Tiimiis nääb monda ehk

Tiikävijäl on ütesa tiid

KARIN BACHMANN

Droonipiltidelt paistev teesõlme imeilus graafiline muster ongi ilus vaid piltidel ja lennukõrgusel.

Droonipiltidelt paistev teesõlme imeilus graafiline muster ongi ilus vaid piltidel ja lennukõrgusel.

Tiit Sild

2015. aasta aasta teoks valisid tartlased Ihaste silla ja Idaringtee ehitamise (Ihaste sild valiti ka aasta betoonehitiseks). Hääletuses teiseks jäi samuti taristu: Aardla-Soinaste-Raudtee viie tee ristmiku ehitamine ringristmikuks. Pingereas alles viies oli kultuurisündmus (film „Supilinna salaselts“). 2014. aastal oli esikoha pälvinud Võidu silla renoveerimine ning 2013. aastal Lääneringtee ja Idaringtee esimese etapi valmimine. Tee on igapäevase liikumise vahendist tõusnud kultusobjektiks, aga samal ajal kaotanud poeesia, mis teeloleku juurde alati on kuulunud.

Linna ümbritsevate ringteede ülesanne on kesklinna läbiva liikluse, sh veokite, vähendamine ja linnaosade ühendamine. Iseenesest on need üllad eesmärgid, kuid hiidsõlmede mõju neid kasutavatele inimestele ja linnaruumile laiemalt ei analüüsita, kuigi nii pindalalt kui ka piirangutelt on need võrreldavad terve linnaosaga. Jalakäijad saavad sealt üle, kuid ebameeldivamat teekonda, eriti öisel ajal, on raske välja mõelda. See on tõupuhas mittekoht, mille ümber­defineerimise ja ümberstruktureerimisega nähakse arenenud riikides päris palju vaeva. Võiks ju tehtud vigadest õppida: kui need sõlmed lahendataks peale insenertehniliste võtete ka maastikuarhitekte-arhitekte, rakendusantropolooge ja sotsiolooge kuulates, võiks koos betooniauhinnaga jagada ka mõnusa keskkonna medaleid.

Tee, teekond ja teel olemine mõjuvad argipäevas ergutavalt. Kuhugi minek, selleks häälestumine ja võõrastest kohtadest läbisõit sunnivad end kokku võtma. Suured maanteed, mis maastikust mitte läbi, vaid üle sõidavad, on selle toreda tunde kustutanud. Teeloleku üks võlusid on võimalus iga hetk peatuda, kuhugi sisse astuda, kellegagi kohtuda. Kiirteel saab suhelda siis, kui on avarii või kui politsei kinni peab. Ülejäänud aja peab viksilt autos istuma. Teeäärsesse kohvikusse sõitmiseks tuleb maanteelt vastassuunda maha keerata ja tükk maad vales suunas sõita. Seda ei tee peaaegu ükski rändaja ja seega surevad maanteekohvikud üksteise järel välja. Loomuliku liikumisloogika mugandamine tunnikiiruse suurendamiseks on teinud nüüdisaegsest maanteest pigem virtuaalse reaalsuse, kus autos viibija on kapseldatud eraldatusse, kuni jõutakse tagasi vanamoodsale teele.

Ihaste sillal sõitja kulgeb pool selle ületamiseks tarvilikust teekonnast betoonseinte vahel, nii et polegi muud teha kui telefonis surfata. Teekonna põnev visuaal – heljuvad heinamaad, võõrad kohad, suured metsad – on ära lõigatud. Samamoodi on maastikust kadunud elevil mööduja, kelle elamus jätaks jälje reisija psühhogeograafilisele kaardile. Riisutud on mõlemalt poolelt ja mõlemad on võimetud midagi ette võtma. Näiteks Ihaste sillal saab rännu­elamuse vaid kergliikleja, kellele avanevad tõesti ilusad vaated Emajõele, kuid teele kinnistatud on temagi. Droonipiltidelt paistev imeilus graafiline muster ongi ilus vaid piltidel ja lennukõrgusel, inimtasapinnal kulgeja peab leppima tehnokraatia pakutud vaadetega.

Norme teevad inimesed eeldatavasti inimestele. Tartu-Võru ring on üks selliseid eeskujulikke taristujuppe, mis inseneridelt kiidusõnu saab. Inimesed kipuvad aga ka pärast kümnendat sõidukorda valesti keerama ja tee ääres ema järeletulekut ootavad lapsed näevad murelikke vanemaid mitmendat tiiru mööda sõitmas, sest nood ei suuda end sundida ebaloogiliselt vastassuunda keerama. Kes on sellisel juhul rumal? Kas see, kes vägivaldselt ebaloomulikku liikumist juurutab või sisemisele loogikale toetuv liikleja?

Ühiskonna valdava enamuse seisukoha kipakuse tõestamiseks tuleb klassikud välja kraamida. Kui aasta teoks valitakse aina enam taristuobjekte kui linlastele aasta jooksul enim korda läinud sündmusi, siis taristute tõelist olemust aitavad selgitada varjusurmas, kuid oluliselt ajaülesemad kultuurinähtused. 1962. aastal juhtisid Ilf ja Petrov „Kuldvasikas“ Ostap Benderi abil tähelepanu tendentsile, mille ulatus toona oli praegusega võrreldes ilmselt marginaalne: „Jalakäijaid peab armastama. Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest – inimkonna parema osa. Jalakäijad lõid maailma. Nemad ehitasid üles linnad, püstitasid mitmekorruselised majad, seadsid sisse kanalisatsiooni ja veevärgi, sillutasid tänavad ja valgustasid need elektrilampidega. Nemad kandsid kogu maailma kultuuri, leiutasid trükikunsti, mõtlesid välja püssirohu, ehitasid jõgedele sillad, dešifreerisid egiptuse hieroglüüfid, kaotasid orjakaubanduse ja tegid kindlaks, et sojaubadest võib valmistada ükssada neliteist maitsvat ja toitvat rooga. Ja kui kõik oli valmis, kui meie planeet oli saanud võrdlemisi korraliku ilme, siis ilmusid autosõitjad. Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi ruttu ära. Vagusaid ja arukaid jalakäijaid hakati lihtsalt alla ajama. Jalakäijate loodud tänavad läksid autosõitjate võimusesse. Sõiduteed tehti kaks korda laiemaks, kõnniteed jäid aga niisama kitsaks kui tubakapaki panderoll. Ja jalakäijad hakkasid end hirmuga vastu majaseinu suruma.“

Jane Jacobs on kirjutanud 1961. aastal püsivalt aktuaalse tänavaelu eest seisva raamatu „Suurte Ameerika linnade surm ja elu“ („The Death and Life of Great American Cities“). Umbes 50 aastat tagasi alustas Jan Gehl võitlust inimliku linnaruumi eest ja nii mõnedki lahingud on võidetud. Mõlema väited kehtivad tänapäevani ja suunavad ühiskonda ette mõtlema ja nägema kaugemale ristmiku läbilaskvusest, piirkiiruse suurendamise soovist või mitmerealiste teede suhtelisest mugavusest. Päeva lõpus on tegelikult oluline, et kui silt näitab „Arved Ruusa sünnikoht, 2,5 km”, siis saab maanteelt kohe selle poole keerata, ilma et peaks Kambjast läbi käima. Võidavad kõik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar