Tellitud sekkumised linnaruumi

Ingrid Ruudi, Maarin Mürk

Kas linnaruumiaktsioone, ajutist sekkuvat kunsti, on võimalik teha institutsionaalse tellimustööna ja mida see linnale annab?        Terve eelmise aasta väldanud kultuuripealinna ootussarja „52 ideed” raames toimus üritusi nõelapatjade tikkimisest ja tervisliku toidu  propageerimisest jooga ja regilauluni, aga siia mahtus ka mitmeid aktsioone avalikus ruumis, kus loomulikult peaks tegutsema omaalgatuslikult ja spontaanselt ning olema kriitiline. Sirbi vestlusringis heidavad tagasipilgu oma projektidele ja kultuuripealinna ettevalmistavale sarjale kui brändiprojektile Aet Ader, Lauri Eltermaa, Gerttu Juhkam, Kadri Klementi, Madle Lippus, Jaak-Adam Looveer ja Helen Melesk, küsivad  Ingrid Ruudi ja Maarin Mürk.  

Maarin Mürk: „52 idee” sündmused valiti avalikul konkursil ja iga idee teostamiseks anti linna poolt kümme tuhat krooni. Kultuuripealinna  sihtasutus nõustas tegemisel ja hoolitses kommunikatsiooni eest. Ilmselt oli see mitmel puhul lihtsalt võimalus teostada mõni ammu meeles mõlkunud idee?       

Gerttu Juhkam: Elasime Grete Veskiväljaga konkursi väljakuulutamise ajal Hollandis, kus avalik ruum on rohkem tähelepanu all ja inimesed kasutavad seda märksa aktiivsemalt. Tallinnas on tänav justkui vahekäik, mis tuleb  läbida, et jõuda ühest kohast teise. Tahtsime teha erinevatesse linnajagudesse leidmaterjalist ajutist linnamööblit. Platse ja rohealasid on palju, aga olla pole ikka justkui kusagil. Algsed suured plaanid tõmbas kokku bürokraatia ja ajalimiit ning lõpuks tegime vana mööbli juppidest istmed Põhja puiestee trammitee kõrvale murule ja papptorudest lamasklemisvormid Kadriorgu.       

Ingrid Ruudi: Kuidas need kasutust leidsid ja kaua püsisid?       

G. J.: Oleksid pidanud püsima suve lõpuni, aga Põhja puiestee ääres olid tükid juba esimese paari päevaga lahti tõmmatud.        Lauri Eltermaa: Eemalt vaadates oli jube kihvt, aga inimesed ei lähe sinna istuma, kui  kõik trammiaknast vaatavad – see idee töötas pigem lavana.         

Aet Ader: Kasutamine on pisiasjades kinni: kui on tekkinud veidigi prügi või kui pingil istub mõni kahtlasem tüüp, siis juba ei taheta sinna minna.         

L. E.: Minu installatsioon, viiemeetrine maalidest  kuubik, oli esmalt Vabaduse platsil ja seejärel ühes Mustamäe hoovis. Mustamäelt olen ma ise pärit ja keskkonna mõttes on see hästi vaene koht, kus erinevalt kesklinnast ei toimu mitte midagi. Magalatesse jõuab uusi ideid väga vähe. Sealse elanikkonna huvi muutuste vastu on samas väga suur ja iga uus asi jääb eredalt meelde. Selles töös oli seos hüljatud maalide ja kunsti poolt hüljatud keskkonna vahel. Vabaduse väljakule loa saamine oli väga  keeruline, kuigi ametnikud olid vastutulelikud. Linnaruumi ajutiste objektide paigutamist reguleeriv kord on aga paindumatu. Muid võimalusi kui õlletelgi püstitamine, ei ole seda koostades ette kujutatud. Kui sa teed näiteks väikese ajutise skulptuuri, siis pead tellima turvafirmalt turvaplaani, mehitatud valve jne. Algul öeldi linnast, et neid lube lihtsalt ei saagi, aga lõpuks sain kooskõlastuse hoopis Kultuuriväärtuste Ametilt, kes käsitles mu teost reklaamtahvlina.     

Madle Lippus: Ilmselt ei kujutanud ka kultuuripealinna korraldusmeeskond ette, et see kadalipp, mille tegijad läbi peavad käima, on  nii meeletu. Uue Maailma tänavafestivali tehes on ka alati lubadega palju probleeme, sest üritus eeldab muu hulgas ka tänavate sulgemist. Tallinna bürokraatia puhul on kõige keerulisem see, et puudub selge süsteem, kunagi ei tea, mida on täpselt vaja. Siiski, praegu koostatakse näiteks mingit nimekirja tänavatest, kus sel aastal võib jätta parandustööd tegemata, kuna seal toimub kultuuriüritus. See on väike asi, aga Tallinna puhul märkimisväärne edasiminek.   

I. R.: Nii mitmeidki asju oleks ilmselt lihtsam teha ilma „Tallinn 2011” templita, omaalgatuslikult. 

M. L.: Samas on oluline rääkida linna installatsioonidest ka n-ö linna keeles, et linnavalitsus hakkaks mõtlema, et sellised asjad on linnas  võimalikud. Dokumendis, mida linn kunsti paigutamise kohta avalikus ruumis jätkuvalt ette valmistab, on keskendutud kitsalt skulptuurile. Uurisin seoses Tallinna kultuuripealinnaks olemisega, kas koostajad kavatsevad selles dokumendis arvestada ka moodsamate kunstivormidega nagu grafiti ja installatsioonid, aga ikka veel paneb pelgalt sõna „grafiti” kasutamine avaliku ruumi kunsti kontekstis vestlusele täieliku bloki. Siiski tundub, et on tekkinud  juba tahtmine mõista erinevaid asju.         

A. A.: Osa loomingust on nii enesestmõistetav linnaruumiga suhestumise viis, et mulle tundub absurdne kõige selle tarvis loa küsimine. Sageli on ürituse lubamine sõnastamise küsimus. Näiteks meie kunstijärjekorra aktsiooni eesmärgiks oli inimskulptuur Vabaduse väljakul, selle referentsiks oli töötukassa järjekord. Ütlesime, et üritus toimub Kunstihoones (kus tegelikult ka kõik inimskulptuurist osavõtjad said oma 100kroonise palga) ning et selle ette  võib tekkida järjekord – see aga ei kvalifitseerunud avalikuks ürituseks. „Ega sinna kunstiüritustele tavaliselt neid järjekordi niiväga teki,” oli suusõnaline vastus linnavalitsusest. Linnahalli kai ääres toimunud „Basseini” projekti tegi huvitavaks see, et asi toimus mere ja maa piiril. Esimene kuulub riigile, teine linnale ning see komplitseerib tunduvalt lubade taotlemist ja üldse aktsiooni korraldamist. Helen Melesk: Meie katuse-ekskursioonide  projekt põrkus ka mitmesuguste eelarvamuste vastu. Kui selgus, et tegemist on kunstnike ettevõtmisega, eeldati, et kindlasti hakatakse sodima. Põhiline argument äraütlemiseks oli aga siiski katuste tehniline seisukord. Tahtsime külastada ajaloolise või märgilise tähendusega hooneid, mitte püüda lihtsalt häid vaateid. Pääsesime Kumu, postimaja, Kultuurikatla ja Viru hotelli katusele, plaanitust jäid välja kahjuks Suva sukavabrik, ajakirjandusmaja, Fahle maja  ja rahandusministeerium. 

Jaak-Adam Looveer: Plaanime viia oma projekti  „Nimepäev” (Vabaduse väljakul konteiner, kus koor laulis igale külastajale tema nime) ka teistesse linnadesse, siis tekib kindlasti võrdlusvõimalus. Oma varasemad aktsioonid oleme alati teinud spontaanselt ja mingeid probleeme pole tekkinud.       

I. R.: Kas saavutasite oma aktsioonidega  selle efekti, mida taotlesite?       

A. A.: Ujuradadest möödujatelt tuli küll palju positiivset tagasisidet. See pani nende unistused  merest ehk tööle, aga ma loodan, et „Basseini” ei mõistetud konkreetse ettepanekuna, et seal peaksidki olema ujumisrajad. Tahtsime pigem viidata kogu mereääre potentsiaalile.         

M. L.: Avalik ruum on niivõrd vaene, et kõik võetakse enamasti hästi vastu, olenemata sellest kas tehtu on sündinud spontaanselt või ette valmistatud pikalt.       

L. E.: See, et inimestele meeldib, on ka ametnikele  hea argument. Populism töötab!     

H. M.: Meie ekskursioonid katustele olid eelregistreerimisega, aga suurele hulgale tahtjaile pidime ikkagi ära ütlema. Hiljem tuli isegi Riiast ja Peterburist positiivset tagasisidet: tehke ainult veel!   

I. R.: Kuidas te suhestusite sellega, et projektid toimusid kultuuripealinna egiidi all?   

L. E.: See 10 000 krooni muidugi motiveeris,  kulud sai tasa. 

A. A.: Raha polnud ju suur, aga ometi võimaldas teha asju, mis muidu jäänuks tegemata. Oluline oli ka see, et tegijatelt ei nõutud iga bensiinitšeki põhjendamist, sai keskenduda sisule. 

M. L.: Mind see rahastus omamoodi ka demotiveerib. Tänavafestivali mõte on tegutseda rohujuuretasandil, olla spontaanne ja juhuslik, kuid nüüd oleme juba aasta aega kõigis programmiraamatutes, pidevalt tunnevad asja vastu huvi ajakirjanikud jne. Mind sunnitakse  praegu planeerima planeerimatut.       

I. R.: Kuna kogukonnaaktivismi on meil siiski suhteliselt vähe olnud, siis teie peate kõik vastavad ootused välja kandma. Teatud mõttes bränditakse ära ka teid. 

M. L.: Just, see ongi kohutav. Tähelepanu tuleb õigupoolest rohkem, kui me väärt oleme, sest ei ole lihtsalt kedagi teist võtta. 

L. E.: Mul tekkis dilemma: tahtsin teha spontaanset asja, mis tekitaks vahetu ruumimõju.  Aga kui see on juba välja hõigatud ja mingisse lahtrisse paigutatud, siis inimesed tulevad kohale hoopis teistsuguse eelhäälestusega.         

J.-A. L.: Meid see kontekst ei häirinud, pigem vastupidi – tekkis läbi aasta kestva festivali meeleolu.         

A. A.: Aastavahetuseks kutsuti meid tegema  veel „Stardiloendust”, mis oli avalik sekundite lugemine Tallinna 2011. aasta kultuuripealinnaks saamise alguseni. Tahtsime ära kasutada Estonia ette kogunenud rahvamassi, aga see projekt segunes üldisesse promosse koos Kukerpillide ja muuga.       

Kadri Klementi: Brändimine oleneb ka objektist. Igale Raekoja platsil seisvale toolile nüüd küll „52 ideed” kleepsu vaja poleks olnud.       

I. R.: Kui kultuuripealinnaga üritatakse tekitada siia mingit üldisemat tänavakunsti välja, siis teatav sisuline konflikt on paratamatu. Sellisel juhul peab kultuuripealinn mõistma, et alati ei saa kleepse ja bannereid külge panna, vaid aktsioonide toimumine tekitab aktiivsuse fooni ja info  liikumise, mis tuleb turunduses kaudselt tagasi.     

M. L.: Kultuuripealinna tõttu ongi selline õppimise aasta. Mitmesugusteks linnaruumi sekkumiste juhtumisteks ja tegijate arenguks  kuluks normaaloludes võib-olla kümme aastat. Forsseeritult tulevad esile eeskätt probleemid, näiteks seesama küsimus – kuidas brändida isetekkelist kultuuri?     

M. M.: Mis saab pärast kultuuripealinna aastat? Kas kogu aur pannakse ühte aastasse, pärast on rahad otsas ja vaikus?       

L. E.: Tallinn 2012! Linnavalitsus võiks tellida regulaarselt analoogseid asju – saada 50 000  krooni eest viis head üritust on ju uskumatult soodne! Ja ise ei pea mitte midagi tegema.     

K. K.: Ma loodan ka, et see, kui hästi selline  asi töötas, on argument linnale. Ametnikud võiksid aru saada, et sellised algatused vähendavad nende tööd, mitte ei tähenda ebamugavust. Kunstnikele on ju asi vahendites; linnaplaneerimisamet võiks teha koostööd inimestega, kes on linna oma peas igatpidi läbi mõelnud.     

G. J.: Mida rohkem on selliseid projekte, seda enam nad harjuvad.     

A. A.: Arhitekt peab enamasti pakkuma välja  lõpliku lahenduse. Ajutised aktsioonid on üks viis probleemile viidata, päris lõplik lahendus ei pea olema kohe võtta.     

K. K.: See on üks kriitika vorme, kriitika ei pea olema alati verbaalne. 

M. L.: Eestis on sellist kriitikat suhteliselt vähe, aga see muutub üha populaarsemaks, järjest ägedamaks. Milline peaks olema samm edasi?  Street art on omamoodi juba ka kulunud teema ja kui see juba institutsionaliseerub, siis mida saab sellega üldse enam teha?       

J.-A. L.: Eesti kontekstis, kus tänavakunsti pole eriti tehtud, saab iga aktsioon ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. 

A. A.: Omaette oht on ka „nunnustumine”. Loodan, et kriitilisus säilib, et tänavakunsti ei tehta ainult cool’i pärast. 

M. M.: Samas, populaarse ja nunnu tänavakunsti tulek on paratamatu. Kui asja mõte on iseorganiseerumine ja rohujuuretasandi action, siis see tähendabki ka palju halba tänavakunsti. Ei saa öelda, et ärge teie tehke, te olete liiga nunnud. Ma arvan, et lähiajal tuleb nii-öelda trendika tänavakunsti plahvatus.         

M. L.: Tavainimene on halva tänavakunsti suhtes väga tundlik, eriti kui see on tema maja peal või jääb mujal jalgu.         

I. R.: Sellegipoolest ei tasu oodata, et kõik, mis linnaruumis tekib, on „kvaliteetne”.         

Üles kirjutanud Ingrid Ruudi ja Maarin Mürk  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming