Tervist toetav linn

Kuidas Tallinna elukeskkond tervist toetaks? Tervislikus linnaruumis keskendutakse terviklikult inimese heaolule.

MERILIN KUKLAS

Ressursid ja küllus on üldjuhul suurlinna tunnusjooned. Linn pakub tervise edendamiseks rohkelt võimalusi, vahendeid ja teenuseid, mis on kergelt kättesaadavad, kuid siiski esineb linnas ka palju tervisele kahjulikke keskkonnamõjureid. Kõige enam soodustab linlik eluviis haigestumist mittenakkuslikesse haigustesse, aga need on suurel määral ennetatavad, sh keskkonnaga. Maailma Tervise Organisatsiooni hinnagul on tervis täielik füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte vaid haiguse ja põduruse puudumine. Seega peab linna planeerimisel arvesse võtma linna kui elukeskkonna füüsilisi, vaimseid ja sotsiaalseid tervisemõjureid. Näiteks parkide ja rohealade lähedus ja kvaliteet suurendavad inimese füüsilist aktiivsust, pakuvad vaimset puhkust ning võimaldavad suhelda.

Alates möödunud sajandi keskpaigast on planeerijad kujundanud linnu rohkem nn Brasília sündroomi järgi ülaltvaates, mille tagajärjeks on külmad kõledad linnad. Viimase kahekümne aastaga on aga maailmas üha rohkem tähelepanu ja poolehoidu võitnud mõtteviis, et linnad kui peamised urbaniseerunud maailma elupaigad peavad olema üles ehitatud inimperspektiivist lähtuvalt. Vaid nii saab parima võimaliku elukeskkonna, mis toetab peale majanduse ka looduse, elukvaliteedi ja tervise arengut. Tallinn on teinud sinnapoole mõningaid samme, kuid terviklik käsitlus on jäänud puudulikuks.

Koostöö ja ühine visioon

Tervist toetav linnaplaneerimine toimib ühtse visiooniga valdkonnaülese koostööna, kuhu on pidevalt kaasatud ka kodanikud. Planeeringud peaksid lähtuma kestlikust arengust, soodustama füüsilise, vaimse ja sotsiaalse tervise arengut ning arvestama ennekõike inimese elu- ja heaoluga, seejärel kompaktse ja atraktiivse linnaruumiga ning viimaks hoonete ülesehitusega.

Kui 2018. aasta märtsis Tallinna kodanikke küsitlesin, selgus, et nad peavad linna planeerimisel väga oluliseks asutusi, kes hindaksid planeeringuid tervisemõjurite aspektist. Selline kaasatus Tallinnal puudub, ka sotsiaal- ja tervishoiuamet võiks linnaruumi kujundamisel rohkem esindatud olla. Pigem on tegeletud keskkonnaametile otseselt seadusega kehtestatud keskkonnamõjude hindamise ja seirega, kiputakse keskenduma loodusväärtuste kaitsele, mitte niivõrd inimese tervisele. Ei üld- ega detailplaneeringutes ole näha, et oleksid eelnenud tervikliku kontseptsiooniga tervisealased uuringud.

Tallinlased leiavad, et täisväärtusliku elukeskkonna saavutamiseks vajavad linnaruumis eelisarendamist jalgratta­teed, kõnniteed, rohealad ja mereäär. Seni Tallinnas teostatu ja strateegia­plaanide põhjal tundub, et ideetasandil mõtted kattuvad.

Piia Ruber

Tervise arengu soodustamiseks vajab linnaruumi kujundamine valdkonna­ülest koostööd, mida seob ühine eesmärk ja kindel poliitiline stabiilsus. Ehkki Tallinna ametiasutused on kohati probleemseid teemasid koos arutanud, ei saa seda lugeda sektoritevaheliseks koostööks. Pealegi puudub Tallinnal ühtne tööplaan, väidetavalt seda koostatakse. Ühtse visiooni kokkuleppimiseks peab kindlasti üle vaatama poliitilised juhtstrateegiad. Linnaplaneerimise meeskondades peaks kindlasti olema esindatud terviseekspert.

Kaasamine kui rahulolu võti

Valdkonnaülese koostöö kõrval on sama tähtis kaasamine, mis eeldab otsuste tegemisel kohalike huvide, murede ja seisukohtadega arvestamist planeeringute võimalikult varajases staadiumis ja pidevalt kogu protsessi käigus. Kodanike kaasatust linnaruumi planeerimisse peavad Tallinna elanikud äärmiselt oluliseks. Kuigi tahetakse oma elukeskkonna kujundamisse kaasatud olla, ei jõua vastav teave piisavalt laia avalikkuseni.

Seega tuleb kaasamisele suuremat rõhku panna ja planeeringuinfo kätte- ja arusaadavamaks teha. Kuigi kaasamiskultuur on Tallinnas paranenud, on siin kindlasti arenguruumi. Enamiku planeeringuinfost leiab valdkonnast huvituja linna veebilehelt, kuid sellest ei piisa. Rõõmustav uudis on see, et Tallinna linnapeal on selle aasta veebruarist kaasamisnõunik, projekte käsitletakse aeg-ajalt (kuid mitte alati erapooletult) meedias, tulevase peatänava projektile on tehtud informatiivne veebileht, korraldatud on mõningaid linnafoorumeid ning loodud mobiilirakendus AvaLinn, kus saab arvamust avaldada ja planeeringuplaanidest lihtsalt loetava ülevaate. Tihtipeale on kogukondadele jäetud osalus kõige viimases etapis, s.t valmis projekti kriitika, mida ei saa enam arvestada, sest aeg on käest lastud, ressursid otsas ja ehituse alguse tähtaeg kohe käes.

Sellest tulenevalt kasvab ka kodanike rahulolematus, sest neil on vaja tunda, et saavad oma elukoha ümbrust ja sealset tegevust kujundada. Inimeste kaasamine toob neile rahulolu ning seega ka tervist. Olenemata sellest, kui hästi on kõik planeeritud, siis seni kuni kohalikud ei saa ise osaleda oma elukeskkonna haldamises, seda luua või muuta, on tõenäolisemalt tagajärjeks rahulolematus, võõrandumine ja tervise halvenemine.

Küsitlusuuringust tuli ka välja, et linna­kodanikud suhtuvad Tallinna tervist toetavaks linnaks kujundamisse pigem kriitiliselt. Viimase viie aasta jooksul linnaruumis tähele pandud muutuste põhjal arvatakse, et Tallinna planeerimisel on lähtutud ennekõike hoonetest, seejärel kompaktsest ja atraktiivsest linnaruumist ning alles viimasena elust ehk inimeste elu- ja heaolust. Siinkohal peab arvestama, et kriitilist meelsust mõjutab ka kodanike vähene teavitus kavandatavatest projektidest ja planeeringutest.

Tasub teha linnauuringuid, mis oleksid keskendatud terviklikule tervisekontseptsioonile, kus füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu on võrdselt olulised. Seeläbi on võimalik hoida heaolul silm peal, jälgida nii positiivseid kui ka negatiivseid muutusi, mida linnakeskkond endaga kaasa toob. Täheldatud muutused on edasiste lahenduste aluseks. Uuringuid tuleb teostada järjepidevalt ja igas linnaosas eraldi, sest linnaosad erinevad üksteisest nii keskkonna kui demograafiliste näitajate poolest. Ka see on viis, kuidas linnavalitsus saab linlasi kaasata ning nende hüvanguks tegutseda.

Rakendamata potentsiaal

Tallinlased leiavad, et täisväärtusliku elukeskkonna saavutamiseks vajavad linnaruumis eelisarendamist jalgratta­teed, kõnniteed, rohealad ja mereäär. Autoliiklust tuleb vähendada ja ühistransporti arendada. Kui vaadelda seni Tallinnas teostatut ja uurida strateegia­plaane, võib öelda, et ideetasandil mõtted kattuvad. Tallinnas on valminud jalgrattastrateegia, kavatsetakse jätkata osaliselt teostatud või planeerimisjärgus olevate tänavate rekonstrueerimist, et juurutada säästlikke liikumisvahendeid ja vähendada autoliiklust. Lisaks püüab Tallinn jätkuvalt Euroopa rohelise pealinna tiitlit ja roheline pealinn oleks tulus ka tervise arengule. Olulised on linna rohelus, kompaktsus ja suurem linnaosakeskuste arv. Sellega pannakse rõhku turvalisemale ja nauditavamale linnakeskkonnale. See võiks olla ka sotsiaalse sidususe ja kapitali alustala, mis tagab ühiskonnas paremad tervisenäitajad, kiirema majandusarengu ja väiksema kuritegevuse. Praegu on see kõik veel jäänud suuresti ideetasandile, muudatuste tegemine võtab aega.

Tallinnal on potentsiaal olla tervist toetav elukeskkond ja piisavalt väikese linnana võiks siin jalgrattaga sõitmine olla kiire ja lihtne, kuid jalgrattateed vajavad veel arendamist. Tänava- ja liiklusplaanid kujundavad märgatavalt inimeste liikumistrajektoore ning -vahendeid. Kergliiklusteed, linna kompaktne ülesehitus, atraktiivne ja elav linnaruum kutsuvad inimesi rohkem jala või rattaga liikuma ja nii tagatakse ka tervem elanikkond. Aktiivsete liikumisviiside mõju saaks hinnata jalgrattastrateegia teostumise tulemusel, mis eeldaks aga pidevat seiret juba protsessi algfaasist. Hinnata saaks õhukvaliteedi muutust, liiklusõnnetuste hulka, inimeste füüsilise aktiivsuse muutuste määra, kontrollrühmade tervisetulemusi jms.

Viimastel aastatel on liikuvuskava koostamisel saanud linna mitteametlikuks lööklauseks „Terve Tallinn liigub!“. Selle taga peitub eelkõige kompaktne ja terviklik linn. Samuti ka terve, mitmesuguseid liikumisviise harrastav linnarahvas. Juhtmõttena kehtib siinkohal, et mida rohkem saadakse inimesed autodest välja, seda parem on ka nende tervis, sest liikumisharjumused muutuvad ja liigutakse füüsiliselt rohkem. Nii väheneb ka saastekoormus.

Tallinna eeliseks on mitmekesine ökoloogiline looduskooslus – metsad, rabad, loopealsed, linnukaitsealad, järved, saared, Pirita jõe ürgorg jms. Pargid ja muud taimestikuga kaetud alad alandavad stressi ning võimaldavad linliku kiire elutempoga toime tulla. See kõik on oluline vaimsele heaolule. Mingisugune kontakt loodusega peab jääma, ükskõik kui linnastunud inimene oma eluviisilt on. Haljasmaid on Tallinnas 43,3 km2 ehk pea 100 m2 elaniku kohta. Tallinna pindalast 27% on kaetud haljastusega, mille alla kuuluvad ka linnametsad, riigi omandis olevad tühermaad, pargid, alleed ja rannaalad. Tallinna haljastuse probleemiks on selle kvaliteet, ebaühtlane jaotus ja elurajoonides kavandatud haljasalade rajamata jätmine. Roheluse säilitamine ja arendamine on taas päevakorral, seda tõestavad kas või Tammsaare pargi uuendus, bastionaalvööndi ühendamise idee ning peatänava projekt.

Ideeliselt lähtutakse Tallinna planeerimisel tervist toetavatest planeerimispõhimõtetest, kuid need vajavad põhjalikke muudatusi, et tervikliku kava alusel saavutada parimaid tulemusi. Eesmärgid on sõnastatud, aga tegudeni on vähe jõutud ja muudatused ei ole olnud piisavad. Rakendamata potentsiaal tuleb koostöös elanike kasuks tööle panna. Kui avada linnaruum inimestele, teha avalikus ruumis viibimine ligitõmbavaks ja meeldivaks, soodustada aktiivset liikumist, on võimalik jõuda tervise arengut toetava linnani.

 

Artikkel põhineb sel kevadel kaitstud Tallinna tervishoiu kõrgkooli tervis­hariduskeskuse lõputööl „Tervist toetav linnaplaneerimine kui Tallinna võimalik tulevik“.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht