Tellija on kuningas!

Margit Mutso

„Talendid koju!” meelitab Eesti president. „Talendid – suu kinni”, lajatab täitevvõim oma allasutuste läbi arhitektide suunas. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) on juurutanud meetodi, kuidas arhitektidelt ära võtta kõik autoriõigused, nii varalised kui isiklikud, juba enne, kui nad pliiatsigi jõuavad haarata. Kummaline autoriõiguste litsentsimise süsteem on saanud RKASis tavaliseks ning kui arhitektil tekib soov riigi rahaga loodavate hoonete mängus kaasa lüüa, siis peab ta leppima sellega, et jääb ilma igasugusest õigusest kontrollida oma teose kvaliteeti, selle ehitamist või projektist kinnipidamist. Enamgi veel – arhitektilt võetakse ka õigus luua oma teos lõpuni. Eskiisprojekt, heal juhul eelprojekt on see, mida riik healt arhitektilt tahab, edasise töö teevad vähempakkujad: tellijale eriti sõbralikud firmad, kel puudub eetika, vastutustunne loodava keskkonna ees või arusaam arhitektuurist kui autoriõiguse objektist. „Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi”. Nii on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 39. Uskumatu, et põhiseadusega antud õigused on nii lihtsate võtetega tühistatavad. Arhitektuuriürituste sarja „Loome Põhjala” („Nordic Look”) raames peetud seminari „Arhitektide intellektuaalne omand” vaheajal tülitasin paari seminaril esinenud autoriõigustele spetsialiseerunud tippjuristi ning küsisin, kuidas ikkagi selline süsteem nagu RKASi järjepidevalt ellu viidav autoriõiguste litsentseerimine on võimalik. Isiklikud autoriõigused pidavat olema ju võõrandamatud? Vastuseks sain, et kapitalistlikus riigis on kõik müüdav: kui ise vabatahtlikult loobud oma autoriõigustest, siis nii ongi (vt ka Toomas Seppel, Arhitektuurikonkurss ja autoriõigused. – Sirp 28. I 2011, nr 4). Kust jookseb müüdavuse piir? Parafraseerides eelkirjeldatut: kui inimesel pole kuskil elada ja talle pakutakse korterit tingimusel, et ta litsentseerib oma inimõigused üürijale ja annab õiguse end kolm korda nädalas läbi peksta, kaks korda vägistada ja korra piinata – eelkirjeldatud loogikast lähtuvalt on vist kõik seaduslik? Kas põhiseaduse 18. pügal, mis ei luba kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada, ei kehti sel juhul?

Muidugi on arhitektil võimalus sedavõrd alandavatel tingimustel mitte osaleda ses protsessis. Pean tunnistama, et ise ei osalegi, aga ma ei saa midagi ette heita ka neile, kes seda teevad. Olulisi hooneid ehitab põhiliselt riik või kohalik omavalitsus oma allasutuste kaudu (keda esindab tihti RKAS). Need on majad, millel on sümboli väärtus, mis mõjutavad keskkonda tugevamini kui eratellijate püstitatud valdavalt elu- või ärihooned. Loomulikult on arhitektidel ambitsioon siin kaasa rääkida. Heal juhul tellib RKAS selliste hoonete tarvis arhitektuurivõistluse, eelkirjeldatud ebaintelligentsetel tingimustel muidugi, halvemal juhul korraldatakse projekteerija leidmiseks lihtlabane riigihange, mille võidab kõige odavam pakkumine (vt ka Ene Läkk, Riik arhitektuuri tellijana. – Sirp 3. XII 2010).

Seminaril esinenud RKASi äriarendusosakonna juhataja Andrus Väärtnõu põhjendas sellist käitumist meil kehtivate seadustega. Erinevalt näiteks Soome riigihankest, kus kunagi ei võida alapakkuja, peab Eestis valima kõige odavama projekteerija, ehitaja vms. Ja eks siis tulemus on selline, nagu ta on. Autoriõiguste litsentseerimist tellijale põhjendas Väärtnõu sellega, et RKASil on ranged ehitustähtajad ja kui partneriks satub arhitekt (nemad ei saa ju arhitekti valida, see valitakse riigihanke või vastava anonüümse arhitektuurikonkursi kaudu), kes ei saa oma asjadega õigeks ajaks hakkama või kellega tekivad muud probleemid, siis peab neil olema võimalus ehituskunstnik välja vahetada. RKASi eeldus näib olevat, et arhitekt on üks põhjendamatute nõudmistega saamatu tüüp, kellega pole võimalik teha lepingut võrdse partnerluse alusel, vaid kellelt on vaja ära võtta kõik õigused juba konkursil osalemise tingimustega ning kindlustada, et autori võib pikema jututa pikalt saata.

Mida tähendab litsentseeritud isiklikud autoriõigused? Saan aru, et sel juhul pole hoone autor mitte selle looja, vaid litsentsi omanik? Ehk kui autor teeb järgmise maja, kus ta kasutab talle omast stiili, arhitektuurivõtteid ja -lahendusi, siis võib teda süüdistada plagiaadis? Mina ise plagieerin ennast …?

RKAS on eeskuju, ta on riigi esindaja kõigi suuremate ehitustellimuste puhul. Sama mentaliteet valitseb ka teistes riigi allasutustes, isegi seal, kus eeldaks eetilist ja lugupidavat suhtumist loomingusse.

Lennuakadeemia hoone Ülenurmel

Hindrek Kesler kirjutab tänavuses Sirbi 12. numbris parimatest betoonehitistest rääkides: „Ka teine Tartu objekt – Lennuakadeemia hoone (Lunge & KO) oli pettumus, sest hoone paljulubav algidee – lennundusele viitav propellerikujuline põhiplaan – ei ole arendatud lõpuni stiilseks tervikuks. Hoone süda, läbi kahe korruse ulatuv õhuruum ja peatrepikoda, meenutab kujunduselt pigem hotelli fuajeed kui uljaste lendurite inkubaatorit. Sisekujundus (Sirje Lundre ja Kati Haki) on väga juhuslik, läbi mõtlemata ja vastuolus arhitektuurse algideega, betooni kui ehitusmaterjali ei ole kasutatud piisavalt läbimõeldult ja esteetilises võtmes” (vt Hindrek Kesler, Betoonarhitektuur – kas ainult betoon ja arhitektuur? Sirp 23. III 2012).

Kirjeldatud maja autori Andres Lunge loomingust olen ma alati lugu pidanud ja küsisin siis talt murelikult, milles asi. Lasen siinkohal Lungel endal rääkida.

Andres Lunge: Lennuakadeemial oli esialgu vaja lihtsat hoone skeemi, mille alusel hakata taotlema raha. Joonistasime sellise propellerikujulise maja-maamärgi, see tuli üsna iseenesest – lendurid lendavad maamärkide järgi, siin kõrval on lennuväli, hea propelleri järgi orienteeruda. Koolimaja puhul peavad mahud saledad olema, et klassiruumid piisavalt päevavalgust saaksid, majal on kolm kitsast tiiba, mis on jagatud teaduskondade kaupa.

Selle projektiga saadi kokkulepe haridusministeeriumiga ja edasi läks projekt riigihankesse. Meil õnnestus võita projekteerimise peatöövõtt. Vahepeal kasvas hoone maht tellija soovidele vastu tulles ligi poole võrra, siis kästi haridusministeeriumist maa peale tagasi tulla. Nii see käis edasi-tagasi. Lõpuks saime põhiprojekti valmis. Kõik olid justkui rahul. Tulid rektori valimised ja Villu Mikita asemele asus Jaan Tamm. Projekt läbis kaks ekspertiisi ja siis läks lahti …

Uuel rektoril oli kaasas usaldusisik, tellija esindaja – Sirje Lundre. Õige pea sai selgeks, et kõvemat arhitekti kui tema ei ole olemas! Meie projekt visati piltlikult kaminasse. Võtsime seda alguses naljaga, üritasime tellijaga sõprust hoida. Arusaamatused algasid mingite tühiste asjade pärast, näiteks tualetid, mille uksed ei avanenud mitte otse koridori, vaid veidi nurga taga. Leiti, et see on jama, tualettide uksed peavad avanema koridori! No see ei ole maailmarevolutsiooni küsimus, avanegu siis pealegi koridori. Aga sellega asi mõistagi ei piirdunud.

Tööjoonised pidi tellima allhanke korras ehitaja, sellega pidi hinnapakkumisel arvestama. Kõik pakkujad küsisidki meilt hinda. Kaks esimest pakkujat läksid omavahel riidu, asi läks kohtusse ning ehitama valiti kolmas – Kristiine Ehitus OÜ, kes hakkas kauplema jooniste maksumuse üle. Olime sunnitud lõpuks hinna langetama sellisele tasemele, mis ehitajale sobis. Ootasime ja ootasime, aga lepingust ei kippu ega kõppu. Mu partner, kellega seda maja tegime, elab Ülenurmel ja ta sattus siit kogemata mööda sõitma, näeb – ehitus käib! Maja katus, mis pidi olema kumer ja sõrestikkonstruktsioonil, on tehtud lamekatusena paneelidest. Hakkasime asja uurima. Ehitaja ütles, et võta mingi paarkümmend tuhat krooni kompensatsiooni ja rohkem su teeneid ei vajata, meil Kati juba projekteerib (Kati Haki on ehitusfirma omaniku Adu Haki tütar). Rääkisin loo tuttavale advokaadile, too tegi ehitajale kirja: ehitage, aga mitte selle projekti järgi! Selle peale sõlmis ehitaja lepingu, mille kohaselt kohustus meiega Kati joonised kooskõlastama. Eks ma siis kooskõlastasin neid jõudumööda. Mis puudutab välisarhitektuuri, siis see on enam-vähem, asendusi on palju, aga maja on äratuntav. Meil oli aga tehtud ka sisekujundusprojekt, see läks täiesti käest ära. Kogu materjalivalik ja värvilahendus – see on tase! Rahas ei olnud probleem. Tegime pikad kirjad selle kohta, et lahendus ei vasta projektile, vastuseks saime: kõik on asendatud vastavalt tellija soovile. Ma ei saa sellest aru: kui on raha ja kord saja aasta jooksul ehitatakse akadeemiale peahoone, kelle huvides on selline pläkerdamine?

Eks see on paljuski maitse küsimus – juht isiklikult otsustab, kelle maitse peale jääb. Ma näen, kuidas meie teine klient, Sihtasutus Tartu Kiirabi nõuab Otepää kiirabijaama ehitusel korralikku kvaliteeti, see on võimalik. See, mis lennuakadeemiaga toimus, on kurb.

Teater Vanemuine ja uus black-box

2009. aasta juulis korraldas teater Vanemuine kutsutud osalejatega arhitektuurivõistluse, mille eesmärk oli saada Vanemuise peahoonele juurdeehitus, kus on black-box ning noorte lava koos nende juurde kuuluvate ruumidega. Esitatavate materjalide hulka kuulus ka projekteerimise hinnapakkumine. Võistluse võitsid Jüri Okas ja Marika Lõoke (nende märgitud projekteerimise hind oli pakkumistest üks odavamaid). Paraku on edasine töö autoritest mööda läinud.

Selle asemel et jätkata tööd võitjatega, eirati seatud võistlustingimusi, mis lubasid koostööd võitjaga, ja korraldati edasise projekteerija leidmiseks riigihange. Selle tulemusel valiti peaprojekteerijaks Green Building Development OÜ, reaalselt asus aga projekti koostama MPM Lahendused OÜ. Tellija ei olnud omandanud ei varalisi ega isiklikke õigusi antud kavandi kasutamiseks, kuid võidutööst loobuda ka ei soovinud. Tahtmine oli saada võistlustöö lõplik projekt võimalikult odavalt.

Vanemuise juhtkonna sõnul tingis sellise käitumise riigihangete seadus. Nimelt osutus juhtkonnale ettearvamatult (?) projekti maksumus suuremaks kui on seadusest tulenevalt piirmäär, mis lubanuks sõlmida lepingu ilma riigihanketa. Arhitektide liit, kes on kultuuriasutuse juhtkonna sellisest ülbusest ja ignorantsusest sügavas hämmingus, leiab, et sellisel juhul oleks tulnud võistlus kehtetuks tunnistada ja korraldada uus, mille tingimustes on märgitud projekteerimise hinnapiir. Riigihangete seadus annab tegelikult võimaluse korraldada ideekonkursi järel ka väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse, seda oleks saanud kasutada ka selle võistluse puhul.

EAL on olnud sel teemal teatrijuhi Paavo Nõgenega päris pikas kirjavahetuses. See on edastatud ka liidu eestseisusele, kuhu ma kuulun, ning pean tunnistama, et teatri juhi suhtumine arhitektide loomingusse võtab keeletuks. Sellega, et ehitaja või ärimees tahab loojal naha üle kõrvade tõmmata, oleme pisut juba harjunud, aga nii ebakultuurset käitumist Tartu suurima kultuuriasutuse juhilt … Võib-olla on Nõgene meelest normaalne, kui näiteks Vanemuise lavastus võidab teatrifestivalil peapreemia, aga võitja asemel kutsutakse edaspidi seda etendama kohalik rahvateater, kelle näitlejad ei taha professionaalse näitleja palka, kes kopeerib lavastuse ja lavakujunduse ning eitab autoriõiguste rikkumist stiilis: meie peaosalisel on jalas rohelised, mitte sinised püksid nagu originaalis, ta mitte ei köhata, vaid aevastab ja metsa kohale maalisime kiivitajad, mitte kured …

Mind jääb kummitama üks küsimus: armas Vanemuise teatri rahvas, kes on teie teatri black-boxi autor?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming