Ükski tõeline arhitekt pole tahtnud olla moodne

Soome arhitektuuriteoreetiku Juhani Pallasmaa arvates domineerib arhitektuuri- ja kunstimaailmas üha enam äriline mõtlemine.

Carl-Dag Lige

Juhani Pallasmaa

Juhani Pallasmaa

Sisearhitektide Liit

Hiljuti külastas Tallinna Soome tuntud arhitektuuriteoreetik ja arhitekt Juhani Pallasmaa (sünd 1936). Sisearhitektuuri sümpoosionil „Sisu“ üles astunud vanameister on aastaid tähtsaks pidanud ruumi ja arhitektuuri inimkeskseid väärtusi ning püüab neil päevil oma vaadetele tuge leida muu hulgas ka aju-uuringute valdkonnast. Pallasmaa on olnud nii Soome arhitektuurimuuseumi direktor kui ka Helsingi tehnikaülikooli arhitektuuriteaduskonna dekaan. Tema tuntuim raamat on „Naha silmad – arhitektuur ja meeled“ („The Eyes of the Skin – Architecture and the Senses“, Academy Press, 1996), millest on tänapäevaks kujunenud fenomenoloogilise arhitektuuriteooria üks alustekste. Valik Pallasmaa esseesid on ilmunud kogumikes „Kohtumised – esseid arhitektuurist“ („Encounters – Architectural Essays“, Rakennustieto, 2005) ja „Kohtumised 2 – esseid arhitektuurist“ („Encounters 2 – Architectural Essays“, Rakennustieto, 2012).

Arhitektuuri võib vaadelda kui nähtust, mis kujuneb loodusteaduste, majanduse ning kunsti kui loomingulise tegevuse pingeväljas. Kas nüüdisaegses arhitektuuris on teie arvates teadus, majandus ja kunst tasakaalus?

Juhani Pallasmaa: Need kolm välja kipuvad paraku üha enam üksteisest eralduma. Toetan sellist arhitektuuriarusaama, mis otsib oma pidepunkti reaalsusest. See omakorda on võimalik ainult inimeksistentsi poeetilise tunnetamise, mõistmise kaudu. Kuna olen aastaid töötanud praktiseeriva arhitektina, mõistan ka arhitektuuridistsipliini teadusliku ja pragmaatilise mõõtme vajalikkust. Siiski, minu väärtusskaalast lähtuvalt: kui puudub poeetiline mõõde, siis puudub ka kõik ülejäänu. Just see on tänapäeva ehitustegevuses üks suuremaid probleeme. Uus arhitektuur võib küll olla visuaalselt atraktiivne, kuid lähemal vaatlusel puudub töödes tihtipeale eksistentsiaalne sügavus ning sel juhul jääb see minu silmis juba arhitektuuri piiridest väljapoole. Kui arhitektuuriteoses puudub eksistentsiaalne tähendus, siis on kaheldav, kas tegemist on üleüldse arhitektuuriga.

Ent kuidas on majandusega, arhitektuuri kui teenusega? Kas poeetiline tähendus kaob majandusliku mõtlemise kontekstis?

Jah, nii see on. Kahjuks on arhitektuur tänapäeval suuresti teenusepakkumisele orienteeritud eriala. Just nagu juristid ja juuravaldkond. Olen selles osas väga kriitiline ja pettunud. Maailma ja poliitilisi protsesse suunab äri. Paraku domineerib ka arhitektuurimaailmas üha enam äriline mõtlemine – võiks isegi väita, et majandus terroriseerib arhitektuuri. Siinkohal pean jällegi möönma, et saan täielikult aru – majandusel on oma koht selles võrrandis, kuid see ei peaks olema kogu protsessi juhtiv jõud.

Standardite ja regulatsioonide keskne maailm ei peegelda üldse seda, kuidas arhitektuur tegelikult sünnib. See oli üks peamisi põhjusi, miks sulgesin kolme aasta eest ka oma arhitektuuribüroo. Tundsin, et mind surutakse vägisi eemale sellest, mis on arhitektuuris tegelikult oluline. Keskendusin kirjutamisele, sest see on personaalne tegevus: siin ei saa keegi öelda, mida ma pean või tohin.

Olete oma tekstides kasutanud paljude mõtlejate ja kirjanike ideid, suhestunud väga erinevate diskursustega. Kuidas on aastatega muutunud teie arusaam kogemuse esmatähtsusest arhitektuuri ja keskkonna tunnetamisel?

Mind koolitati modernistlikest arusaamadest lähtuvalt otsima kindlust ja uskuma ratsionaalsusse, väärtuste ja inimkäitumise universaalsusse. Elasin 1970. aastate alguses kaks aastat Aafrikas Etioopias. Seal mõistsin, et universaalsuse ja ratsionaalsuse eeldus on vale, mõistsin, et mitte ükski tööriist, vahend või meetod pole üdini healoomuline. Igas tööriistas võib olla peidetud ohtusid. Muutusin lääneliku mõtlemisviisi ja selle alustalade suhtes üsna kriitiliseks. Arvan, et olen sealtpeale järginud oma loomulikku arengurada. Teekond läbi antropoloogia, psühhoanalüüsi, Jungist lähtuva analüütilise psühholoogia ja psühhoteraapia fenomenoloogilise filosoofiani on olnud vahetu ja loomulik. Oma esimesed fenomenoloogilised tekstid kirjutasin ma enne, kui teadsin, mida sõna „fenomenoloogia“ üldse tähendab. Aga nagu kirjutab hollandlasest fenomenoloog Jan Hendrik van den Berg, on iga luuletaja ja maalikunstnik loomuldasa fenomenoloog. Kasutan oma tekstides palju tsitaate. Teen seda eelkõige seepärast, et usutavasti ei suuda keegi teha midagi ainuisikulisena, kõik on koostöö: koostöö ajalooga, teiste mõtlejate ja kunstnikega. Kui olen midagi ise formuleerinud ja avastan hiljem kellegi teise sarnase, kuid varasema mõtte, siis vahetan enda öeldu tsitaadi vastu välja puhtalt seepärast, et näidata mõttekihtide paljusust ja läbipõimitust nii ajas kui ka ruumis. See on seotud ajaloolise õigluse, aga ka teatud tänutundega.

Teie tekste lugedes on mulle on jäänud mulje, et mõtlete kujundites. Kujundites nende laiemas, poeetilises tähenduses. Te ei kasuta teiste autorite tsitaate mitte rangelt analüütilisel, formaalsel viisil, vaid justkui oma mõtete illustreerimiseks, teatava atmosfääri või tunde esilemanamiseks.

Jah, teil on täiesti õigus. Vaevalt ma analüüsin või kritiseerin kedagi. Sean erinevad ideed ja vaated vastamisi ning nendest ilmneb narratiiv, ideede asetus. 1960. aastate keskel hakkasin kirjutama alguses kvaasiteaduslikul viisil ja mul oli tunne, et mul peab olema teooria, mida pean omakorda lugejale tõestama. Umbes kümmekonna aasta pärast sain aru, et mulle meeldib väga visandada. Visandades ei tea ma kunagi, kuhu välja jõuan. Panen lauale pliiatsi ja paberi, mis viivad mind justkui reisile. Nii tulin mõttele ka sellisel moel kirjutada. Sealtpeale ongi nii läinud. Ma ei tee kunagi kindlat plaani.

Seega on oht jääda kinni ette valmis mõeldud süsteemi, formaalsetesse reeglitesse? Nii et palju tähtsam on ennast usaldada ja kasutada nii oma kogemusi kui ka teadmisi, mis võivad pärineda teisteltki mõtlejatelt?

Kõik see tuleb alles pärast seda, kui oled oma esimese lause suutnud paberile panna. See on kõige raskem. Tavaliselt eemaldan esimese lause või muudan seda põhjalikult töö käigus. Aga jah, protsessi liikvelesaamine on kõige raskem. Hiljem haarab see su kaasa, kannab sind.

Kirjutan kõik oma tekstid kaheksa kuni kümme korda läbi. Tavaline viieteistkümne-leheküljeline essee algab kahel poolel või kolmel leheküljel mustandiga, mida korrigeerin ja täiendan käsitsi. Seejärel trükin uue versiooni. Nõnda uuesti ja uuesti. Esimese kolme-nelja versiooni ajal on mul tunne, et kirjutan mina, kuid sealt punktist edasi olen seisus, kus lihtsalt ootan, kuhu tekst mu viib.

Viimasel kümnendil on mitmed kriitikud väitnud, et arhitektuur on kaotamas oma sotsiaalset ja kultuurilist tähtsust, oma autonoomiat distsipliinina. Olete te sellega nõus? Mida oleks võimalik teha selle protsessi pidurdamiseks?

Jah, nõustun nende kriitikute väitega täielikult. Kunstimaailmas, sealhulgas arhitektuuris, aga võib-olla isegi veel üldisemal tasandil, on vastandid mõttetud. Kui mõelda piisavalt kaua, siis sulanduvad vastandid üheks. Arvan, et alati peaks vastandeid püüdma sulandada nii, et nad saaksid üheks. Selles osas on loogika ja ratsionaalse mõtlemise haardeulatus poeetilises maailmas, olgu arhitektuuris, maalikunstis või luules, piiratud.

Üks näide vajalikust topeltfookusest ongi näiteks arusaam, et arhitektuuril peab olema nii tugev sotsiaalne mõõde, see tähendab toetuspunkt reaalsuses, kui ka oma autonoomsus. Hea arhitektuur on samaaegselt seotud maailma ja inimestega, aga ka arhitektuuri kui autonoomse distsipliiniga. Kui unustatakse või kaotatakse huvi arhitektuuri kui institutsiooni, arhitektuuri kui ajaloolise, metafüüsilise protsessi vastu, siis on arhitektuur kadunud. Sellest saab pelgalt teenust pakkuv eriala.

Seega peaksime püüdma ühiskonna ja arhitektuurivälja omavahel pidevalt sidestada?

Jah, aga kindlasti püüdma ka arendada dialoogi sotsiaalse või, mis mulle veelgi tähtsam, vaimse tegelikkuse ja arhitektuuri kui – võiks isegi väita, et metafüüsilise praktika vahel, sest igal arhitektuuriideel on metafüüsiline komponent. Kui see komponent puudub, ei saavuta arhitektuur emotsionaalset sügavust.

Palun selgitage täpsemalt, mida peate silmas arhitektuuri metafüüsilise komponendi all.

Merleau-Pontyl on Cezanne’i kohta ilus mõttekäik, kus ta ütleb, et tolle maalid toovad ilmsiks selle, kuidas maailm meid puudutab. Selles hetkes, mil mõistame, kuidas maailm puudutab meid ja meie maailma, ilmnebki metafüüsiline mõõde.

Mis puudutab mitmekesistumist, siis mõneti vastandlikku positsiooni väljendab hiina arhitekt Wang Shu. Olin mõne aasta eest Pritzkeri arhitektuuripreemia žüriis, kui preemia anti talle. Meile avaldas Wang Shu looming väga sügavat muljet.

Wang Shu arvates lähtub kogu arhitektuur elamisest. Mina nii range ei oleks, vaid ütleksin, et kogu arhitektuur tuleneb kahest tegevusest või hoiakust: elamisest ja (k.a rituaalsest) tähistamisest. Mõistmine, mis tegelikult toimub elamise kui protsessi sees, on fundamentaalse tähtsusega. Tänapäeva arhitektuuris see fundamentaalsuse aspekt suuresti puudub.

Mitmekesistumine saab võimalikuks siis, kui võtta kohalikku konteksti tõsiselt – maastik, kliima, kultuur; konkreetsed majanduslikud asjaolud tuleb arvesse võtta. Samal ajal tuleks mõista ka seda, et kõik arhitektuurilised ülesanded on sarnased: need raamistavad inimelu ja annavad meile eksistentsiaalse pidepunkti. Olen ise kirjutanud arhitektuuri nii­­nime­tatud algkujunditest (primary image).

Arhitektuur koosneb oma fundamentaalsel tasandil verbidest. Näiteks uks on kutse astuda üle lävepaku, aken aga kutse vaadata. Alles siis, kui asume maja selliste mõistete abil analüüsima, jõuame ligikaudu kümne algkujundini. Kutsun neid kujunditeks, sest need on läbielatavad. Kujundi all ei pea ma silmas ainult visuaalset. Olen kirjutanud raamatu „Kehastunud kujund“ („The Embodied Image, Wiley, 2011), kus käsitlen just seda teemat.

Te mainisite Wang Shud. Kas on ka teisi tegevarhitekte, kes on teid inspireerinud, kes suhestuvad ajaloo, traditsiooni ja kohaliku kultuuriga, kuid ühtlasi üleilmse kontekstiga?

Jah, neid on mitmeid. Näiteks mitmed arhitektid Kolmanda Maailma riikidest, alates Francis Kérést, aga ka niinimetatud kõrgtehnoloogilise arhitektuurisuuna esindajad, kellest mitmed tegutsevad Arizonas, nt Rick Joy, Wendell Burnette jt. Nad viljelevad väga täpselt väljendatud tehnoloogilist arhitektuuri, kus on sellele vaatamata tunda traditsiooni kaja. Peter Zumthor on loomulikult peamine näide. Neid on tegelikult nii palju … Kindlasti Glenn Murcutt, kes on mulle peaaegu nagu vend.

Helsingi Guggenheimi muuseumi arhitektuurivõistluse ümber on viimase aasta jooksul olnud palju kära. Kuidas suhtute teie seal välja pakutud arhitektuurilistesse lahendustesse ning võimalusse, et Helsingisse rajatakse selle globaalse muuseumibrändi üks haru?

Olen sellele täielikult vastu. Esiteks on selle projekti puhul väga vähe tegemist armastusega kunsti vastu, see on vulgaarne äri. Kunstimaailma globaliseerumine on üsna pettumust valmistav protsess. Ma reisin väga palju: eelmisel aastal tegin maakerale neli ja pool tiiru peale. Külastan moodsa kunsti muuseume igal pool. Uude muuseumisse minnes näed samu kunstnikke ja peaaegu et samu töid, kui teistes muuseumides. Miks peaksime toetama selletaolist kunstikäsitluse lihtsustamist? Kunstist on saanud üleilmne äri. Osalesin hoopis Guggenheimi-vastase alternatiivse arhitektuurivõistluse „Järgmine Helsingi“ („Next Helsinki“) žürii töös.

Käisin hiljuti Amsterdamis Stedelijki muuseumis selle värsket juurdeehitust ja põhinäitusi vaatamas. Tundsin, et midagi on väga valesti, ja tajusin, et tegemist on justkui tööstusega, muuseumitööstusega, kus asi pole kultuuris, vaid tarbimises. See on orienteeritud massidele, lähenemine on populistlik ja sügavus kaob üha jõudsamalt …

… ja näitused on hakanud üksteist kordama.

Täpselt. Veel üks konkreetne näide: kümne aasta eest oli muuseumide raamatupoes väga mitmekesine valik, nüüd domineerivad pildi- ja kinkeraamatud. Mul pole sealt midagi osta. Hästi, meie oleme professionaalid ja teame taustast rohkem, kuid midagi väga olulist läheb selle protsessi käigus kaotsi.

On selge, et turumajanduslik kapitalistlik maailm tormab ühtlustumise, maailmaturu loomise suunas. Kui üldse midagi, siis kunstimaailm peaks olema selle suhtes kriitiline ja liikuma teises suunas.

Kui me kaotame kunstimaailma, siis mis meile üldse jääb?

Olen alati öelnud, et olen väga pessimistlik tarbimiskultuuri suhtes. On selge, et see läheneb oma lõpule. Seejuures olen lootusrikas kunsti suhtes, sest kunst saab, kuidas öeldagi, inimvaimu vabastada, säilitada teadlikkuse kõige eksistentsiaalsematest ja tähtsamatest asjadest.

Viimasel kümnendil on Soomes esile kerkinud põlvkond noori arhitekte, kellest osa on globaalsema haardega ja kohati populistlike hoiakutega, võttes eeskuju näiteks Bjarke Ingelsi büroost, teised jällegi keskenduvad lokaalsele kontekstile ja teevad detailitäpseid, sotsiaalselt tundlikke projekte isegi Kolmanda Maailma riikides. Varasemalt on soome arhitektuuri suhtes olnud kriitikat, et see on liiga pragmaatiline, kohati igav, kinni modernismi traditsioonides. Kas noorem põlvkond on olukorda muutnud, Soome arhitektuurielu mitmekesistanud?

Näen seda pilti üsna samamoodi. On mitmeid andekaid arhitekte, kellest mitmed, tuleb tunnistada, on olnud mu enda tudengid. Olen kirjutanud mõned kriitikaartiklid, kus olen pööranud tähelepanu estetiseerivale lähenemisele, mida Soome uues arhitektuuris teatud määral siiski esineb – pean silmas moevõtteid, mis teevad arhitektuuri pealiskaudseks. Kuid on ka arhitekte, kelle tööd veenavad. Tervikpilt on mitmekesistunud, kuid ütleksin, et mõneti pinnapealne.

Kas olete valmis ka mõned nimed välja ütlema, kas heas või halvas mõttes?

Võtame näiteks Juha Leiviskä, kes on teinud mitmeid kirikuid, on suurepärane arhitekt, kuid tänapäeval peetakse teda täiesti vanamoodsaks ja vastavalt arhitektuurihangete regulatsioonile ei saa ta enam isegi kirikute tellimusi. Tema viimane kirik on valminud üle kuue aasta tagasi ja see on piir, kust alates varasemad teened enam arvesse ei tule. Minu arvates on need täiesti absurdsed reeglid, mille alusel arhitektuuri hinnatakse ja tellitakse.

Juba Alvar Aalto naeruvääristas ameeriklasi, kes küsisid talt, kas ta on pigem moodne või vanamoodne … Nagu sel oleks üldse mingisugust tähtsust! Jorge Luis Borges kirjutab, et ükski tõeline kirjanik pole kunagi tahtnud olla kaasaegne. Ükski tõeline arhitekt niisamuti!

Küsin veel arhitektuurikriitika kohta ja seda veidi laiemas, avaliku arutelu kontekstis. Kas on endiselt vaja vahendada arhitektuuri puudutavaid ideid laiemale publikule? Kui jah, siis millises vormis seda peaks tegema?

Jah, on, ning tänasel päeval veel palju rohkem kui varem, sest viimase 20 aasta jooksul kirjutatu on avalikkust sedavõrd desinformeerinud. Tõsine diskussioon arhitektuuri teemal – mis see on ja mis mitte – on vajalik.

Kuid kelle roll see on ja millises vormis seda peaks tegema? Kas peaksid arhitektuurikriitikud keskenduma senisest suuremale publikule või peaks see käima pigem ajakirjanduslikumas, publitsistlikumas vormis?

Kõike seda. Mina püüan teha oma osa ja suunan oma tekstid üsna suurele lugejaskonnale, mu raamatuid on tõlgitud 35 keelde. Ma poleks kunagi arvanud, et mu tekste kogu maailmas loetakse, peaaegu igal pool, kuhu lähen. Teatud mõttes loodan, et teen oma osa, püüdes suunata nii õpilaste, praktikute kui mõnikord ka arhitektuurivaldkonna-väliste inimeste mõtlemist. Seega, seda kõike on vaja, kindlasti.

Samuti leian ma, et arhitektid peaksid oma erialase kuvandi uuesti defineerima. Soome arhitekte peeti vähemalt 1950.-1960. aastateni kultuuriinimesteks. Neil oli erialast tulenevalt väga avar maailmavaade ning neid peeti tähtsamaks kui näiteks insenere ja juriste. Tänapäeval on aga insenerid ja juristid ühiskonnas palju kõrgemalt hinnatud kui arhitektid. Ma arvan, et arhitektid on oma traditsioonilisest rollist paljuski ise loobunud. Nad poleks kunagi tohtinud loobuda võitlusest oma ühiskondliku positsiooni eest.

Mis on teie arvates tänapäeval arhitektuurihariduses kõige tähtsam? Mille peaks noor arhitekt oma ülikooliõpingutest professionaalsesse ellu tingimata kaasa tooma?

Arhitektuurihariduse fookus peaks nihkuma informatsioonilt iga tudengi isiksusele, muutuma personaalsemaks. Enesetaju on tuum, mille ümber saavad ehituda maailmapilt, eetiline mõõde ja muu. Kui haridus sellele ei keskendu, siis läheb see kõik kaotsi.

Katastroofiline on see, et enamik tudengeid ei loe klassikalist kirjandust, ei vaata vanu häid filme, ei tunne kunstiajalugu. Minu arvates peaks ülikooliharidus tuginema kollektiivsele kultuuritaustale, laialt jagatud ühistele arusaamadele ja nende taasühendamisele. Tänapäeval, kus neid ühiseid arusaamu enam pole, on ülikool muutumas justkui algkooliks.

… mis tähendab üsna kitsast lähenemist haridusele?

Jah. Kes oli Kandinsky, kes oli Klee? See kõik peaks olema iseenesestmõistetav ja õigupoolest juba kodust kaasa antud, enne mis tahes kooli. Minu ideaalses arhitektuurikoolis ei oleks tudengitel esimese õppeaasta jooksul üldse disainiülesandeid, poleks absoluutselt arvuteid. Heade raamatute lugemine, hea kunsti vaatamine, filmid, palju visandamist ja käsitööd, samuti reisimist ning tuntud hoonete külastamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming