Tootedisainikonkurss Bruno vajab disainimist

ENE LÄKK

Fookuskauguse mõõtmise seade XV-1, Mihkel Mäll, Mihkel-Emil Mikk. Tootja/tellija Sensition. Materjal: alumiinium. Mõõdud 110 × 100 × 25 / 120 × 52 × 54. Fookuskauguse mõõtmise seade on mõeldud filmitööstusele. Seade tuvastab näitleja asukoha kaadris ja tema kauguse kaamerast. Seni määrati fookuskaugust käsitsi ja selleks oli ametimees – kaamera operaatori esimene assistent. Käsitsi mõõtmisel aga esineb vigu, mis tähendab kordusvõtet. Varem olid küll olemas abivahendid, mis mõõtsid kaugust, aga need ei teinud vahet inimese ja eluta eseme vahel. Seadme kasutamine ei nõua professionaalilt eraldi väljaõpet, kasutajaliides on intuitiivne. Seade on kergesti kaamera külge paigaldatav, see on nii väike, et filmimist mitte segada, aga nii suur, et vajalik info oleks kättesaadav. Fookuskauguse mõõtmise seade koosneb kahest osast: sensorist ja juhtkonsoolist. Seadme vorm järgib funktsiooni – mitte midagi pole tehtud ainult ilu pärast.

Fookuskauguse mõõtmise seade XV-1, Mihkel Mäll, Mihkel-Emil Mikk. Tootja/tellija Sensition. Materjal: alumiinium. Mõõdud 110 × 100 × 25 / 120 × 52 × 54. Fookuskauguse mõõtmise seade on mõeldud filmitööstusele. Seade tuvastab näitleja asukoha kaadris ja tema kauguse kaamerast. Seni määrati fookuskaugust käsitsi ja selleks oli ametimees – kaamera operaatori esimene assistent. Käsitsi mõõtmisel aga esineb vigu, mis tähendab kordusvõtet. Varem olid küll olemas abivahendid, mis mõõtsid kaugust, aga need ei teinud vahet inimese ja eluta eseme vahel. Seadme kasutamine ei nõua professionaalilt eraldi väljaõpet, kasutajaliides on intuitiivne. Seade on kergesti kaamera külge paigaldatav, see on nii väike, et filmimist mitte segada, aga nii suur, et vajalik info oleks kättesaadav. Fookuskauguse mõõtmise seade koosneb kahest osast: sensorist ja juhtkonsoolist. Seadme vorm järgib funktsiooni – mitte midagi pole tehtud ainult ilu pärast.

Kümme aastat tagasi pani Eesti disainerite liit aluse tootedisainiauhinna Bruno konkursile, mille eesmärk on tunnustada disainereid ja nende tööd, tutvustada avalikkusele uuenduslikke tooteid, mis kutsuksid tarbima kodumaist disaini. Samuti tahetakse ettevõtjates tekitada soovi kaasata tootearendusse professionaalseid disainereid. Konkurssi korraldatakse üle aasta, et oleks suurem hulk töid, mida korraga esitleda. Oma nime on konkurss saanud kunstiinstituudis pool sajandit tagasi disainikateedri rajanud professor Bruno Tombergi järgi. Et möödas on aastakümme Bruno asutamisest, on õige aeg arutada, kuidas see ambitsioonikas ettevõtmine õnnestunud on.

Bruno konkursi tähtsust on raske ülehinnata: see ärgitab disainereid end proovile panema ja esitama oma kahe aasta jooksul valminud paremaid töid. Kui ka võit jääb tulemata, siis vähemalt saab üksteisega mõõtu võtta, mis on vaat et paremgi õppetund kui mis tahes koolitus. Tarbijaile peaks aga nominentide tööde näitus ja sellega kaasnev kataloog aitama selgitada disaini olemust ja sedagi, kuidas head disaini ära tunda.

Arusaam disainist oli konkursi algusaastail kahesugune. Rahva seas levis arvamus, et disain on kujunduskunst või lihtsalt dekoreerimine. Disainerit peeti kellekski, kes teeb asju ilusaks. Teine tõdemus aga oli risti vastupidine: disaineritele on disain miski, mis lahendab kõik probleemid.

Kümme aastat hiljem võiks disaini mõiste olla selgem, aga võta näpust! See on veelgi segasem. Bruno konkurss, nominentide näitus ja seda kajastav kataloog võinuksid pika aja jooksul olla nii rahva harijaks kui ka tagasiside andjaks disaineritele. Otsitakse ju Bruno konkursiga parima disainiga toodet, mis peaks vastama hea disaini kriteeriumidele. Küsimus on selles, kes paneb paika hindamiskriteeriumid. Missugune on hea disain? Kui tõsiseltvõetavad on need kriteeriumid? Kuidas võistlevaid töid esitletakse ja hinnatakse?

Bruno konkursi kriteeriumidele on alla kirjutanud disainerite liidu esimees ja need kriteeriumid peaksid näitama seda, mida disainerkond hea disaini all mõistab. 2006. aasta tingimustes on hindamiskriteeriumid sõnastatud nii: „kvaliteet (disain), meisterlikkus (tootmine), innovatsiooni tase, keskkonnasõbralikkus, funktsionaalsus, ergonoomika, ohutus, brändi väärtus, universaalsus, jätkusuutlikkus, komplekssus“. Väljakutse missugune! Kui need on hea tootedisaini omadused, siis kuidas seda objektiivselt mõõta? Kuidas neist omadustest ühtemoodi aru saada?

Esimese konkursi peaauhinna pälvis Martin Pärn kontorilaua Krog eest ning parimaks disainiprojektiks tunnistati Annike Laigo helendava vaiba Jaaniuss prototüüp. Žüriiliige Masayo Ave Jaapanist kommenteeris konkursi tulemusi ajakirjanikele nii: „Otsustasime rõhutada Eesti viisi asju teha, rahvusvahelisel turul on oluline eristuda ja teha asju omamoodi. Võitjad eristuvad selgelt muu maailma disaintoodete ülekülluses.“ Hanno Kähonen Soomest lisas: „Eesti disaini eripära ei tulene niivõrd disainerist, kuivõrd töö tegemise viisist. Võistlustöödest paistab tugevat tahet teha koostööd nii tellija kui teiste osalejatega ja see on disaini edus kriitilise tähtsusega.“ Mida me võidutööde kohta neist kommentaaridest teada saime? Räägiti „Eesti viisist“, aga ei selgitatud, mis see on. Ka see jäi teadmata, kas ja kuidas töid seatud kriteeriumide järgi hinnati. Kas žüriiliikmeid ei instrueeritud enne konkurssi, kuidas hindamiskriteeriume mõõta või ei pidanud nad neid oluliseks? Võitnud tööde fotod ilmusid mitmes ajakirjandusväljaandes ja kuna need olid võidutööd, siis võeti teadmiseks, et see on hea disain, aga sinna juurde oleks vaja olnud žürii analüüsivat tagasisidet.

Bruno konkursi žürii on alati olnud rahvusvaheline, aga rahvusvahelisus üksi ei ole argument hea tulemuse saamiseks. Kuna žüriiliikmed on eri taustaga, siis tuleks neid enne konkurssi instrueerida, et kõik mõistaksid hindamiskriteeriume ühtemoodi. Näiteks, kuidas hinnata brändi väärtust, toote universaalsust, jätkusuutlikkust ja komplekssust, et need ei jääks ainult tühjadeks sõnakõlksudeks. Miks mitte kutsuda instrueerimisele ka disainereid ja ajakirjanikke. Pärast konkursitulemuste selgumist oleks vaja teha tagasisideseminar, kus žüriiliikmed oma otsuseid selgitavad. Kommentaarid ja küsimustele vastused oleksid parim õpiviis ja sel juhul oleks rahvusvahelisest žüriist ja kõrvalpilgust ka kasu.

Lugemisprillid Glens, Karl Annus. Tootja/tellija Glens. Materjal: plast. Mõõdud: 78 × 20 × 1 mm. Glensid on mugavad tagavara-lugemisprillid. Prillid on hea optilise kvaliteediga ja püsivad hästi nina peal. Need on väga õhukesed, alla ühe millimeetri, nii et mahuvad tagataskusse, rahakoti vahele, mobiili vutlarisse. Materjal on valitud nii, et prillid on elastsed, aga sätitavad nii kitsale kui laiale ninale. Prilli ninakaar on hästi läbi mõeldud, selle külgedel on nagad, mis hoiavad prille kinni, aga ei suru ninasõõrmeid kokku. Glensi ergonoomika on eeliseks konkurentide ees. Lugemisprille Glens on odav toota ja nende müügipotentsiaal on suur.

Lugemisprillid Glens, Karl Annus. Tootja/tellija Glens. Materjal: plast. Mõõdud: 78 × 20 × 1 mm. Glensid on mugavad tagavara-lugemisprillid. Prillid on hea optilise kvaliteediga ja püsivad hästi nina peal. Need on väga õhukesed, alla ühe millimeetri, nii et mahuvad tagataskusse, rahakoti vahele, mobiili vutlarisse. Materjal on valitud nii, et prillid on elastsed, aga sätitavad nii kitsale kui laiale ninale. Prilli ninakaar on hästi läbi mõeldud, selle külgedel on nagad, mis hoiavad prille kinni, aga ei suru ninasõõrmeid kokku. Glensi ergonoomika on eeliseks konkurentide ees. Lugemisprille Glens on odav toota ja nende müügipotentsiaal on suur.

Pressifotod

Kui varasemate Bruno konkursside kategooriad on olnud jagatud tootedisainiks ja disainiprojektis, siis 2014. aastal oli tootedisaini kategooriad autoridisain ja tööstusdisain. Tänavusel konkursil aga elukeskkondliku toote disain, elustiili toote disain ja insenertehnilise toote disain. Kategooriate täpsustamine oli väga vajalik, sest kuidagi ei saa üksteisega mõõtu võtta näiteks tänavusel konkursil võistelnud elukeskkondlik toode kassipesa ja insenertehniline toode pakiautomaat. Ka hindamiskriteeriume on algusajast saati täpsustatud, s.t hea disaini omadused on veidi teisenenud. Nüüd on hea disaini hindamisel oluline innovatsioon, mis avaldub uuenduslikus idees, teostuses või materjalis; funktsionaalsus, mis mõjutab igapäevaelu; kasutajasõbralikkus; ergonoomika; konstruktiivne ja tehniline lahendus; keskkonnasõbralikkus ja säästlik materjalikasutus; esteetika ja müügipotentsiaal. Kuidas neid mõõta? Enne hindamise algust ei toimunud ka tänavu instrueerimist. Žüriiliikmed valisid saadetud fotode ja lühikirjelduste järgi välja nominendid ning paar päeva enne auhinna galaõhtut saadi kokku ja valiti välja võidutööd.

Sel konkursil tuli eriti selgelt välja vähene informatsioon, mille põhjal žürii pidi oma otsused langetama. Tegelikult on see probleem olnud kõigil kuuel konkursil. Korraldajad on välja töötanud ankeedi, kus peale üldandmete peab disainer kirja panema lühikokkuvõtte toote kasutusest ja lisama paar fotot. Nii kirjelduste kui ka fotode tase on väga erinev. Üks disainer kirjutab ainult kolm sõna, teisel on suurim lubatud tähemärkide arv. Üks saadab ilupildid, mis ei ütle asjast mitte midagi, teine aga väga head informatiivsed fotod. Selline napp teave saadetakse žüriile, kes selle väga ebaühtlase informatsiooni järgi valib välja teise vooru pääsejad.

Olukord muutuks paremaks, kui iga disainer peaks hindamiskriteeriumide järgi oma loodut iseloomustama. Seda enam et seesama info peaks minema ka näituse plakatitele ja kataloogi, mis koostatakse nominentide teatamise ja auhinna väljakuulutamise vahele jääval lühikesel ajal. See aeg on nii lühike (miks ei võiks see pikem olla?), et kellelgi ei ole aega uusi tekste kirjutada ja fotosid teha. Tõsi, need tekstid vajavad ilmtingimata inimkeelde toimetamist. Kaks esimest kataloogi sündisid toimetajata, otse ankeetidest võetud tekstiga ega aidanud disaini olemust mõista. Disainerid panevad kogu oma energia toote loomisele, aga töö turustamiseks jaksu enam ei jagu. Vaid vähesed näevad üle aasta ilmuvat eesti disaini aastaraamatut võimalusena oma loomingut reklaamida. See on kroonika, mida tuleks siiski tõsiselt võtta.

Liiga vähese informatsiooni tõttu jäi tänavusel konkursil välja andmata elu muutva tootedisaini auhind, ehkki tõsiselt kaaluti taastusraviseadet Fleximoover. Parimaks insenertehniliseks tooteks kuulutatud fookuskauguse mõõtmise seadme XV-1 tekstist ei saadud teada, mis oli selles töös disainerite osa: kas nad kujundasid vormi, tegid kasutajaliidese või midagi muud. Samad sõnad käivad ka äramärgitud insenertehnilise toote, jõu ülekandmise ploki Ropeye Spiderblock kohta. Seetõttu tuleks ankeedis näidata ka koostöös valminud toote puhul teave, mis osa oli disaineril ja nimetada teised autorid. Kurb on see, et Bruno konkurss ja sellega kaasnev nominentide näitus on disaini tutvustajana ühekordne üritus, mis toimub vaid „Disainiöö“ ajal Tallinnas. Muul ajal räägitakse ja kirjutatakse eesti disainist väga vähe. Tootedisainikonkursi nominentide näitus peaks ringlema kõikides suuremates linnades terve aasta vältel. Nii saaks rohkem rahvast tutvuda uute eestimaiste toodetega, disain saaks laiema meediakajastuse ning konkursi tutvustav ja hariv ülesanne saaksid täidetud. Rahvas aga hakkaks rohkem mõistma, kuidas hinnata head disaini.

Tootedisaini konkurssi on väga vaja, ei kujuta enam ettegi aega, kui seda ei olnud. Aga korralduse peaks paremini läbi mõtlema, Brunole rohkem aega kulutama. Praegu rõhutatakse kvantiteeti, aga vaja oleks kvaliteeti. Bruno konkurss vajab disainimist.


sirp_2016_40_0020__art_r2

Nii ERKIdisaini kui ka Bruno auhind on Anneliis Aunapuu disainitud kera, mille sisse on peidetud silinder ja koonus. Kui toona oli kera kroomitud, siis nüüdne auhinnamuna on kuldne. ERKIdisaini auhinna kujul oli algselt tegemist Aunapuu tudengitööga: puidutöö aines treitud objektiga. Tööstuskateedri juhataja Bruno Tomberg leidis, et see vaimukas vorm sobib hästi disaini iseloomustavaks auhinnaks. Nii nagu auhinnamuna, nii on ka disain pealtnäha lihtne, aga lähemal uurimisel osutub seest keeruliseks. Temas on kolm geomeetrilist põhivormi – kera, silinder ja koonus –, millel põhinevad kõik muud vormid. Pealtnäha kerge, tegelikult kaalukas, läbinisti terasest.

Kaido Haagen

BRUNO laureaadid 2016

Elukeskkondliku toote disain – nagisüsteem Nörk Rack, Johanna Tammsalu

Elustiili toote disain – tagavaraprillid Glens, Karl Annus

Žürii äramärkimine – kudumikollektsioon Promenade, Vilve Unt

Insenertehnilise toote disain – fookuskauguse mõõtmise seade XV-1, Mihkel Mäll, Mihkel-Emil Mikk

Žürii äramärkimine – jõu ülekandmise plokk Ropeye Spiderblock, Janno Jõulu, Jaanus Tamme

Elumuutev tootedisain, äramärkimine – taastusraviseade Fleximoover, Aivo Arusaar, Janno Nõu, Kaspar Torn, Martin Pärn, Sven Sõrmus

metsa kõlakojad Ruup – Birgit Õigus

2014

Tööstusdisain – Shaka ilmajaam, Mihkel Güsson

Autoridisain – riidepuulamp What, Tarmo Luisk

2012

Disainiprojekt – Lennusadama püsieksponaatide kujundus, KOKO arhitektid

Tootedisain – rattahoidja Tulip Fan Fan, Margus Triibmann

2010

Disainiprojekt – jalatsikollektsioon Võru ’82, Maarja Mõtus

Tootedisain – voldikkann kilepiimale, Veiko Liis

Disainijuhtimine – Kadarbiku Köögivili OÜ

2008

Disainijuhtimine – Roller Leiutised OÜ

Disainiprojekt – valgusallikas Led Stick, Tarmo Luisk

Tootedisain – padjakollektsioon Light & Stripes, Mare Kelpman

2006

disainiprojekt – pimedas helendava vaiba prototüüp Jaaniuss, Annike Laigo

Tootedisain – büroomööbel Krog, Martin Pärn

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming