Tööstuspärandi väärtus

Ida-Virumaal ootab paarkümmend tehismäge nutikaid mõtteid.

MARGUS PENSA

Maavarade kaevandamine on olnud tsivilisatsiooni arengu eeldus ja vältimatu kaasnähtus. Juba inimese eellased tegelesid sihipäraselt tööriistade valmistamiseks sobivate kivide otsimisega ning parimates leiukohtades kujunesid välja suisa kivimurrud.

Eesti on maavarade poolest teadupärast vaene, mis aga on väikesele riigile pigem õnneks, sest maast hõlpsalt kättesaadav tulu teeb inimesed laisaks ja pärsib mõttetööd. Eks seda kinnitab ka tõik, et paljud põlised kaevanduspiirkonnad maailmas on inimarengu poolest pigem mahajääjate rollis. Iseäranis siis, kui kaevandatava maavara varud on otsakorral – siis on piirkonna edasiseks arenguks tavaliselt ka mõtted otsas. Kaevandust arendanud ettevõtjad löövad oma käed tolmust puhtaks, jättes maha suured alad ümberpööratud pinnast või alt õõnestatud maad. Vanad kaevandushooned jäävad seisma ja tuhanded kindlaks kujunenud tööharjumustega inimesed ilma tööta. Kuigi maavara varude ammendumine on tavaliselt aastakümneid ette näha, on paraku siiski vähe näiteid, kus selle paratamatusega oleks regionaalse arengu mõttes varakult arvestatud. Nii hakatakse kaevanduse kinnipaneku järel tavaliselt tegelema ad hoc lahenduste otsimisega.

Sajandeid on Eesti peamiseks kaevandatavaks maavaraks olnud paekivi, millest sai nii ehituskivi kui ka lupja mördi valmistamiseks. Ent vanad kivimurrud on meie maastikku sulandunud ning ainult põlised kohanimed, nt Kivimurru, Paemurru või Saueaugu vanadel kaartidel annavad aimu, et neis kohtades on kunagi paasi murtud või savi kaevandatud. Isegi Tallinna vanalinna ehitamiseks materjali andnud paemurrud on linna laienemisele jalgu jäänud ning ainult pühendunud ajaloolased oskavad näidata nende kunagisi asukohti.

Paekivi ongi valitud Eesti rahvuskivi, kuid rohkem räägime tänapäeval Eestist kui põlevkiviriigist. See on ka mõistetav, sest sõltub ju Eesti varustatus elektrienergiaga ligi 85% ulatuses põlevkivist. Peagi saja-aastaseks saav põlevkivitööstus on jätnud meie maastikule suurema ja sügavama jälje kui tuhat aastat paemurdmist.

Eestist tehtud satelliidipiltidelt paistavad kirdenurgas silma kaks naerusuuna kaardus (seda küll vaid lõunasuunast vaadatuna) heledat ala – need on jäljed kahest maailma suurimast põlevkivi avamaakaevandusest: Aidu (läänepoolsem) ja Narva (idas) karjäärist. Satelliidipildi hoolikamal silmitsemisel paistavad kosmosesse ära ka meie elektrijaamade juures olevad tuhaplatood. Kui laskuda maapinnale lähemale ning vaadata Eestimaad atmosfääri alumistest kihtidest, jäävad muidu tasasel Virumaal silma nii mitmedki mäed, millest osa paikneb kõrvuti vabrikutega, osa tähistab vanu kaevandusi. Lisades kaardile detailsed reljeefiandmed, näeme Kohtla-Järve ja Jõhvi ümbruses veidralt ruudulist maapinda – maa-aluste kaeveõõnte peegeldused maapinnal. Kui võtame appi ajaloolised kaardid, näeme, kuidas Kohtla ja Järve külast on kasvanud Kohtla-Järve linn, kuidas Sirgala metsakülast on saanud Sirgala asum, näeme, kus asus Aidu küla … Karl Luts on 1939. aastal selle kohta poeetiliselt kirjutanud: „Koht, kus meie praegu seisame ja alla vaatame, oli 20 aastat tagasi märg ja soine lepavõsastik. Kehv kartulikasvataja põllumees elas ümbruskonna taludes madala sammaldunud katuse all. Nüüd on samas paigas vanade kehvikmajade kõrvale uhkelt üles kerkinud saledaid kui küünal korstnaid, suurejõulisi tehaseid, võimas jõujaam, rahvamaja, hiiglane koolimaja, aiad, lilleplatsid, ujulad ja palju muud. Vaiksesse külaelusse on tunginud pulbitsev ja müdisev tööstus oma kiirtempoga. Üle tolmuvaba mustalt läikiva asfalteeritud maantee sahisevad vilkad autod. Kas see ei ole siis suursaavutis?”

Kirjeldatud maastik kujutabki endast põlevkivitööstuse pärandit, mille väärtused peavad virulasi ja nende järglasi toitma veel aastakümneidki pärast põlevkivitööstuse ajaloohämarusse kadumist. Eesrindlikult on selle pärandi väärtustamisega algust tehtud juba üsna varakult – ümmarguselt 55 aastat tagasi alustati Eestis põlevkivikarjääride rekultiveerimisega. See tegevus väärtustas karjääripuistanguid kui metsamajanduslikult tulusat maad ning esimestest metsaistandustest on nüüdseks kasvanud tootlikud männikud. Vanade karjääride metsastamine on maailmas väga laialt levinud praktika, erineb vaid eesmärk. Näiteks Inglismaal, kus metsa on muidu vähe, metsastatakse karjääre mitte niivõrd metsamajanduslikul eesmärgil, vaid hoopis puhke- ja kaitsealade loomiseks.

Ka Eestis on tavapärase metsastamise kõrval esile kerkinud uusi mõtteid. Nii näiteks on Aidu karjääri rajatud sõudekanal, millega on leitud rakendus põhjaveelistele veekogudele, mis suletud karjääridesse nagunii tekivad. Nii põlevkivikarjäärid kui ka tööstuse kõrval olevad jäätmehoidlad kujutavad endast suuri inimtühje maa-alasid, mis pakuvad tegutsemisvõimalusi valdkondades, mida inimesed oma kodu naabruses ei talu. Nii on Narva karjääri rajatud kaitseväe harjutusala ning Balti SEJ tuhaplatoole ehitatud tuulikupark. Tuuleenergeetika arendajad peavad plaani ka Aidu ja Narva karjääri tuulegeneraatorid püstitada.

Oskuslikult on ära kasutatud ka maapõues olevat pärandit. Kohtla kaevanduspark on üle Eesti tuntud ning paljud külastajad on kasutanud võimalust käia maa all. Kaevandusmuuseumide rajamine vanadesse kaevandushoonetesse on laialt levinud tava mujalgi. Ainuüksi Inglismaal on kümneid kaevandusmuuseume, mis on pühendatud nii söe, tina aga ka muude maavarade kaevandamisele. Üks maailma suurimaid kaevandusmuuseume on ühtlasi Saksamaa enim külastatud muuseume (u 400 000 külastajat aastas). Poolas, Rootsis, Soomes – see nimekiri võiks olla pikemgi – on kaevandusmuuseumid leidnud oma tänuliku külastajaskonna.

Hoopis innovaatilisem tundub aga suletud kaevanduskäikudes olevast veest soojusenergia saamine. Aga just niimoodi saavad juba paar aastat sooja tuppa Mäetaguse valla Kiikla küla elanikud. Tuhandetes kilomeetrites veega täitunud kaevanduskäikudes on ka peale põlevkivi väljavõtmist tallel suur kogus energiat.

Looduse poolest tasasel maal leiavad rakendust igasugused pinnavormid. Nii ka põlevkivitööstusest järele jäänud tehismäed. Kiviõli seikluskeskus vanal poolkoksimäel on veel üks näide tööstuspärandi väärtustamisest. Mootorratastel mäkketõusu võistlused, muud motospordiüritused, mäesuusatamine ja paljud muud tegevused on Kiviõli mäest teinud Ida-Virumaa ühe edukama arendusprojekti. Jätkuks vaid talvel külma ilma ja lund. Aga nutikaid mõtteid ootab Ida-Virumaal veel paarkümmend tehismäge.

Nii maailmas kui ka Eestis on ilusaid näiteid tööstuspärandi väärtustamisest. Oma karjääride rekultiveerimise senise praktikaga oleme vaieldamatult maailmas esirinnas suuresti tänu metsateadlase Elmar Kaare elutööle. Kuid muret teeb jätkuvalt asjaolu, et kui põlevkivitööstus on pakkunud tööd tuhandetele ning kasvatanud Ida-Virumaa elanikkonna saja aasta jooksul mitmekordseks, siis senised tööstuspärandi väärtustamise näited annavad leiba kümnetele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming