ÜKS MAJA : Fahle maja. Ülemiste monoliit

Andri Ksenofontov

Algne hoone: sulfittselluloosivabrik, valminud 1926. Tellija Põhja Paberi- ja Aselluloosivabriku AS.  Arhitekt Erich Jacoby. Uus hoone: Fahle maja, valminud 2006. Tellija Koger Kinnisvara OÜ. Arhitektid Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar, KOKO Arhitektid OÜ, konstruktor Ago Kuddu. Üldalade sisearhitektuurne lahendus: Liis Lindvere, Raili Paling, Liisi Murula; Fahle restorani sisekujundus Tiina Teng; Koger  & Partnerite büroo sisekujundus Lembit Tork. Ehitaja Koger & Partnerid AS.  Aeg-ajalt asju aknalaual sättides satub mulle pihku plekkpurk, mille sees on kilekotike sõmera liivaga. Juba lapsepõlvest peale, iga kord, kui Tartust Tallinnasse sõitsin, nägin seda liiva. See on osake tselluloosi- ja paberivabriku leelisetornist, 1908. aastal valminud 35,3 meetrit kõrgest maamärgist linna lõunapiiril. Alguses, kui ma selle kilekotti pistsin, püsis liiv koos kui torni viimistluskihi kunstkivi kild.

Ent  see oli leelistest niivõrd ära söödud, et plekkpurgi nihutamisest ja ümbertõstmisest piisas betoontükikese lagundamiseks. Et võtta kolossilt võimalus ise surnukskukkumise draamahetk valida, lammutati leelisetorn 1999. aastal. 2001. aastal, iga kord, kui möödusin tselluloosivabriku varemetest, lootsin näha seal Clarke’i-Kubrick’u monoliiti nagu „Kosmoseodüsseias 2001”. Paraku ei valinud tulnukad Ülemiste järve kallast kohaks, kus  oma kohalolekut musta mõistatusliku monoliidiga kuulutada. Ulme sai teoks hoopis viis aastat hiljem, kui Koko arhitektide projekti järgi vanast tselluloosivabrikust endast uus monoliit välja venitati, sellele kuus klaasist ja terasest lisakorrust peale ehitati. Ülemiste monoliit tuli tagasi, Tartu maantee maamärk sai taastatud. Juhtus ka teine ime. Paberivabriku suurima arenduse eesotsas seisnud direktori Emil Fahle järgi Fahle majaks ristitud  hoone kohta koostati ajalooalbum „Fahle maja 1926–2006”, täis loomislugusid, vanu fotosid ja fotolavastusi, mille reproduktsioone leiab kogu majast, alates liftikabiinidest ja lõpetades Fahle restorani ruumidega. Kõrgus arhitektuuris on linnaehituskirgede iha ja hirm. Tselluloosivabriku puhul oli kõrgusesse tõusmine loogiline ja mõistlik.       

Pole ju Tallinnal ainult ajalooline meresiluett vaid ka tööstuslik järvesiluett, mida valitseb kaks mälestist: Ülemiste veepuhastusjaam ja kõnealune tselluloosivabrik. Viimane kaotas  leelisetorni lammutamisega nähtava koha siluetis ja kustus kaugvaadetest. Nüüd, pärast Fahle maja valmimist, sai tselluloosivabrik oma võimu järvesiluetil tagasi. Teiseks, kuna siiamaani ei raatsi võimud piisavalt raha mälestiste remondiks anda ning mujalt maailmast ei ole veel õpitud küsima, ei jää praegu muud võimalust vajaliku rahasumma hankimiseks kui kinnisvara-arendusega tulu teenida. Fahle maja puhul ei oleks vana hoone  täisehitamisest piisanud ja ainus koht, kus juurdeehitis poleks hakanud vana hoonet varjama, oli katusel. Kahjuks kaasnes Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamisega peale tööstuse, sealhulgas elujõulise, lammutamise ka peremeheta jäänud hoonete rüüstamine ning mõttetu lõhkumine. Nii ei olnud vanast juugendlikust sisustusest enam midagi alles. Arhitektid oskasid kujunduses ära kasutada ka selle pisku, mis oli. Kõikjal, kuhu silm ulatab,  laiub lagunenud krohvi kartograafia ning paljastunud paemered. Läbilõigatud talade ristlõiked paistavad kui linnad kaardil. Vahelagede kinni ehitatud ovaalsed tehnoloogilised avad katavad ruume taevakummina (vaatamata esialgsele plaanile ei õnnestunud arhitektidel ühtegi ovaalava sisegalerii kaevuna lahti jätta).   

Uus klaastahukas on oivaliselt proportsioneeritud. Tellija, kes algul kahtles, kas lihtne lahendus linnarahvale liiga igav ja üksluine ei tundu, usaldas õnneks arhitektide vaistu. Vana tootmishoone ülemine tumm korrus  on Fahle maja esteetika võtmeks. See lahutab omavahel kahte akendatud seinaosa, üks all ja teine üleval, luues selge kolmeosalise kompositsiooni. Kui seda massiivsete karniisidega palistatud laia paekivivööd ei oleks, siis sulaksid paehoone ja pealeehitis mingiks üheks konfliktseks massiks. Nüüd on vana ja uue, pae ja klaasi vahel selge harmooniline kontrast. Paevööst hoitakse eemal ka tänavareklaamid. Ehk ainult mõne väga erakordse  sündmuse puhul, näiteks kui Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn, lubatakse sinna riputada külaliste tervitusplakat. Või kui just tulnukad, kui nad Ülemiste järve kaldasse monoliidi rammivad.