Toiduvõrgustikud linnas

Linnalooduse ja -aiandusega kaasneb lisaks toidule inimeste algatusvõime ja heaolu kasv, linnaruumi mitmekesisus ja terviklikkus.

Liis Pihl

Tartus peeti aprilli keskpaigas Eestis esimene suurem linnaaiandust, -loodust ja toiduvõrgustikke hõlmav konverents „Toiduurbanism – jätkusuutlik linn“(„Food Urbanism – Sustainable City“), mis tõi osalejad kokku nii kohalikest huvigruppidest kui ka Lätist, Leedust, Poolast jm kuni Austraaliani välja. Kaks päeva diskussioone ning ekskursioone kinnitasid usku, et teema on linnadele ja nende elanikele ülioluline ning seekaudu saab lahendada mitmeid linnaruumi probleeme. Räägitakse küll kohalikust traditsioonist ja toorainest, kuid puhas toit on kõige alus, mis ühendab kogu maailma.

Söödava võrgustikku kuuluvad nii linnaaiandus ja -põllumajandus ehk erinevad toidukasvatamise projektid kui ka kogukonnaaiandus ehk pigem isetekkeline üheskoos toidu kasvatamine. Kõik nimetatud ettevõtmised on juba üle kümne aasta üle maailma kasutusel industriaalarengu puudujääkide, suurettevõtete monotoonse põllumajandusliku tootmise sotsiaalse tasakaalustajana. Toit tähendab kultuuri ja tervist, mida puhtalt majanduslikku kasumit taotleva suurtootmisega ära ei toida. Tegeldakse mitmete teemadega, alates linnaaednike kogukondadest ja toiduvõrgustikest kuni linnade jätkusuutlike üldplaneeringuteni. Euroopa linnades aina olulisem teema on Eestis kahjuks seni ikka veel väikese grupi aktivistide ajada. Organiseerunud aktivistide kõrval osalesid konverentsil siiski ka linnaametnikud, akadeemikud ja linna­looduse spetsialistid, et tutvustada praeguse olukorra parandamise rahvus­vahelisi lahendusi ning ühendada alt üles ja ülevalt alla algatusi.

Suur pilt

Miķelis Grīviņš Riia Baltimaade hariduskeskusest tõdes, et seadused peaksid olema formuleeritud nii, et kohalikul initsiatiivil oleks ruumi õide puhkeda. Hea näide on taluturud, kus väike­ettevõtted saavad tarbijaga otse suhelda (nagu Eestis OTT, toiduvõrgustik otse tootjalt tarbijale, aga sellest edaspidi). Puhtalt põlve otsas nokitsemisest kaugemale on jõutud Tartu maheaia tegemistega. Maheaed on kasvanud välja Avo Rosenvaldi ideest ühiselt juurvilju kasvatada Annelinna-tagustel maadel umbes ühe hektari suurusel pinnal seitse aastat tagasi. Igale soovijale anti kasutada maalapike, lepingule kirjutas tollal alla 22 inimest. Nüüdseks kasvatatakse aias 30 liiki taimi ja Rosenvaldi sõnul on ka mõni üksik umbrohukasvataja. Kokku pandi loengusari „Maheda linnaaedniku algteadmised“, hiljem lisandus teine ja kolmaski maatükk ning vanast pommivarjendist sai maakelder. Kõik maad olid kasutada tasuta, aga ajutise lepinguga. Palju on küsitud, kas linnaaednikud ei karda, et pahatahtlikud inimesed tulevad ja varastavad saadused ära ning kogu töö ja vaev läheb luhta. Nagu elu on näidanud, pole kahejalgsed varganäod tüli väga teinud, pigem ikka neljajalgsed, mis on iseenesest hea märk. Järelikult leidub linnas veel vabalt elavaid loomi ja peenramaale tuleb lihtsalt piisavalt tihe aed ümber ehitada.

Laagna aed on MTÜ Lasnaidee algatus, et luua kõigile avatud tegutsemis- ja suhtlemiskoht, kus kasvatada keskkonnateadlikkust ja arendada heanaaberlikke suhteid.

Anton Semenjura / Lasnaidee

Üksteise kõrval maaharimine viib ka ühiste ettevõtmisteni. Maheaias pandi näiteks ühele hektarile porgandid kasvama, et jagada need esialgse plaani kohaselt lasterikastele peredele. Nüüd otsustati need siiski kohalikule OTTi turule müüki viia ja tulu läheb aedade haldamiseks. Tihti jääbki linna­aianduse romantilise külje kõrval tähele­panuta mahukas asjaajamine. Linnaruum on ära jagatud, läbi ja lõhki mõjutatud inimtegevusest. Linnaaiandus on olnud pigem vajaduspõhine isetekkeline tegevus pärast katastroofi (sõda või loodusõnnetus) ja planeerimisseadustikust välja jäänud. Tundub, et kui tekib vajadus, siis tulevad ka eeskirjad. Tänu Tartu maheaia pädevale asjaajamisele on nüüdseks linna üldplaneeringusse linnaaiandus maakasutuse liigina sisse kirjutatud, aga siin tuleb esile tumedam külg – asjaosalised on pideva paberi­majanduse tõttu läbi põlenud. Kogukonnaaiandus on orgaaniliselt arenev samm-sammult teostatav projekt. Näiteks kui kuskil lammutatakse maja, siis saab ehitada järelejäänud paekivist peenrale ääred. Selliseks spontaanseks tegevuseks meie praeguses õigusruumis aga kohta pole. Muidugi on seaduste täielikul puudumisel kaose tekkimise oht olemas, aga praegune olukord ei jäta juba eos ruumi usalduseks. Aga kuidas kirjutada usaldus sisse seadustesse? Valemit on siin väga raske anda, pigem tuleb aegunud seadused ümber teha vastavalt inimeste muutuvatele vajadustele. Tulevikus võiks poliitika olla suunatud orgaanilisele seadusloomele, mis aitaks ära tunda olulise ja õhutaks koostööle.

Projektipõhise eluviisi laienemine ühiskonda on andnud vahelduseks ka häid tulemusi. Nii tutvustati põllu­majandusministeeriumi projekti Leader lühikese toiduahela B2B (ärikliendilt ärikliendile – business to business) ärimudelit, mida Baltimaadel rakendada. Kohalikke väikeettevõtjaid ühendavad algatused nagu Romantiline Rannatee Pärnus või Viru Toit Lääne- ja Ida-Virumaal toovad tootja tarbijale lähemale ja vastupidi, tekib usaldus ja rõõm toidu kasvatamisest ning tarbimisest. Samasugune ettevõtmine on Emil Rutiku algatatud projekt OTT. Talunikud ja elanikud saavad korrapäraselt vabas vormis omavahel kokku, nii et tarbija saab tootjalt uurida, kuidas tooteid kasvatatakse, töödeldakse ja transporditakse, ning talunik saab küsida, mida tarbija eelistab. Lihtne idee töötab ka linnakeskkonnas ning supermarketite vahelüli pole üldse vaja. Muutused on juba toimumas ja üldpilt seega pigem positiivne – aktiivsel ettevõtjal on palju õppida poliitika­kujundajalt ja vastupidi.

Linn ja loodus

Linnas toidu kasvatamine tundub suuresti veel veider mõte ning kohe kerkivad igasugused küsimused ruumi ja saastatuse kohta. Linnaaednik peab olema loov ja kogu aeg kontrollima, kas naabrid on rahul, ega mõne planeeringuga kapsapõldu asfalteerima ei hakata või kas toit on ikka saastevaba. Viimasest konverentsil palju ei räägitud, seda pole ka eriti uuritud. Tallinnas tegi Linna­labor 2008. aastal katuseaianduse katse, mis on kokku võetud raamatus „Söödav linn“. Saadud tulemuste alusel soovitatakse toitu linnas edasi kasvatada – suurt vahet poepeterselliga ei leitud. Lihtsaid tõdesid järgides saab keskkonnasaastet ka vähendada. Tehasepiirkonnas saab tuua puhta mulla ja taimed külvata konteineritesse, suuremate teede ääres kaitsevad saaki piirded, samuti saab taimekasvatuseks valida kõrgemad kohad, kas või katused. Linnamesindus tuuakse tihti näiteks: linnakeskkonnas korjatud mesi olevat maitsvam, kuna õistaimede valik on mitmekesisem. Kõik tahavad elada linnas, kus on puhas keskkond, seda taimede kasvatamine teebki. Looduslähedase aiandusega käib kaasas loomulik maaparandus, mille puhul saab taimi või seeni kasvatades pinnasest saasteained välja tuua. Puhtam pinnas, parem õhk ja keskkond on linnakodaniku õnne alustala.

Eraldi teema on niidud, mis on olulised eelkõige liigirohkuse tõttu, aga tegu on ka paigaga, kus pilvi vaadates mõtteid mõlgutada ja puhata. Niitu, oma lapsepõlve mängumaad, on meenutanud Nordic Botanicali eestvedaja Mart Meriste. Ka linnas peaks see võimalik olema. Praegu näevad reeglid ette teatud sentimeetrid muru pikkuseks, samuti pole populaarsust koguv lillemuru sugugi nii liigirohke kui niit. Niidudki pole üksikult väga tõhusad, vaid peavad olema omavahel ühendatud. Kõige loomulikum viis niitu hooldada on kariloomi pidada ja ka see on tegelikult eraldi oluline teema nii kultuurilises, keskkondlikus kui ka praktilises mõttes. Eestiski on linnaloomade pidamisega algust tehtud: Viljandi lossimägede lambad ja Pärnu linnalehmad teevad lärmavate niidukite ja trimmerite asemel niitmistöö ära ning pakuvad inimestele silmailu. Siin on vaja veel kõvasti selgitustööd teha, sest vastuhakk loomade linnatoomisele – meedia haarab teadagi sellest meelsasti kinni –, tuleb tavaliselt suhtlusvigadest.

Paljudes linnades viljeldakse linnaaiandust lasteaedades ja terviseasutuste juures. Siinkohal tuleb mainida, et tegelikult pole kogukonnaaed koht, kus ilmtingimata kogu söögilauale vajalik toit kasvatada. Pigem annab see võimaluse üksteisega suhelda, teadmisi koguda ja kehaline heaolu saavutada. Tuleviku mõttes on lapsed just parim sihtgrupp teema teadvustamiseks ja tutvustamiseks, ent nõukogudeaegse sundrohimise asemel tuleks aianduspraktikas keskenduda hoopis organiseerimisvõime arendamisele. Linnaaiandusest võib olla abi ka vaimupuudega inimestele. Varssavi maaülikooli botaanikaaia töötaja Izabela Myszka rääkis, et paljudele Alzheimeri tõvega inimestele on koduaed toeks, kuna mälestused ja nostalgia toovad nende igapäevaellu selgust. Igasuguste vaimsete haiguste kui mitte ravimiseks, siis vähemalt leevendamiseks on aiandus­tegevus eriti linnades suurepärane lahendus.

Linnaloodus ja inimesed

Lätis viib Coolūkise linnaaianduse projekt kokku noored ilma aiata entusiastid ja vanurid, kellel on aed. Seda mõtet saab ka Eestis kasutada. Kui pilpakülade illegaalsed maalapid seaduslikuks muuta, oleks noorte abikäsi vägagi teretulnud linnaplaneerimises seni tähelepanuta jäänud piirkondade taaselustamiseks. Vastu saaksid nad teadmisi ja ehk toitugi. Nii avaneks võimalus negatiivselt sildistatud datšakultuur rehabiliteerida. Paljude silmis on see ju eklektiline, lipp lipi peal kokku klopsitud kole nähtus, tavaelust kõrvale jäänud heidikute kogunemine väheväärtuslikel linnamaadel. Lilian Pungase ettekanne Tartu Hiinalinna aialappidest ja filmiõhtul nähtud Aljona Suržikova dramaatiline linateos „Suur-Sõjamäe“ Tallinna lennujaama tagusest nüüdseks lammutatud datšapiirkonnast ei näita sugugi asja nii must-valgelt. Mõlemal juhul räägitakse inimestest, kes on sattunud kiusamise ohvriks. Nad ei saa tihti siin hakkama, puhtalt võimetusest omandada keel, ning kartuses „kodumaale“ naasta ongi nende inimeste ainukeseks õlekõrreks oma toit ise kasvatada, rõõmu tunda loodusest ja samas seisus naabritega sõprussuhteid luua. Poliitiliselt keeruline teema, teab, kes lõpuks süüdi on. Kurb on lihtsalt vaadata, kuidas süsteem neist kohtadest ja inimestest üle sõidab, arvestamata olemasoleva väärtusega. See paneb aga veelgi enam uskuma, et kogukonnaaiandus on vajalik. Konverentsijärgsel maa­päeval kodaniku­ühenduste Lasnaidee ja Rabarber korraldatud esimestel Laagna aia talgutel olid kohal needsamad Suur-Sõjamäel aiast ilma jäänud inimesed ning nende elukogemuse sai seal heas mõttes ära kasutada.

Lõpuks ongi kõige põnevam see, mille inimesed ise on vajadusest lähtuvalt algatanud ning millest tuntakse rõõmu. Paljud näevad supermarketite pahupoolt, neoliberalistliku riigivõimu osa paljudes ühiskonna probleemides, seega on alternatiivide pakkumine loogiline jätk lahenduste otsimisel. Tore näide on Poola 20 talu ja 270 liikmega Dobrze toidukooperatiiv, kus kogukonnapoodide kõik osalised vastutavad selle eest, et tarbijate lauale jõuaks puhas ja õiglase hinnaga toit. Alustati nullist, puhtalt eraisikute toel viidi asi niikaugele, et mittetulundusühingu aasta käive kasvas 500 000 euroni. Kogu töö poes tehakse vabatahtlikuna, palgal on vaid tegevjuht. Täielikult võlavabana läheb kogu kasum organisatsiooni arendamisse (on korraldatud hariduslikke ja kogukonnaloome programme) ning ollakse kõigile avatud.

Lahendamata on gentrifikatsiooni küsimus. Mõned näevad loova kogukonna piirkonda kolimises ja selle ülesputitamises (linnaaiad on tihtilugu selle osa) head märki: majad saavad korda, ümbrus elavaks ja ilusaks. Teiste meelest on tegu aga kohaliku rahva mõtlematu tõrjumisega. Vastus võib peituda kuskil vahepeal. Kui kogukonnaaiandusega alustajad panevad rõhku kohalike kaasamisele, võib piirkond jõudsalt areneda. Linnavalitsus saab siin toetada, näiteks viia läbi küsitlusi kohalike elanike seas, et piirkonnale iseloomulik kaardistada ja tulemusi edaspidi kasutada.

Konverentsi põhisõnum oli usalduse ja koostöö vajadus looduse ja inimese ning kõigi sektorite ja institutsioonide vahel. Tehes teadlikke valikuid, käies silmad lahti, olles avatud ka põõsatagustele väljadele, likvideerides juurdunud arusaama maa ja linna vahelisest lõhest saab ellu tuua värskemat lähenemist. Toidukasvatamine kui maastiku kasutusviis, keskkonda säästev ja tervist edendav sotsiaalne tegevus võiks olla osa elust maast madalast peale. Kõige keerulisem on ehk saada ametnikud ühte paati, algatada arutelu linna­valitsuses, et luua linnaökoloogi või maastiku­arhitekti töökoht linnalooduse ja -aianduse arengu koordineerimiseks ja keskkonnasäästlikku linnaplaneerimise suunamiseks.

Konverentsi korraldajate lootus täitus: tulemuseks oli valdkondadevaheline suhtlus ja teemade mitmekesisus. Kõigiga arvestava linnaruumi kujundavad seal tegutsevate inimesed. Linna- ja kogukonnaaianduses pannakse rõhku keskkondlikele ja sotsiaalsetele teemadele, sest tundub, et sellist lähenemist napib. Avalik ruum on linnaelanike elutuba, mille korrashoidmine on kõigi nende asi, kes seda kasutavad. Linnaaianduses on olulisel kohal põhiväärtused, nagu nõrgemate abistamine, üksteisest hoolimine ning vaimne ja füüsiline tervis. Kogukonnaaed on tavaliselt avatud ruum, kuhu võib astuda igaüks, olenemata soost, rassist, poliitilistest vaadetest või mõnest väljamõeldud sildist. Toitu vajab arenguks meist igaüks, seega loogem pinda, kus koos kasva­(ta)da.

Hiina vanasõnagi ütleb: „Kui tahad õnnelik olla ühe päeva – joo end purju. Kui tahad õnnelik olla ühe aasta – abiellu. Kui tahad õnnelik olla kogu elu – raja endale aed.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming