutsev maastikuarhitekt Patric Quist ja Singapuri tehnoloogia ja disaini kõrgkoolis õpetav arhitekt Andres Sevtšuk.

Elukeskkond on meie kõigi tegevuse ühisosa. Meie saame seda muuta ning nii huvigruppide kui ka rahvusvaheline koostöö on kõige alus. Meie elukeskkond ja ruum on linn ja tulevikus saab see nii olema järjest kindlamalt. Oleme siin laua taga kõik erineva taustaga, erinevatest valdkondadest. Mida märksõnad „elav linn” ja „unistuste linn” teile oma valdkonnast lähtuvalt tähendavad? Kuidas te konverentsi pealkirja seletate, millises kontekstis seda tuleb vaadata?

Katrin Paadam: Olin teemavalikust üllatunud, sest see esindab minu meelest romantiseeritud vaatenurka. Minu lähenemisega sobib selline teemapüstitus aga väga. Sotsioloogina töötan ma tihedalt koostöös paljude valdkondade spetsialistidega. Inimeste käitumist või mõttelaadi uurides pole võimalik mitte puudutada ruumi ja arhitektuuri temaatikat. Neid teemasid kontekstualiseerides tuleb vaadata ühtlasi linna ja elupiirkonda, füüsilist ja ruumilist struktuuri, linnaruumi mastaape. Samuti on oluline mõista mõttemaastikke, kus inimesed liiguvad. Mil viisil nad suhestuvad oma keskkonna ja eluruumiga, millised on need ruumid, mis nende unistusi kujundavad? See, kuidas me oma ümbrusega suhestume, lähtub ju kogemustest. Seega – unistuste uurimine on väga oluline.

Elu kvaliteet linnas sõltub üksikute mõjugruppide vastastikustest seostest. Mitte ainult elanike rühmadest, vaid ka eri spetsialistidest, näiteks arhitektide panusest. Milline on arhitektide panus inimese identiteedi loomisel? Kuidas me saame linnu planeerida, kui me ei tea, kellele me neid teeme?! Meenub üks raamat, mille autor on prantsuse modernist Le Corbusier. Kui küsiti, kellele me linnu rajame, oli vastus – inimestele loomulikult. Aga kas nad ikka tõesti teadvustasid inimeste ootusi oma keskkonnale kui nad pakkusid välja sellise projekti nagu „Kiirgav linn” („Ville Radieuse”)? Küsin seda, alahindamata Le Corbusier’ pärandit.

Patric Quist: Ilmselt teate te Jan Gehli, kes on kogu oma karjääri jooksul proovinud edastada sõnumit, et maju projekteerida saab ainult koos inimestega. Olles ise arhitekt ning näinud protsessi kõrvalt, kogen ma pidevalt, et arhitektid keskenduvad küsimusele „kuidas?”, selle asemel et küsida „miks?” või „kellele?”. Arhitektile meeldib projekteerida maju, ta on selleks koolitatud. Ka planeerimine käib nii, et valitakse välja planeerija ja arhitekt ning alles siis, kui majad on juba valmis, küsitakse inimestelt, kas neile meeldib. Jan Gehli sõnum on, et tegelikult peaksime fookust vahetama: alustama inimeste arvamusest ning seejärel tegema planeeringu ja ehitama majad.

K. P.: Arhitektide ja üldsuse vahel tuleb luua usaldusside. Arhitektid saavad sel teel laiemat avalikkust harida, ega tavaline inimene oska maja projekteerida või linna planeerida. Ideaalne planeerimine võiks olla hariv kõigile asjaosalistele. Prantsuse arhitekt Jean Nouvel on öelnud, et arhitektuur vastab vahel küsimusele, mida pole osatud esitada.

Andres Sevtšuk: Elava linna mõte tekitab assotsiatsioone linnast kui elavast süsteemist, mida tahetakse mõista kas siis statistika, sotsioloogiliste uurimuste, vormi või mis tahes uurimise abil. Selle temaatikaga olen isegi seotud. Unistuste linn tekitab mõtteid utoopiast ja aja dimensioonist linnades. Linnad ei ole füüsilised või bioloogilised organismid, mille saab lihtsalt luubi alla panna. Linnadesse on kätketud ideid, utoopiaid, artefakte. Unistused ja utoopiad on linnadega väga tihedalt seotud. Linnad ei kasva automaatselt, vaid inimeste teadliku tegevuse tulemusel. Elava ja unistuste linna mõistes on dialektika, kus ühel pool on pigem sotsiaalne süsteem ning teisel pool pikalt ette plaanitud strateegiline kava ehk utoopia.

P. Q.: Ainult unistused liigutavad inimesi. Ja unistused toovad nad linnadesse.

A. S.: Maailma parima elukeskkonnaga linnadel nagu Vancouver või Melbourne on väga selge visioon. Seda visiooni viiakse ellu nii individuaalsel kui ka institutsionaalsel tasandil. Kõik töötavad ühise eesmärgi nimel. Ühe väga konkreetse turundusskeemi laiendamine kogu linna arengule on aga problemaatiline. Linn tähendab nii paljut, seda ei saa allutada ainult majanduslikule eesmärgile. Linn peab rahuldama mitmete sotsiaalsete ühiskonnakihtide vajadusi, inimeste igapäevaelu peab jätkuma.

K. P.: Keegi peab ju siiski välja tulema ideedega, need kontseptualiseerima. Visioonid on olulised, kuid inimesed peavad neid mõistma. Tulevikuplaane tuleb teha avalikult, et saaks ära kuulata kõigi arvamuse, visioonide õnnestumiseks peavad kaasa aitama erinevad elanike grupid.

P. Q.: Projekt võib olla suurepärane, kuid see peab ka inimestega suhestuma. Visioon peab olema nii selge, et sellest saavad aru isegi poliitikud ja lapsed. Parim asi, mis näiteks minu linna – Malmöga – on juhtunud viimase viieteistkümne aasta jooksul, ei ole mitte uus sild, uus ülikool või uus linnaväljak. Parim on see, et inimesed on uhked oma linna üle! Viisteist aastat tagasi käisid inimesed õhtuti Malmöst Kopenhaagenisse õlut jooma, nüüd on see teistpidi. See on identiteedi küsimus.

A. S.: Visioon ei pea mitte ainult kommunikeeruma – visioon peab ka tulema inimestelt. Tänased arhitektid ja planeerijad on koolitatud modernistlikus võtmes, mille kohaselt on linnade loomisel kindel tööjaotus. Selle järgi on visiooni väljamõtlemisel osa inimeste roll olulisem kui teistel. Neil on nii-öelda õigus mõelda suuremalt. Järgmise kahekümne aasta suurim väljakutse on võtta kasutusele suuremate inimrühmade ajupotentsiaal. Kuidas sünteesida nende kollektiivsed mõtted visioonidesse ja tegevusesse? Näen seda väga selgelt Aasias, kus pole avalikku sektorit, arendajat või reguleerimist, kus linnastumine pole koordineeritud.

Linnad saavutavad suurima aktiivsuse seal, kus inimesed kaasatakse protsessi sisuliselt, mitte ei kanta kõike kandikul kätte. Paljud lääne linnad on tegelikult valmis ning linnaplaneerimine pole seal akuutne. Elukvaliteet on kõrge ja elu stabiilne. Aasia arengumaadel erinevad tingimused aga meeletult ja elanike kaasamine on seal elutähtis.

On olemas häid linnu ja häid kohti. Hea linn on edukas süsteem, mis toimib õlitatult, hea koht on meeldiv keskkond mis loob emotsionaalse sideme. Hea linn ei ole aga tingimata hea koht ja vastupidi. Andres, sa tõid näiteks kaugeid maid ja linnu, kus areng ja elutempo erineb ekstreemselt meile harjumuspärasest. Mis veab seal arengut? Kas unistatakse heast linnast või heast kohast?

A. S.: Singapuris ei asetata avaliku ruumi kvaliteeti majandusliku edu ette, seal on need asjad ikka teistpidi. Hea koht ja linn on ilmselt konfliktsed mõisted. Kui vaadata ümberehitusprojekte, lammutusi ja gentrifitseerumist linnades, siis toimub majanduslik areng peaaegu alati koha senise kvaliteedi arvelt. See ei peaks nii kardinaalselt erinema. Hea koha tekkeks piisab teinekord ka lihtsalt heast arhitektist, kes tunnetab, mis on ühiskonnas oluline ja kus inimestele meeldib olla. Minu seisukoht on, et kõige kindlamini oskavad hea koha ära tunda kohalikud inimesed ja oluline on neid kuulata. Ehk siis hea linna ja hea koha loomine sõltub ühtmoodi inimestest. Reaalsus on muidugi vastupidine.

P. Q.: Korraldan Malmös veebipõhist arvamusküsitlust noortele (http://www.ungbo12.se/). See on uue ajastu algus: esimest korda saab linnaplaneerija küsida tänu internetile inimeste arvamust rohujuure tasandil. Inimesed räägivad kaasa olulistel teemadel igakuiselt, pakuvad välja uusi teemasid, parimad neist saavad ka auhinna. Näiteks võib hääletada Malmös sellise teema üle nagu autokohtade arv korteri kohta või kus arendada noortele mõeldud kortereid. Võib pakkuda ka ideid tühjade kruntide hoonestamiseks või linna kaunistamiseks. Seda protsessi toetavad linn ning kohalikud suurfirmad ning loodetavasti realiseeritakse parimad ideed. Noorte seas on see ülipopulaarne.

K. P.: Tänapäeva inimesed on muutumas üha enam individualistideks, kuid seda ei pea tõlgendama tingimata negatiivses võtmes. Inimesed otsivad kohti, millega saaksid ennast identifitseerida, midagi, mis oleks personaalne ja eriline. Seepärast pole vahet, kas see vastab sellistele standarditele nagu tugev majandus või kõrgel tasemel heaolu. Inimesed võivad olla rahul sellega, mis neil on, kusjuures pole tegemist stagnatsiooniga vaid vastupidi: isiklikud ruumid on hakanud vägagi erinema, sest isiklikke püüdlusi on järjest mitmesugusemaid. Pigem on tänapäeval väljakutse selline: millist avalikku ruumi vajavad kõik need erinevad inimesed?

Avalik ruum on üks „Loome Põhjala” konverentsi keskne teema. Tutvustavat teksti läbivad märksõnad: „tänav”, „väljak”, „park” jne. Mind huvitab, milleks need ajalooliselt väljakujunenud ruumi tüübid muutuvad? Milline on XXI sajandi tänav? Kas Tahriri väljak Kairos on XXI sajandi avalik ruum? Või on linn nii universaalne ja kõikemahutav raam, et seda ei peagi kogu aeg kaasajastama? Linn on lava, etendused vahetuvad nagunii pidevalt.

A. S.: Kas teate, milline on küsitluste järgi New Yorgi kõige populaarsem avalik ruum? See on Rockefelleri väljak, USA ühe kõige rikkama perekonna eraomand, mis on avatud publikule. Avaliku ja privaatse piir on läinud väga uduseks. Avalikud ruumid on erapolitsei ja riiklike politseijõudude kontrolli all. Moskvas on väljak avalikus kasutuses, aga selle kasutamist kontrollitakse rangelt. Kui tänasel päeval kuskil maailmas ehitatakse avalik ruum, on selle finantseerinud suure tõenäosusega erakapital.

P. Q.: Volkswagenil on Wolfsburgis näituste ala nimega Autostadt. Sinna on loodud väga kõrge kvaliteediga avalik ruum, selle eest kantakse hoolt, kõik on täiuslikult korras. Inimesed tulevad sinna vaatama autosid, kuid paketi sees on ka kogu territooriumi külastus. See on omapärane näide privaatsest avalikust ruumist, kus kasutatakse arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri selleks, et näidata autosid.

A. S.: Mulle on hakanud tunduma, et avaliku ja privaatse eristamine pole võib-olla kõige eesmärgipärasem. Paljud on proovinud välja mõelda süsteemi, kuidas ruume teisiti tähistada, kuid kahjuks sunnib see ühtlasi vägivaldselt piire tõmbama ja väga täpseks minema. Mulle on sümpaatne Stanford Andersoni määratlus, kus ta eristab elamisruume, hõivatavaid (teeninduspind) ja avalikke ruume. See liigitamine ei käi mitte omandi, vaid kasutuse järgi. Ning selles jaotuses on ebamäärased vahealad: natuke avalik, natuke elamisruum. Avaliku ruumi teema sõltub garneeringust. Üks vanem härrasmees liigitas avaliku ruumi selle järgi, et privaatruum algab sealt, kus võtad kaabu peast.

K. P.: See polegi oluline, kes avaliku ruumi tellib, oluline on, et sinna pääseb ligi. Kui linnaväljakul töötavad kohvikud, siis see pole ju tingimata negatiivne avaliku ruumi privatiseerimine. Inimesed istuvad hea meelega kohvikutes. Linna tuleb muidugi jätkuvalt ümber defineerida, linn on ju pidevas protsessis. Uued põlvkonnad tunnetavad linna teistmoodi ning kasutavad teisi ruume, muutuvad käitumismustrid.

P. Q.: Malmö ja Kopenhaageni noored suhtuvad avalikku ruumi hoopis teisiti kui vanemad põlvkonnad. Nad kasutavad linna kui elutuba ja on nõus järjest väiksema isikliku ruumiga ehk elamispinnaga.

Kas kiirelt muutuv globaalne majanduskliima mõjub linnadele teie meelest ka kuidagi eriti raskelt? Kas sellega kaasneb avaliku ruumi vääramatu kvaliteedi langus? Kas peaksime olema mures või on linn kindel koht ja varjupaik?

P. Q.: Malmö linn koges paar kümnendit tagasi, kui sadamad linnast välja viidi, tugevat seisakut. Emotsionaalselt halvava olukorra lahendus peitus linna investeeringutes avalikku ruumi. See on kõige odavam viis inimeste arvamuse muutmiseks. Majanduslanguse puhul on kõige ohtlikum lõpetada investeerimine avalikku ruumi – inimesed märkavad seda kohe ning optimism ja uhkus oma keskkonna üle haihtub.

A. S.: On olemas ka vastupidiseid näiteid. Detroiti linnapead süüdistatakse kõige enam selles, et ta suunas kogu raha linna infrastruktuuri parandamisele: ehitati monorelss, mida kasutab viis turisti, ja suured bulvarid, kus magavad nüüd kodutud. Ta oleks pidanud selle raha suunama hoopis haridusse, sest probleem oli inimkapitalis ja ümberõppe puudumises. Detroitis rõhuti väga tugevalt kutseõppele, et saaks noored panna kiirelt autosid ehitama, aga ei investeerinud ülikoolidesse. Selles peitub nende kõige suurem probleem, mitte selles, et autotööstus kokku kukkus.

Majanduslikud tsüklid pole linnale siiski kõige suurem oht – vaadake Tallinna ja seda, mida see linn on pidanud oma ajaloo jooksul läbi elama. Ometigi on Tallinn olemas ja ilusam kui kunagi varem. Aeglustuv majandus on tegelikult Euroopa suurte linnade probleem. Meie linnadel pole kuigi suuri arenguväljavaateid, vähemalt võrreldes ülejäänud maailmaga. Ehitusbuumid tulevad ja lähevad, kuid oluline on inimeste suhtumine kriisi. Aasias öeldakse kriisi kohta, et see on halb tuul, mis tuleb ja läheb. Euroopas võetakse asja hoopis teisiti ning sellel on suur mõju ka linnade arengule või siis selle puudumisele.

P. Q.: Üks on selge: linnad, kus asuvad ülikoolid, jäävad elama ning need, kus pole ülikooli, on kaotajad. Ülikoolid on linnale turvaline investeering.

Vaata lisaks www.nordiclook.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming