Üksteist suvist hetke ja linnainstallatsioonide käsitlusi

Marie Vellevoog

„LI FT 11” kataloog „Üksteist suvist hetke”. Koostajad Margit Aule ja Margit Argus, toimetaja Margit Aule. Väljaandja KAOS Arhitektid, 2012. 158 lk. Hiljuti ilmus pärast pikka viivitust kultuuripealinna ürituste raames toimunud linnainstallatsioonide festivali „LIFT 11” kataloog. Ootamine polnud asjata, sest tegu on küllaltki sisuka trükisega, mis pakub huvitavat lugemist nii „LIFT 11” sündmuste kui ka üldiselt avaliku ruumi kunsti kohta. Kui „LIFT 11” projektiga seati endale eesmärk täita tühimik avaliku ruumi kohaspetsiifiliste installatsioonide osas, siis kataloogiga täidetakse lünka, mis on tekkinud seoses seda teemat käsitlevate kirjutiste puudusega. Olen installatsioonikunsti uurinud ja pean täheldama, et eesti autorite sellealased publikatsioonid peaaegu puuduvad. Avaliku kohaspetsiifilise kunsti kohta on vaid mõni üksikobjekti käsitlev artikkel, kuid üldkäsitlust pole siiani avaldatud. Ma ei väida, et ilmunud „LIFT 11” kataloog selle puuduse kõrvaldab, sest tegu on ennekõike siiski üht projekti kajastava publikatsiooniga, kuid oluline samm teema põhjalikuma käsitluse poole on kindlasti astutud. „LIFT 11” kataloogi põhimahu moodustavad kõigi festivali raames teostunud (ja ka mõningate teostamata) installatsioonide kirjeldused ning nende tõlgendused, autoriteks vaatlejad või autorid ise. Viimased varieeruvad mahu ja analüüsi põhjalikkuse osas, esile tahan tõsta Gregor Tauli teistest mahukama artikli „Õhku kirjutamisest”, kus ta on keskendunud Tetsuo Kondo installatsioonile „Rada metsas”. Teose analüüsimisel loob Taul subjektiivse ja põnevalt jutustusliku käsitluse, kus viitab installatsiooni tähendustasandite seotusele nii eesti muinasusundi, Le Corbusier’ loomingu kui ka Eesti pargi- ja metsakultuuriga.

Avaliku ruumi kunsti üldisel tasandil on käsitletud kataloogis kolmes artiklis, mille autorid on Gregor Taul, Margus Tamm ja Eik Hermann. Esimene kirjutab siiski peamiselt „LIFT 11” festivalist, analüüsides selle konteksti- ja tähendustasandeid kohati ka kriitiliselt positsioonilt. Tamm seevastu lähtub oma artiklis „Avaliku ruumi kunstist kui kommunikatsiooniaktist” teaduslikumast ruumikunsti defineerivast vaatepunktist, avaliku ruumi semiotiseerumise temaatikaga seoses on viidatud ka Anti Randviiru ruumisemiootika käsitlusele. Kui arendada edasi seoseid avaliku ruumi kunsti ja Randviiru teooria vahel, võiks sisse tuua ka kognitiivse kaardi idee: Randviiru käsitletud ruumi semiotiseerumine märgib tähenduste teket indiviidi jaoks, selle kohaselt saab üks või teine ruumi osa enam tähendustatuks ning väljavalitud osistest moodustub justkui moonutatud individuaalne kaart.* Just avaliku ruumi kunstiteosed, sekkumised ja sündmused võiksid olla oluline element sellise tajuruumi kujunemise juures, tähendustades muidu semiotiseerimata ruumi.

Üldartiklitest kõige huvitavamat lugemist pakkus Eik Hermanni „Ruumieelikutest kogukonnaeelikuteni”, mis kujutab endast filosoofilist mõttekäiku ärgitava ja tähendustatud ruumi ning selles toimuvate installatsioonide ja sekkumiste ehk autori käsitluses „üllatusruumide” üle.

Kataloogist leiab ka paljude osaliste ja ürituse toimumisega seotud isikute kommentaare ning festivali korraldamise ajatelje, mis osutus kataloogi üheks huvitavamaks osaks. Ajateljes avaldub kogu korraldamise köögipool, mille olemust installatsioone kogedes ei teadvustata, kuid mis määrab suuresti kogu ürituse toimumise ning toob esile hulga bürokraatlikke katsumusi, millega peavad kokku puutuma kõik need, kes tulevikus avalikku ruumi kunsti teevad.

Avaliku ruumi kunsti professionaalsema käsitluse järele on Eesti kultuuriruumis suur vajadus, sest praktika näitab, et avalikku ruumi risustatakse süsteemselt teostega, mis ei arvesta vähimalgi määral ümbruskonnaga ega panusta kuidagi tervikliku linnakeskkonna loomisesse. Selle teemaga seotud käsitlustelt ootan põhjalikku nüüdisaegse avaliku ruumi kontseptsiooni avamist ning arutelusid ühtse keskkonna ja sellesse sobituvate kunstiteoste olemuslikkuse üle. Üldsusele tuleb selgitada, et kvaliteetse ning keskkonda mitmekesistava avaliku ruumi kunsti hulka ei liigitu lihtsalt linnatänavale tõstetud juhuslik skulptuur. Moodne avalik kunst ei pea ka niivõrd mälestama, pigem aktiviseerima, kasutama ära ruumi potentsiaali ning looma uut, arvestades seejuures paiga semiootiliste tähendustasanditega. Avalik looming võib olla ajutine, muutuv ja kaduv, sest just see hoiab linnaruumi värskena ning pidevalt transformeerumises.

Kataloogis kirjutab (lk 13) Margit Aule: „Konkursile esitatud töödes oli sageli tunda ka seda, et puudub kogemus ja oskus luua midagi avalikku ruumi.” Tsitaadis avaldub, et lisaks tellijale vajavad ka kunstnikud seoses linnainstallatsioonidega hädasti rohkem kogemust ja infot.

Avalikku ruumi loodav teos peab olema kohaspetsiifiline: kunstnik peab arvestama konkreetse paiga olemuse, selle kihistuste ja potentsiaalsete väärtustega. Seetõttu oleksin oodanud ka kohaspetsiifilisuse mõiste põhjalikumat käsitlust, selgitusi selle kujunemise kohta lääne kunstis 1960. aastatest saadik ja ilmingute kohta Eesti kunstis, kuid see oleks ehk kataloogi põhilistest eesmärkidest juba kaugenenud ning sobib rohkem mõnesse tulevasse käsitlusse. Märkimisväärset huvi kunstiliste linnaruumi sekkumiste vastu olen kunstiteaduse magistriõpingute vältel kohanud mitme tudengi puhul, loodetavasti viitab see sellele, et selle teemaga jätkatakse ning „LIFT 11” ja selle kataloog ei jää üheks isoleeritud sündmuseks.

*   A. Randviir, Ruumisemiootika: tähendusliku maailma kaardistamine. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2010, lk 174.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming