Tere, sõber!

Sisearhitektuuri sümpoosionil „Sisu“ balansseeriti poliitilise, poeetilise ja praktilise piiril.

AET ADER, JÜRI KERMIK, MARTIN MELIORANSKI, ANDREA TAMM, TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

„Sisul“ vahetati kohati n-ö poolt ja vaadati maailma teise mätta otsast.

„Sisul“ vahetati kohati n-ö poolt ja vaadati maailma teise mätta otsast.

Raul Mee

Welcome, Stranger! on Austraalia baarikett, kus iga rändur on teretulnud. Kuigi püsitusest on tänases maailmas saanud norm, peab selleks et ära minna, olema koht, kuhu tagasi tulla. Sisearhitektuuri sümpoosioni „Sisu“ teemapüstitus oli tänavu ajendatud tänapäeva liikuva inimese ruumivajadusest ja ootustest – võõrsil avaneb eneseleidmise aken omaenda sisemaailma.

Sümpoosioni lektorid ja kuulajad olid sel korral oodatud Hobuveskisse, esinejad tervitasid aga ettekannetega üheselt sisserändajaid. Keskendudes tuleviku võimalustele, mitte mineviku möödapanekutele, ei otsitud lahendusi mitte ainult pagulaskriisiga kaasnevatele ruumi-, vaid ka suhtumisküsimustele. Hobuveski soodustab ruumina juba ise kohtumisi, mõttevahetust ja arutelu, sest meenutab rändrahvaste elustiili kuuluvat jurtat. Sealne õhkkond aitab aeglustada praegusi hüsteerilisi protsesse ja soodustab emotsionaalset terviklikkust, tõukab mõtlema, kuulama ja avanema.

Kes on võõras?

„Võõras“ on ajutine määratlus, mis on sõltuvuses ruumitunnetusest ja kohanemisvõimest. Euroopa praeguse pagulaskriisi ajal on võõras see, kes soovib, et talle tundmatust ruumist saaks (ajutine) kodu, ennekõike põgenik, kellele antakse ajutine peavari, kuni tema asüülitaotlust menetletakse. Kui sisserändajale on leitud alaline elupaik, saab temast ametlikult oma. Võõraks sildistatud inimese integreerumine ühiskonda on siiski vaevaline ja võtab aega, pealegi ei pruugi võõrasse kultuuriruumi sattunu hakata talle antud ruumi kunagi koduks pidama.

Sümpoosioni avaloengus nimetas Soome arhitekt Marco Steinberg pagulaskriisi Euroopa kriisiks, rõhutades, et sisserändajad pole toonud kaasa uusi probleeme, vaid on tõstnud esile senised kitsaskohad. Inimeste, mõtteviiside ja ideede ränne on aegade algusest tsivilisatsiooni arengule kasulik olnud, lõimumine on sealjuures kultuuri arendav protsess. Praegu seisab Euroopa aga silmitsi pretsedenditu varjupaigataotlejate tulvaga, mis paneb proovile meie kontinendi sügavama sisu ja väärtused. On neid, kes näevad selles liidule ohtu, kuid ehk on see hoopiski vananeva Euroopa võimalus. „Kuidas pakkuda peavarju nii, et põimida kestlikult mõlemad osapooled?“ küsis Steinberg.

Arhitektuuritudeng Bella Mang lähtus oma ettepanekutes suurlinnade avaliku ruumi ja eluruumide suhte tasakaalustamise vajadusest. Kuna suure osa linnaruumist võtavad enda alla parklad, tuleks sellisest ruumi raiskamisest kasu lõigata. Mang pakkus välja, et ruumipuuduses vaevlevate suurlinnade parkimisplatsid võiks täita mobiilsete elu-, töö- ja teenuseruumidega. Seda mõtet toetas ka TLÜ lektor, japanoloog Alari Allik, kes leidis, et kui maailm on pidevas liikumises, peab ka ehitisest saama paat. Arhitektuur peaks käima ajast ees, et elule mitte jalgu jääda. Ajutiste laagrite ehitamine ei lahenda tegelikult ju pagulaskriisi, eesmärgiks tuleb seada püsivamad ja tulevikku vaatavad lahendused.

Eestlaste identiteeti ja selle peegeldumist ruumis käsitles Eva Sepping, kes uurib Venemaa eestlaste kohanemist kogukondades, mille ajalugu ulatub XIX sajandi teise poolde. Kuigi uurimistööd ja kirjandus vihjab sellele, et sealsed eestlased samastuvad keeleliselt, kommetelt ja kultuuriliselt üsna tugevat Eestiga, selgus, et argielus seostatakse ennast pigem uue kodumaaga. Siberi eestlased näitavad, et etniline, kultuuriline ja rahvuslik identiteet võivad olla vastandlikud.

Sümpoosionil said sõna ka noored, kes peavad praegu leidma võõras keskkonnas oma koha. Arutati selle üle, kuidas on muutunud arhitektuuri ja inimeste suhe, mil moel jagada ühist eluruumi, kohaneda, taaskasutada ja elustada hüljatud hooneid. Sundrände kõrval räägiti ka vabatahtlikust rändamisest, kui otsitakse paremaid võimalusi õpingute alustamiseks või jätkamiseks, professionaalseks praktikaks, eksperimenteerimiseks ja uue kogemiseks.

Antwerpeni ülikoolis töötav taanlanna Eva Storgaard on oma doktoritöö raames uurinud aga Taani üliõpilaselamute interjööre, kusjuures erilise tähelepanu all on söögitegemise ja ühiselu ruumid. Talle sekundeerisid oma loenguga sisearhitekt Helen Oja ning arhitekt, kunstnik, programmeerija Raul Kalvo, kes jagasid Singapuris kolme aasta jooksul kogunenud värvikaid isiklikke ja tööalaseid kogemusi. Seal pole kombeks kodus süüa teha, seega on eluruumis kaduma läinud justkui kodu süda, köök. See viis mõtted oma harjumustele ja pani küsima, millest me peame oma elus kinni hoidma, millest aga lahti laskma, et end koduselt tunda või teistele kodutunne anda.

Tere, sõber!

Ettekandjate püstitatud küsimustest ja vastustest eraldus selgelt ruumi ja aega ühendav teema: tuttava-võõra, tulemise-minemise-jäämise võimalused kultuuride kokkupuutepunktides. Kuigi hüüdlauses „Tere, võõras!“ on rohkelt head tahet, on sellesse peidetud vastuolu. Miks mitte alustada dialoogi hoopiski sõnapaariga „Tere, sõber!“. Sümpoosionil „Sisu“ sai aimu sellest, et barjääre on võimalik ületada mitmeti.

Otseste rändeteemade varjust kerkis allhoovusena aga hoopiski sõnapaari habitation (elupaik) ja habituation (kohanemine) tähendusmäng. Ladina habeo märgib nii asustamist, omandamist kui ka omamist, ingliskeelne habituation võib aga tähendada ka väliste stiimulite suhtes tuimaks muutumist (on ju samast tüvest tulnud ka sõna habit – harjumus).

Viimasel paarikümnel aastal on meie elu põhjalikult muutunud: võib täheldada uut laadi sotsiaalseid suhteid, perekonnastruktuure ja soorolle, elatustaseme järsku erinemist, massimigratsiooni ja elanikkonna vananemist. Need teemad pole õhus ainult Eestis. „Sisul“ tõstatanud teemade üle mõtiskleb ka Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraator Alejandro Aravena Saksa paviljonis „Kodumaa loomine. Saksamaa, saabujate riik“ („Making Heimat. Germany, Arrival Country”). See riik seisab parasjagu silmitsi suurima väljakutsega pärast Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemist, mistõttu arutletakse selle üle, kuidas luua kodutunne nii, et inimesed selle omaks võtaksid. Sakslased on jõudnud järeldusele, et see on kahepoolne protsess, kus peavad osalema nii vastuvõtjad kui ka saabujad. Just viimased seisavad ju silmitsi tingimustega, mille dikteerib neile uus kodu.

Briti paviljoniga aga deklareeritakse, et elumuutused tuleb kavandada endal. Nende ekspositsioon „Kodumajandus“ („Home Economics“) näitlikustab, kuidas korraldada kodust elu viies ajaühikus: tundide, päevade, kuude, aastate ja aastakümnete kaupa.

Poolevahetus

Michel de Certeau’ 1980. aastal ilmunud raamat „Igapäevased praktikad“ suunab aina kiiremini linnastuvas ühiskonnas küberneetiliste muutuste keskel märkama ja tähtsustama ka tavalist ja esmapilgul märkamatut, võtta seda erilisena, eriti inimeses. Gilles Deleuze’i ja Felix Quattari „Tuhat platood“ annab juhiseid rändava eluviisi harrastajale maailma mõistmiseks. Japanoloog ja poeesia uurija Alari Allik otsis sümpoosionil tasakaalu ilusate paikade ja kodutuse vahel. Inimese ja ruumi ülesehitust käsitles ta keskaegse jaapani poeedi ja arhitekti Kamo no Chōmei rännakuna ideaalse hoone poole, liikumisena aina minimaalsema ja kokkupakitavama ulualuse suunas. Deleuze’i käsituses on nomaadi peaaegu täiuslik elukoht telk, kuid Kamo no Chōmei arvates tuleks eluase siiski keskkonnas leiduvast kokku panna. Meele ärksana hoidmiseks on see hea, sest kui inimene ei suhestu oma keskkonnaga, jääb ta tuimaks – liikumises olemine ei tähenda alati füüsilise asukoha muutmist.

Aeg-ajalt on tervislik vahetada n-ö poolt ja vaadata maailma teise mätta otsast, olgu selleks keskkond või miski meie endi sees. Ehk saame nii paremaks selle maailma kujundajate, mõtlejate ja elanikena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar