Trooja hobune Tallinnas

Brit Pavelson, Kristi Rummel

Tallinna Transpordi identiteedi ja infokandjate arendustöö on Eesti kontekstis unikaalne projekt.

Nüüd, kui kolm aastat tagasi alustatud Tallinna Transpordi (edaspidi TT) identiteedi ja infokandjate arendustöö on saanud mõnda aega linnaruumis oma elu elada, on aeg tagasi vaadata ja avada selle Eesti kontekstis unikaalse projekti tagamaid. Dan Hill nimetab oma raamatus „Tumeaine ja Trooja hobused” („Dark Matter and Trojan Horses”) disaineri üheks võimsaks tööriistaks Trooja hobust. Too kõigile tuttav puuhobune on strateegilise disaini kontekstis metafoor: pealtnäha väga spetsiifiline disainiülesanne laieneb töö käigus laiahaardeliseks süsteemi ümberkujundamiseks. Disainerile on see asjade käik tuttav ja selline lähenemine aeg-ajalt isegi tahtlik. Tellijale on aga pigem üllatus, et nii spetsiifilisest tööobjektist vallandub ootamatult strateegiliste küsimuste pikk jada ja hakatakse süsteemi rohujuuretasandilt uuristama ja ümber ehitama.
TT trooja hobuseks sai väga tehniline ja pealtnäha ühemõtteline ülesanne kujundada ümber sõiduplaanid Tallinna ühistranspordipeatustes. Kuna puudus visuaalse keele reeglistik avaliku teenuse info kajastamiseks, siis sisaldas see väike ülesanne endas ühtlasi küsimusi kogu terviksüsteemi olemuse kohta. Milline kirjatüüp valida, on sama hea küsimus kui teised: milles kogu teenus ikkagi seisneb, kuidas soovitakse kasutajatega suhelda, kui kaugele selle hoovad ulatuvad ja kui suured on uute reeglite ambitsioonid?
Tallinna ühistranspordisüsteemi ühtne keel, ei visuaalne ega lingvistiline, polnud kunagi varem olnud olulistes ümarlaudades kõneaineks ega pälvinud tähelepanu kui oluline praktiline töövahend teenuse edendamisel. Hea sõiduplaani disaini eeldus on see, et elanik või külaline üldse teab selle teenuse olemasolust (meeldetuletused linnaruumis), et reisija üldse jõuab sõiduplaanini (inimeste juhendamine õigete punktideni linnas), et reisija tunneb selle ära kui osa süsteemsest teenusest (ühtse identiteedi vajadus), et sealt edasi liikuda suure hulga muude rakendusteni, mis aitavad reisijal orienteeruda ka linna tundmatutes nurkades.

Kas vorm julgustab sisu?
Kunstnik Thomas Demand ütleb ühes oma hiljutises intervjuus, et eelistab vormi sisule, kuna esimene muutub ise ajaga sisuliseks. See väide mõjub disaini kontekstis intrigeerivalt, kuna tänapäeva praktika üks võrdlemisi konsensuslikke alustalasid seisneb vormi kujundamises lähtuvalt sisust. Vältimaks pikemat tangotamist nende kahe sõnaga, räägin lähemalt, kuidas visuaalne vorm on tõepoolest sisu eelkäija ehk suunab funktsionaalsust.
TT mastaabis süsteemi vormiliste muudatustega kaasneb tihti skepsis, kas ilusam pakend annab tulemuseks ka sisult parema teenuse või on tegu kasutaja petmisega. Võime tunnistada, et TT pakendi loomise üks positiivseid tagajärgi on see, et ametiasutus on oma kasutajatega järjest julgemalt ja üha enam suhtlema hakanud. Ehkki seesuguse bürokraatliku süsteemi puhul on nähtavasti kõige suurem kompliment vaikiv mitte-kirumine linnaelanike seas, on inimestega ühistranspordisüsteemi arengu teemadel suhtlemise võimalus mõjunud osapooltele motiveerivalt. Amet annab süsteemse ja täpse info jagamisel endast parima ning reisijad saavad üha rohkem teada oma võimalustest kasutajana.
Ametnikule pakub põhjalikult reglementeeritud identiteet ja suhtluskeel turvatunde: ta teab, mida järgmiselt kujunduselt oodata. Igast sellesse kasvavasse infosüsteemi lisatud osast saab olemuslik osa tervikust, see pole eraldiseisev taies transpordisüsteemis. Ametnikul ei lasu vastutus konkreetse kujunduse eest (eraldiseisvate lahenduste tellimise puhul see ju nii oli). Teistpidi kasvab reisija enesekindlus teenuse kasutamisel, kui ta näeb oma teekonnal usaldusväärset, süsteemset ja autoriteetset avalikku informatsiooni. Kui info inimeseni ei jõua, siis ei oska ega viitsi ta ka ühissõidukeid kasutada.
Kes pärast 2012. aastat Londonit väisanud, on ehk märganud brittide pealinnas võimust võtnud uusi infoposte, mis on osa Londoni transpordi („Transport for London” ehk TfL) uuest projektist „Loetav London” („Legible London”). Selle projekti eesmärk on astuda Tallinnas tehtust samm edasi – meelitada inimesed metroost välja tänavale kõndima. TfLi väitel saab Londoni kesklinna vahemaad läbida kiiremini jalgsi kui metrooga. Kuna aga reisijate kognitiivsel mälukaardil domineerib võimsalt maailmakuulus metrooskeem, kus kesklinna vahemaad on palju pikemaks venitatud, siis on reisijate linnaruumi-taju võrdlemisi geograafiakauge. Metroo tipptunni ülerahvastuse leevendamiseks otsustati reisijate tunnetuslikku kaarti täiendada tiheda infopostide võrgustikuga üle linna. Ehkki Tallinnas pole eesmärk olnud reisijate meelitamine bussidest tänavale, pigem autodest ühissõidukitesse, siis on tegu kõneka näitega, et isegi kui nii-öelda kesta kujundamine ei muuda teenust sisuliselt, võib see anda suure tõuke muuta harjumusi, suunata funktsionaalsust.

Teooria ja praktika
Niisuguste terviksüsteemide ja kognitiivsete kaartide kujundamise üks peamisi dihhotoomiaid on praktiline vajadus kokku kõlada muu maailma infograafikaga, eriti rahvusvaheliste reisijate logistikaga, ning sihtida samal ajal progressiivseid uuendusi ja kohaspetsiifilist eripära. Sellel köiel kõndimise teeb huvitavaks just iga linnaruumi geograafiline, ajalooline ja kultuuriline taust. Kui üldistavatel teooriatel on tihtipeale raskusi kohaspetsiifilise tabamisega, tuleb appi võtta juhtumianalüüsid mujalt maailmast.
Need kolm raamatut, mida oleme võõrsil leiduvate lahenduste analüüsimiseks oma töö vältel lehitsenud, on järgmised: Mark Ovendeni „Maailma transiidikaardid” („Transit Maps of the World”), Craig M. Bergeri „Teeleidmine” („Wayfinding”) ning Per Mollerupi „Teenäitamine > teeleidmine” („Wayshowing > Wayfinding”, edaspidi „T > T”). Viimases teoretiseeritakse teejuhatamise üle üldisemalt ja suures osas disainiüleselt (orienteerumine isetekkeliste maamärkide, fassaadide ja reklaamide järgi) ning käsitletakse linnaplaneerimist, mis seda toetab. Objektiivseid (refereeritud) tõekspidamisi on kohati keeruline eristada Mollerupi enda jõulistest tõlgendustest, mistõttu võib seda terminoloogia- ja definitsioonirohket raamatut soovitada pigem algajale disainiteoreetikule.
Bergeri „Teeleidmise” põhjalikud disainikesksed juhtumianalüüsid on ehk parem valik õpperaamatuks, kuivõrd see sisaldab kaartidele pühendatud eraldi peatükki. Kel fantastilist transpordikaartide evolutsiooni tutvustavat „Maailma transiidikaarte” lauasahtlist võtta pole, saab oma esmase huvi rahuldatud. Lähemalt käsitletakse kahe tuntud kaardikujundaja tööd: Massimo Vignelli ehk esimese New Yorgi tänapäevase metroo­kaar­di disaineri ja Joel Katzi ehk Philadelphia jalakäijate teeleidmise süsteemi autori lähenemist keerukale valdkonnale.
Vignelli põhimõtet, et üks kaart ei pea kõiki maailma probleeme ära lahendama (no map should do all the heavy lifting), oleme proovinud rakendada laiemalt kogu TT-süsteemis, pakkudes eri etapis kasutajateekonnal erikujulist navigatsiooniinfot (peatuses geograafiline, sõidukis skemaatiline, sõiduplaanil verbaalne ning veebis ja mobiiliaplikatsioonis navigeeritav reaalajakaart). Vormi ja funktsiooni võrdselt oluliseks pidava Massimo Vignelli skemaatiline New Yorgi kaart on maailmas ainus metrookaart, mis kuulub New Yorgi nüüdiskunsti muuseumi MoMa kogusse.
Joel Katzi mõtteviis julgustab disainerit võtma mõjusamat positsiooni kaardil kujutatava uuesti mõtestamisel ja olulise esiletoomisel. 1995. aastal algatas ta „Jala!Philadelphia” („Walk!Philadelphia”) projekti, mis täitis analoogiliselt „Loetava Londoniga” linna spetsiifiliselt lühimälule keskendatud skemaatiliste piirkonnakaartidega. Eriti omapärane oli Katzi töö esimene faas, kui ta võttis eeskuju iidsetest lihtsustatud kaartidest koopaseintel, kus sama oluline kui teerada ise oli veidra tüvega puu või kõrge kivi selle ääres.

Disainiosakond (www.disainiosakond.org) on disainerite ühendus, mis on tegelenud 2010. aastast Tallinna Transpordi graafilise disaini, kasutajateekonna parandamise ja disainijuhtimisega. Nende koostööd Transpordiametiga tunnustati 2012. aastal Euroopa disainijuhtimise auhindade (European Design Management Awards) peapreemiaga avalikus sektoris.