Tootedisainist protsessidisaini

Veronica Fossa: „Oluline on toiduelamus. Isegi üürikesel õhtusöögil võib olla pikaajaline mõju.“

KERTTU RAIE

Veronica Fossa

Veronica Fossa

Erakogu

Disain on enamat kui moodne mööblitükk või ilus taldrik. Selleaastasel „Disainiöö“ festivalil on eesmärgiks võetud disaini ümbermõtestamine. Itaallanna Veronica Fossa räägib, kuidas toiduga seonduvat disainides inimeste heaolu parandada ja nad õnnelikumaks teha.

Sa toimetad põnevas toidudisaini valdkonnas. Palun selgita, mida see endast kujutab.

Veronica Fossa: Toidudisainist hakati rääkima 1990. aastate lõpus, kuid populaarseks on see saanud just viimastel aastatel. Praegu püütakse seda ka selgemalt määratleda. Igal toidudisaini tegijal on oma teooria, sest igaüks vaatab disaini eri aspektist. Osa käsitleb seda söömisega seotud keskkonna seisukohalt, teised on huvitatud tooraine teekonnast ja sellest, kuidas toorainet kujundada, mõned jälgivad rohkem pakendit ja visuaali. Mul pole ühte vastust küsimusele, mis on toidudisain – kõikide toidusse puutuvate elementide kujundamine see ongi.

Kuidas oled end nende suundade vahel positsioneerinud?

Mulle ei meeldi ennast toidudisaineriks nimetada, sest mind huvitavad rohkem strateegia ja kogemused, kombineerin paljusid distsipliine. Toidus ilmnevad sotsiaalsed, kultuurilised, ajaloolised, psühholoogilised ja teaduslikud elemendid. Toit on väga oluline, kõigil on vaja süüa, me valmistame seda mitu korda päevas. Ma jälgin, et toit oleks tervislik, selle valmistusviisi ja mitmekülgsust. Oluline ka toidu tarbimise keskkond. See peab olema positiivne, sest on osa söögielamusest.

Kuidas toiduelamust disainida?

Toit on viimasel viiel aastal väga oluliseks teemaks kujunenud. Mõneti võib seda näha vastureaktsioonina digitaliseerimisele: me liigume taas koos söömise poole, ostame toidu otse talupidajatelt, jälgime, et see oleks mahedalt kasvatatud. Toidudisain on selle suurema liikumise osa ning hõlmab planeerimist, toiduvalmistamist ja serveerimist. Toidudisaini alused on üldjuhul samasugused nagu muu disaini puhul. Alustuseks tuleb välja selgitada ülesanne, mis võib olla seotud nii toidujääkide vähendamise kui ka inimeste lähendamise-ühendamisega.

Igale elamusele eelneb ja järgneb pikk protsess. Kogemusdisainis räägitakse inimeste kaasamisest ja kogemuse sõltumisest tujust ning muudest inimlikest teguritest, mis pole kontrollitavad. Kogemuse ettevalmistamine algab varakult. Juba see moment, kui osalejad ees ootavast üritusest teada saavad, peab olema osa tervikust. Algimpulss peab olema nii tugev, et inimesed tahaksid teha midagi sellist, mida nad harilikult ei tee, muuta oma harjumusi ning toiduvalmistamise ja söömise viisi, sest see rikastab nende ja nende lähedaste elu. Isegi üürikesel üritusel, näiteks õhtusöögil, võib olla pikaajaline mõju. Oluline on näidata, et teha saab ka teisiti. Suured muutused saavad alguse väikestest sammudest.

Sa oled öelnud, et toit peab tegema inimesed õnnelikumaks. Kuidas see toidu abil saavutatav on?

Võtame näiteks toitlustusteenindajad. Töötajate heaolu ja nende omavaheline läbisaamine jätab pitseri kogu protsessile ja lõpptulemusele. Oluline on hubane atmosfäär, nii et töötajad saaksid tööga seotud kitsaskohtadest ja kogemustest vestelda. Rahulolu töökohaga annab tõuke põhjalikumaks muutuseks. Kui ma seda teemat uurisin ja inimestega rääkisin, siis selgus, et paljudel pole töö juures söömiseks kohta ega aega, nad ei suhtle kolleegidega, ka pakutav toit pole alati kvaliteetne. Sellist tööõhkkonda saab kõvasti parandada. Umbes kolmandik meie päevast möödub tööl ja inimeste omavaheliste suhete parandamine mõjutab kõvasti ka lõpptulemust.

Minu meelisvaldkond on konverentside toitlustamise nišiteema. Ma olen palju konverentsidel käinud. Üldjuhul on seal pakutav toit igav: võileivad ja küpsised. Konverentsist osavõtjatelt oodatakse, et nad istuvad kaheksa tundi paigal ja kuulavad ettekandeid. Kindlasti on osalejad väärt paremat toidukontseptsiooni.

Kuidas sa toidudisainini jõudsid?

Mul on magistrikraad majanduses ning olen alati töötanud loomeettevõtluses. Ma alustasin tööd moe- ja disainivallas, tegelesin disainijuhtimisega. Kui olin õpingute ajal ühe semestri Soomes, siis külastasin sõbranna kutsel kodurestoranide päeva. Mulle meeldis see idee väga, tundsin, et tahaksin ka ise midagi sellist teha. Mind köidab ajutiste ürituste kavandamine. Soomes osalesin projektis „Avatud köök“ („Open Kitchen“), kui Helsingi oli 2012. aastal maailma disainipealinn. Selle ettevõtmise eesmärk oli toiduettevõtluse elavdamine ja selle multikultuurilisemaks muutmine. Me pidime avama restorani, koostama menüü, valmistama toidu, valima veinid, serveerima jne. Siis tundsingi, et see on minu valdkond.

Eks mind mõjutas ka see, et elasin tol hetkel kultuuris, mis on itaalia omast nii erinev. Inimeste käitumine toidulauas, ühiste söömaaegade puudumine ja alkoholi tarbimine pani mind imestama. Ma igatsesin nii väga taga seda, kui Itaalias kõik ühe laua taga koos söövad.

Ma läksin kuueks kuuks Kopenhaagenisse noorte ettevõtjate programmist osa saama ning tegin koostööd ettevõttega, kes pakub rändavat toitlustust. Tajusin, et keegi pole seni lähenenud toidule sügavamalt ja üllama eesmärgiga. Mõistsin, et selliseid ettevõtteid ja projekte peaks olema palju rohkem. Inimesed on huvitatud toidu päritolust ja selle kasvatamise viisist.

Soome naastes asutasin oma ettevõtte. Pelgalt rändavate ja ajutiste ürituste korraldamisega seal ära ei ela, selle kõrval peab olema ka midagi kindlamat ja pikaajalisemat. Olen praegu ka konsultant, annan toiduettevõtetele inspiratsiooni ja ideid.

Mida tõstad esile oma tehtud tööde hulgast?

Ühe kolmekuulise projekti Itaalia laste päevahoiukeskuses. Meie eesmärk oli parandada sealset toitlustust. Selles piirkonnas on umbes kakskümmend päevahoiuasutust, eri suuruses rühmadega, kus on lapsi vanuses kolmest kuust kolme aastani. Ma pidasin oluliseks eelkõige koostööd kokkade ning õpetajatega. Me vaatasime, kuidas toitu pakutakse, ning arutasime, kui meeldiv või ebameeldiv see kõik on. Me jälgisime harjumusi ja toidu serveerimist, muu hulgas pean oluliseks toidu pakkuja näoilmet. Mossis näoga õpetajaga laste söögiisu ei parane!

Sellises projektis oleneb palju koostööst. Mina tulen väljastpoolt süsteemi, mul pole piisavalt teavet, kuidas üht või teist asja tehakse. Me koostasime koos retsepte, pidasime silmas nende toiteväärtust ja tervislikkust. Alati on mänguruumi toidu serveerimise osas. Õpetajad vestlesid omavahel ja jagasid kogemusi. Projekti lõpptulemusena panime kokku näidiskokaraamatu. See oli keskmise pikkusega projekt. Kõige muutmine võib võtta aastaid ja loomulikult peab kõigil asjaosalistel olema ka vajadus ja tahe muutuda.

See projekt oli mulle hea õppetund. Ma ei saanud mingit lähteülesannet, pidin kohapeal endale ise sihid seadma ja probleemid sõnastama. Nad võtsid minuga ühendust ja soovisid töötajatele pelgalt mingisugust koolitust. See oli liiga üldine. Ma pole kokk, ma ei saa neile õpetada, kuidas paremini süüa teha. Läks hoopiski nii, et kaevusin sügavale nende üldisematesse probleemidesse.

Osa disainereid käsitleb toidudisaini söömisega seotud keskkonna seisukohalt, teised on huvitatud tooraine teekonnast ja sellest, kuidas toorainet kujundada, mõned jälgivad rohkem pakendit ja visuaali.

Osa disainereid käsitleb toidudisaini söömisega seotud keskkonna seisukohalt, teised on huvitatud tooraine teekonnast ja sellest, kuidas toorainet kujundada, mõned jälgivad rohkem pakendit ja visuaali.

Erakogu

Mis sind toidudisaini juures kõige enam paelub?

Üritustele eelneb pikk ettevalmistusperiood. Kui lõpuks on käes see tähtis õhtu, mille nimel nädalaid vaeva olime näinud, ja ma tajun, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, kuidas toitu suhtuvad ning kuidas see kõik neile meeldib, siis tunnen, et teen õiget asja. Ma keskendun alati inimestele.

Tagasiside pole muidugi alati nii otsene ja läbipaistev. See, mis sobib ühte kultuuri, ei pruugi sobida teise. Aga nii õpitaksegi. Järgmine kord oskan teha teistmoodi ja paremini. Olen selgeks saanud, et juba alguses tuleb välja selgitada, kellele toitu luuakse ja millise olukorra tarbeks. Kõigele alati kahjuks vastust ei saa, sest mõnikord pole ka teisel poolel selget ideed. Siis oleme mõlemad segaduses ja otsustamise juures on mitu inimest. Sellega läheb protsess pikemaks. Seega püüan juba alguses küsida võimalikult palju. Alles siis, kui esmane teave olemas on, saab hakata soovitusi andma. Selline uurimust meenutav eeltöö on väga oluline.

Õppimise juurde käib kahtlemata ka eksimine. Vigade tegemine on sinu ettevõtte põhiväärtustes kirjas.

Väga tihti räägitakse edukatest inimestest ainult positiivses võtmes. Me ei kujuta tegelikult ette seda pingutust, mis eduka tulemuse nimel tehti, ega taha mõeldagi kõigi nende katsete ja eksimuste peale. Meie kultuuris ei väärtustata läbikukkumist. Kui mõni asi ei õnnestu, peab uuesti proovima. USAs ollakse vigade osas mõistlikum ja andestavam.Sajast alusstavast ettevõttest kukub 99 läbi. Ma arvan, et sellest peab rääkima.

Loengutel räägin ma alati ka oma ebaõnnestunud projektidest. Loomulikult ei tunne ma ennast nende pärast hästi, kuid kui sellest õppida, siis oled edaspidi tugevam ja oskad luua toimivaid lahendusi, mis paistavad silma ja erinevad teistest omataolistest. Disaini koolis ei õpetata. Keegi ei räägi, kuidas projekti juhtida, lepinguid sõlmida jne. Eelmisel aastal rääkisin ülikoolis sellest, kuidas disainmõtlemine edendab majandust. Õpetamine on kõige tõhusam õppimisprotsess, mille käigus saad palju teada iseenda ja oma projektide kohta. Tudengite küsimused muutsid mu vaatenurka.

Selleaastasel „Disainiöö“ festivalil räägitakse disaini ümbermõtestamisest. Milline on disaini tulevik?

Me liigume aina enam strateegilise ja sotsiaalse heaoludisaini poole. Paljud disainerid on tootedisainist jõudnud kontseptuaalsesse disaini. Kuid endiselt on paljudele vaja selgitada, et ka disain võib olla kontseptuaalne. Kui ma ütlen, et olen disainer, siis enamasti küsitakse, millise tooli ma teinud olen ja kui palju mul tooteid on. Siis ma selgitan, et töötan ürituste, protsesside ja kontseptsioonidega. Disaini tutvustamiseks on veel palju teha.

Tulevikus suhestub disain veelgi enam teiste selliste valdkondadega nagu ettevõtlus, teadus ja tehnoloogia. Toit ja tehnoloogia põimuvad näiteks 3D-printimises. Päevakorras on ka nn otse põllult lauale liikumine ja tagasipöördumine juurte juurde. Need trendid on vastandlikud. Tulevik toob kaasa ilmselt paljude suundade kombinatsiooni. Ma näen ka, et oluliseks muutub lähedus: inimesed hakkavad üksteise seltskonda rohkem hindama ja veedavad rohkem aega koos. Sellega tuleb protsessi kavandamisel arvestada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar