Toomas Rein – elav klassik, kes treppe ei unusta

Mait Väljas

Arhitektuuriauhinna, mida annab välja Perekond Kreisi Fond, on pälvinud hinnatud arhitekt, akvarellist ja pedagoog Toomas Rein, kelle panus 1960. – 1980. aastate maa-arhitektuuri on eriti silmapaistev.

Gustave Flaubert’i „Käibetõdede leksikonis” on kirjas: „Klassikud. – Neid peaks kõiki teadma.” Tänavune perekond Kreisi arhitektuuriauhinna laureaat arhitekt Toomas Rein (snd 1940) on klassik kahtlemata juba ammu. Seda nii siin- kui ka sealpool piiri, sest raske on leida viimastel aastatel ilmunud Nõukogude arhitektuuri käsitlevat raamatut, kust puuduks Reinu Rapla KEKi peahoone või Pärnu KEKi terrassmaja, olgu selleks mõni nostalgiat või eksootikat tagaajav fotoalbum, näitusekataloog või konverentsipublikatsioon. Reinu tuntus ulatub aastakümnete taha, kui tema ja veel mõne arhitekti nimi (nt Valve Pormeister ja Raine Karp) tähistas siin, Nõukogude Liidu läänes tehtava arhitektuuri kvaliteedimärki. Omaette fenomeni moodustasid Tallinna kooli arhitektid, mispuhul Rein kulges noorte radikaalide Leonhard Lapini ja Vilen Künnapu kõrval mõned aastad vanema kaasteelisena. Eri leeride vahelist tüli pole džentelmenlik Rein kunagi üles kiskunud, sõnadest enam on ta tähtsustanud kolleegide professionaalsust ja ütleb Karbi kohta kindlalt: „Selge on see, et linnahalli poleks siin mitte üks mees paremini teinud. Täiuslik.”
Erialane preemia täidab tänuväärset topelteesmärki: ühelt poolt saab laureaat teenitud tunnustuse osaliseks, teisalt tõmbab laiema üldsuse tähelepanu ühe väärika ühiskonnaliikme panusele ja sellega seoses miks mitte ka mingile laiemale teemale, näiteks Nõukogude arhitektuuri asendile meie ehituskunsti pärandis. Kas poleks uhke, kui korter eeskujulikult renoveeritud Kuldses Kodus oleks sama kõrgelt hinnatud kui mõnes esimese vabariigi aegses kortermajas, mis praegusajal tundub ajalooliste majade puhul olevat rahvaliku maitse ülempiir. Dum spiro, spero. Reaalne elu on muidugi see, et klassiku staatus lolluse vastu ei kindlusta. Tasub vaid meenutada paari aasta tagust fiaskot esifunktsionalisti Olev Siinmaa villa tühjaks rappimisega. Ka Toomas Reinu funktsiooni kaotanud ja lagunevate kolhoosikeskuste peale mõeldes tuleb nukra tundega möönda lihtsalt ühiskonna muutumist ja paratamatut aja kulgu.
Perekond Kreisi arhitektuuripreemiat välja andvale fondile pani aluse Heljo Kreis, varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Fondi nõukogu ja auhinna žürii moodustavad Hanno Kreisi head sõbrad ja mõttekaaslased: Kristel Ausing, Mart Kalm (esimees), Pille Kitsing, Ülo Peil, Andres Siim ja Emil Urbel. Kaks eelmist laureaati olid arhitektid Rene Valner ja Ülevi Eljand. Kaks aastat tagasi, kui auhinda esimest korda määrati, hõigati välja, et eesmärk on väärtustada eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid ja alternatiivseid praktikaid. Rene Valneri põhumajandus seda kahtlemata on, terakese soolaga võib nii ka öelda Ülevi Eljandi rolli kohta väikelinnade Valga ja Võru ruumilise keskkonna kvaliteedi tagamisel. Kurb lihtsalt, et täiesti normaalne praktika on muutunud haruldaseks ja planeerimine maapiirkondades on nii alla käinud. Eljandi puhul tuleb kindlasti veel esile tuua töötamist Tallinna kooli arhitektide kantsis EKE Projektis ja 1970. aastatel eesti popkunsti paremikku kuuluvate teoste loomist. Aga kuidas on lugu Reinu alternatiivsusega?
Arhitekt Emil Urbel tõdeb, et Rein tõepoolest ekstravagantsusega silma ei paista ja selgitab tänavuaastast valikut: „Mis asi üldse on tänapäeval alternatiivsus? Kõik on nii pihustunud ja arhitektuuri võib teha sadat moodi. Kriteerium on siiski kvaliteet. Me ei anna preemiat maja, objekti või konkreetse asja eest, vaid inimesele tema tegevuse eest. Tomi [nii kutsutakse Reinu tutvusringis. – M. V.] puhul on see olnud niivõrd laiahaardeline, arhitektuuri kõrval ka kunsti vallas, ja kõrge kvaliteediga, et siin mingit küsimust ei tekkinud.” Teisalt anti auhind Hanno Kreisi ja teiste arhitektidest nõukogu liikmete õpetajale, sest 1980. aastate esimesel poolel ERKIs õppides oli Rein parajasti dotsendi kohustustes.
1985. aastal Kreisi diplomitöö juhendamist mäletab Rein järgnevalt: „Hanno oli intelligentne sell. Lõputöö teemaks oli büroohoone, Peilil [arhitekt Ülo Peil – M. V.] oli peaaegu samasugune töö, teda juhendasin ka. Juhendamisega oli nii, et töö ei tahtnud ega tahtnud tal valmis saada. Väga visalt läks, aga sõprade abiga sai siiski valmis. Samas ei saanud tema peale ka pahane olla. Mõne peale ikka vihastasin, kes ei viitsinud midagi teha või ei tulnud kohalegi. Hannole meeldis ehk rohkem isegi probleeme püstitada, neist mõelda ja rääkida, pigem end verbaalselt väljendada kui praktiliselt projekteerida.” Urbel lisab: „Mäletan Hanno kaitsmist, kui Tom tuli juhendajana lavale ja ütles: „Ime on sündinud: see töö on valmis saanud!””
Kui Reinult veel Kreisi kohta pärida, siis hilisemast ajast mäletab ta teda isegi paremini, mitte enam kui tudengi, vaid noore andeka kolleegina: „1994. aastal olin Hansapanga kutsutud konkursi žüriis koos kuulsa Taani arhitekti Henning Larseniga. Hanno tegi koos Andres Siimuga, hea töö esitasid ka Urbel ja Peil, kahe vahel käiski valimine. Aga Kreisi-Siimu töös oli kõik detailideni paigas ja hästi läbi mõeldud. Meie koos Larseniga pakkusime võitjateks nende tööd, pank mõtles alguses natuke teistmoodi, lõpuks usaldati siiski arhitektide valikut.”
Hansapanga konkurss oli üks olulisemaid konkursse 1990. aastatel, mil arhitektuuris tegid ilma dünaamilised duod ja triod, kelle hulka kuulus ka Arhitektuuristuudio Siim & Kreis. Samal aastal valmis neil etapilise tähendusega Nissani keskus, mis märkis uut kvaliteeti taasiseseisvunud Eesti arhitektuuris. Hansapanga projekti jäid tähistama ainult prohvetlikud sõnad ajakirjas: „Võib kindlalt väita, et vaadeldavad tööd jäävad särava tähisena Eesti arhitektuurilukku ka siis, kui võistlusele ei järgne tegusid.” (Maja, 3/1994). Parkimisplats Olümpia hotelli vastas ootab oma edasist saatust tänapäevani.
Toomas Reinu mahukas looming hõlmab umbes 120 ehitist ja projekti, millest kerkivad eriti esile EKE Projektis, kus Rein töötas aastatel 1967–1986, projekteeritud objektid. Kolhoosikeskused Kobelas ja Tsoorus, Paide KEKi ja Rapla KEKi peahoone, planeering Pärnu KEKile, millest Reinu jooniste järgi ehitati kolmveerand kilomeetrit pikk terrasselamu Kuldne Kodu ja lasteaed –
kõik need kuuluvad meie arhitektuuripärandi kullafondi. Oma eeskujusid arhitektuuris pole Rein kunagi varjanud: a ja o on Alvar Aalto, seejärel Le Corbusier. Oma projektideski on Rein kord kaldunud kas orgaanilisema või rangema funktsionalismi poole, või siis neid kaht vastandlikku, aga üksteist täiendavat loomeprintsiipi üksteise vastu välja mänginud. Samas meeldib talle ka märksa ekspressiivsem postmodernistlik arhitektuur, nimed nagu Reima ja Raili Pietilä või James Stirling. Tudengipõlvest meenub Reinule, et kord Edgar Johan Kuusikule Jørn Utzoni Sydney ooperimaja vormimänge kiites ei läinud see õpetaja klassitsistliku meelelaadiga kuidagi kokku: „Täpselt mäletan, kuidas Kuusik lõi käega: „See väike hale taanlane!”” Tänapäeva Eesti arhitektuuripilti suhtub ta kerge kriitikaga, jättes viisaka inimesena lemmikud enda teada: „Häirib liigne vaimuvaene klaasipudru, mida kesklinnad täis on. Selline tunne, nagu arhitektid oleks klaasifirmade teenistuses.”
Rein on varasemaltki pälvinud hulgaliselt auhindu ja tunnustusi (kultuurkapitali aastapreemia 1996, riiklik kultuuripreemia 2001). 2012. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Toomas Reinule Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Mitte iga arhitekt ei saa kiidelda ka sellega, et temast on tehtud portreefilm: „Ehituskunstnik Toomas Rein” (režissöör Peeter Brambat, 2010) on ainulaadne 15 aasta jooksul valminud ajaloojäädvustus, mis annab sissevaate arhitekti ellu ja loomingusse. Püssirohtu vanameistril veel jätkub: aktiivsest projekteerimistegevusest on ta loobunud, aga järgmisel aastal saabuvat 75 aasta juubelit tähistab akvarellinäitusega.
Flaubert’i leksikonis on sissekanne ka ehituskunstnike kohta: „Arhitektid. – Kõik idioodid. Unustavad alati majale trepi teha.” Rein on allakirjutanule korduvalt kirjeldanud ühte võrdlemisi hiljutist kogemust arhitektuurikonkursi žüriis osalemisest, kus teda võidutöö puhul häiris muu hulgas üks trepi lõige, mis polnud plaanilahenduslikult põhjendatud ega ka ehituslikult vettpidav. Žürii enamik lasi aga end peibutada säravatest arvutipiltidest.
Trepi unustamist või meelespidamist võiks võtta metafoorina arhitekti sotsiaalse vastutustunde kohta: mitte ainult mida, vaid ka kellele tehakse. Uskudes jätkuvalt Eesti arhitektide vormilisse võimekusse, oleks Toomas Reinult ja teistel vanema põlve arhitektidelt õppida, kuidas mõtestada arhitektuuri ja arhitekti rolli ühiskonna sidusa osana, hoolimata riigikorrast. Tundub, et kahe äärmuse – arvutiga loodud ulmemaailmade ja uute ruumipraktikatena reklaamitava kodanikuaktiivsuse – vahele kipub just praegu aeg-ajalt ära kaduma Arhitektuur, vana hea Ehituskunst, mõistku siis igaüks seda nii, nagu talle meeldib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming