Teletorn, meremuuseum ja teised

Margit Mutso

Piia Ruber 4. aprillil taasavati Eesti kõrgeim ehitis – Tallinna Teletorn. Sel puhul palusin intervjuu teletorni rekonstrueerimisprojekti teinud KOKO Arhitektide liidritelt Andrus Kõresaarelt ja Raivo Kotovilt. KOKO on teinud ridamisi põnevaid projekte alates ajast, mil Kotov ja Kõresaar napilt kahekümnenda eluaasta piiri olid ületanud. Hannoveri Expol porgandipaviljoniga pjedestaalile tõusnud arhitektide loomingusse kuuluvad väga eripärase sisu ja kujundusega hooned, mõnda neist sai ka intervjuu käigus meenutatud. * Teletorn on püsti juba aastast 1980. Palju te siin muutsite või juurde tegite? Raivo Kotov: Sissepääsu osa on uus. Selle tingis funktsionaalne ja esteetiline vajadus – sissepääs oli enne liiga kinnine, ahistav. Mis aga puudutab torni ennast, siis siin on KOKO poolt tehtud valdavalt sisearhitektuurne lahendus, torni kehand ei muutunud. Seal, kus praegu on ekspositsioon, oli enne kohvik ja selle peal paiknev ruum oli täis tehnoloogiat. Kuna digitehnoloogia vajab vähe ruumi, siis jäi tehniliseks ruumiks ainult väike nurgake ja me tõstsime kohviku kõrgemasse ossa, kust on parem vaade kui vanast kohvikust. Aknad on peaaegu maani. Ruum ise on ka kõrgem, sobib kohvikuks paremini. Teletorni on nüüd lausa kaks pääsu, suvine ja talvine. Miks? Andrus Kõresaar: Asi on selles, et selliste vahepealsete ilmadega, kui kord sulab, siis jälle külmetab, tekivad torni tipus antennidel jääpurikad, mis võivad alla kukkuda ja seepärast ei saa mööda avatud pandust talvel üles tulla. Niisiis sai talviseks pääsuks tehtud kaetud galerii. Antennide osa sai puhastatud, et torni ilus sirge siluett tuleks välja.

Seadmete alt on vabanenud päris palju ruumi. Mida tornis veel tehakse?

R. K.: Torn on külastuskeskus. Ideaalis algab siit turistide esmatutvus Eestiga.

A. K.: Esimesel korrusel on koht, kus saab ise teha telesaadet, iseseisvalt tehnoloogiaga tutvuda, valida endale taustaklipi ja teksti sisse lugeda. See on selline telesaate tegemise robot. Teisel korrusel on teletorni ajaloo ekspositsioon ja 3D-filmi tuba, kus saab pidada ka konverentse.

R. K.: Kinosaalis on teletorni üks sümboleid, Dolores Hoffmanni vitraaž, mis algselt oli Kloostrimetsa tee pool sissepääsu juures.

A. K.: Kahekümne esimesel korrusel on väljas Eesti saavutused ja kuus pikksilm-robotit, mille abil saab spetsiaalsete prillidega vaadata alla linna peale eri aastaajal. Saab vaadata ka ajalugu, erinevaid ajastuid, näiteks keskaega. Võib vaadata, kuidas linn arenes. Kahekümne teisel korrusel on brasserie ja seal saab ilusa ilmaga ka väljas istuda. Saadete edastus käib ka ikka teletorni kaudu. Esimesel korrusel on Levira tehnilised ruumid, kus edastatakse saateid, 24 tundi on seal inimene kohal. Torni tipust levitatakse internetti.

Teletornil on põnev ajalugu. Mis teid torni juures inspireeris?

A. K.: Üks, mis meid inspireeris juba konkurssi tehes, oli 60ndate kosmoseiha: robotid ja kosmosefantaasia teema. See kandus ka sisekujundusse, oli ka tüdrukute teema. Galerii seintel on fotod torni ehitamisest ja ajaloost. Ma mäletasin kooliajast, et fotoülekannet saab teha kivile ja betoonile, aga seda ei õnnestunud siiski teha. Galerii pikkus on umbes 80 meetrit ja praegu on kasutatud läbipaistvale kleebisele tehtud trükki, mis on kantud betoonile.

Kui kõrge on teletorn?

A. K.: Teletorni inimesed nendivad, et neil väga kõrge maja ei ole – 23 korrust – aga vahepealsed korrused on 20 meetrit kõrged. Päris tipp on tühi, trepp ja liftid vaid. Kahekümnendal korrusel paikneb turvaruum juhuks, kui tornis peaks tulekahju puhkema. Inimesed kogunevad siis sinna päästjaid ootama. Torni kõrgus on 314 meetrit, vaateplatvorm on 170 meetri kõrgusel.

Kas te teletorni loonud arhitektiga ka ühendust võtsite?

A. K.: Algne autor on grusiin David Bassiladze. Temaga pole õnnestunud kontakti saada, ei tea, kas ta on elus või surnud.

R. K.: Kuna autori poole ei saanud pöörduda, siis pöördusime projekti kohta arvamuse saamiseks Docomomo poole. Nende hinnang oli positiivne.

A. K.: Võimalik, et tulevikus võetakse hoone kaitse alla.

Mis saab teletorni ümbrusest? Praegu on siin kõnnumaa.

A. K.: Algselt oli plaan välja ehitada ka välialad, tekitada kontserdiala, puhke-, mängualad jne. Aga välialade teema pidime n-ö välja lõikama siis, kui KMG Ehitus lahkus ehituselt. KMG Ehitus võitis avatud riigihanke, kus olid välialad veel pakkumise sees, kuu aega hiljem sai võitnud firma aga aru, et kulu on tohutult palju suurem kui lepingujärgne maksumus ja ettevõtte kahju kujuneb suuremaks, kui seda on leppetrahv, ja ehitaja lahkus päevapealt. Edasi projekteerisime seda objekti kolm kuud ümber. Hinnad ehitusturul tõusid ja me püüdsime sellega kaasas käia. Lähtusime loogikast, et kõik, mis on üleval tornis, tuleb korraga ära teha, sest kui ekspositsioon ja kohvik on avatud, ei saa seal enam puursaega toimetada.

R. K.: Tornil on uus fassaad ja uued katused. Materjal toodi üles väljas liikuva vintsiga, mis on siin kogu aeg olnud. Selle abil vahetatakse antenne. Materjal tehti vajadusel juppideks, et vintsi mahuks, edasi sõltus kõik ilmast. Korraga sai vintsiga tõsta kaks tonni.

KOKO on viimastel aastatel teinud projekti mitmele muuseumile: ajaloomuuseum Tallinnas Suurgildi hoones, Nuku Tallinnas nukuteatri juures, meremuuseum. Kuidas need tööd teile on sattunud?

A. K.: Ka Tartu ülikooli loodusmuuseum. Selle puhul korraldati eelmise aasta oktoobris ideekonkurss. Kõik muuseumiprojektid nagu ka teletorni oleme saanud võidu tõttu arhitektuurivõistlustel.

Ajaloomuuseum Suurgildi hoones avati möödunud aasta maikuus. Seal oli loomingulist vabadust vist üsna vähe, vaid sisekujunduse ja ekspositsiooni osas?

A. K.: Suurgildi hoone, mis oli oma aja üks kõige olulisemaid piduhooneid Tallinnas, valmis aastal 1410, maja tähistas juba 600. aastapäeva. Me avasime kõik keldriruumid näitusesaalideks, viisime sisse tänapäevased tehnoloogilised muuseumilahendused, peitsime selle vanadesse seintesse, suures saalis muutsime tugevalt saali interjööri. Tegime siin nii sisekujunduse kui ka ekspositsioonigraafikat ja multimeedia osa. Restaureerimisprojektiga me otseselt ei tegelenud, seda tegi Restor.

Muusikud kurtvat, et muuseumi saali akustika on pärast ümbertegemist halvemaks läinud.

A. K.: Ilmselt on probleem metallpõrandas. Saalis oli algselt parkettpõrand, mida ei olnud võimalik aga kasutusele jätta, sest selle paksus oli vaid üks sentimeeter. Kultuuriväärtuste amet aga oli seisukohal, et see tuleb kindlasti säilitada, seepärast sai selle peale pandud metallpõrand ja kõik ekspositsioonivitriinid on kinnitatud metallpõranda külge. Arvutid panime põranda alla, kasutame seda tehnoloogilise alana.

Üks põnevamaid ehitisi, mida Eestis üldse leida võib, on vesilennukite angaar, kus nüüd valmib meremuuseum. Milline oli teie lähenemine sellele majale?

A. K.: Meremuuseum avatakse 11. mail. Selle kontseptsioon on lihtne: vana hoone püsib iseseisvalt, ta on rekonstrueeritud ja uus arhitektuur hoiab võimalikult eemale vanast hoonest. Kõik uued struktuurid paiknevad vanast ühe meetri kaugusel, nii et ka visuaalselt ei teki külge ehitatud asja muljet.

Esimene hoone funktsioon on olla meremuuseumi uus filiaal, kus keskendutakse XIX ja XX sajandi meretehnikale: kahurid, miinid, torpeedod, allveelaevanduse teema läbi ajaloo, vesilennundus ja lennundus üldiselt. Ka paatide arengulugu. Peale selle on eesmärk korraldada siin kõikvõimalikke üritusi. Näiteks saab Tõnu Kaljuste angaaris kontserte teha. Naissaarele inimeste vedamine võtab omajagu aega ja nüüd paari kuu jooksul teeb Kaljuste mitu kontserti meremuuseumis. Seal on tänu nendele kolmele kuplile väga omapärane akustika, tekib ootamatu efekt – kaja on väga pikk. Siin on akustika, mis on tavaliselt kupliga kirikutel: ühes otsas sosistad, teises otsas on see kuulda. Heli kandub keskele ja peegeldub igalt poolt tagasi. Akustik Linda Madalik ütles, et ärge muutke siin midagi. Nii meil polegi kusagil akustilisi kardinaid, paneele, krohvi vms, see on puhas naturaalne ruum.

Võib-olla oleks siia hoopis kontserdisaali pidanud tegema?

A. K.: Nii hea ta ka pole.

R. K.: Kontserdisaaliks on ta ehk liiga suur. Kuplialust pinda on üle 5000 ruutmeetri – kas see oleks kasutust leidnud? Vahemärkusena: meremuuseum tahtis alguses tegelikult endale Admiraliteedi basseini äärset hoonet, seda, mille otsaseina Siim ja Kreis omal ajal värvisid punaseks, aga see läks erakätesse ja lammutati. Angaaride mõte ja ka see, et nendesse ruumidesse jõuti, on puhas õnn.

A. K.: Õnn on see, et kohtuasi 2006. aastal Eesti riigi ja anastajate vahel lõppes ja et aastaks 2009 jõuti ka nii kaugele, et suudeti välja mõelda funktsioon sellele hoonele ja leiti ka rahastus. Ehitus algas aprillis 2010. Talvel vastu kevadet oli maja seis väga kehva: kahte talve poleks vähemalt merepoolne kuppel enam üle elanud. Professor Karl Õiger rääkis, et kui ta kutsus kohale oma kolleegid Soomest, siis soomlased ütlesid, et unustage see maja ära: siin pole enam rauda, on vaid roostetriibud laes ja betooni ka pole, on lihtsalt mingi karboniseerunud aine. Sellest tagasi teha betooni – see on lootusetu ettevõtmine. Aga see õnnestus.

Kuidas?

A. K.: Puhtalt käsitööga. Sellise rekonstrueerimise puhul on iga sentimeeter loodud käsitööna. See protsess käis nii, et altpoolt pesti koorik survepesuga või lõigati seda nii palju puhtaks, et saadi sarrusele näpud taha panna. Kõik, mis oli igast armatuurist alles, kaeti roostetõkkega. Altpoolt pind torkreediti (betoneeriti tsemendikahuriga). Seda sai teha väga väikeste alade kaupa, sest armatuuri ei saanud puhastada rohkem kui ruutmeeter korraga. Suurema pinna tegemisel oleks kupli konstruktsioon muutunud ebastabiilseks. See oli nagu malemäng: puhastajad puhastasid ühe nurga, siis tulid sinna torkreetijad ja puhastajad läksid järgmisse nurka jne.

Pole siis ime, et maja valmimine on siiani veninud. Algselt plaaniti see avada ju kultuuripealinna ajaks.

A. K.: Siin on mitu objektiivset põhjust. Hoone seisukord halvenes ka ehitusperioodi jooksul ja siin ei olnud mõttekas kiirustada. Veel üks asi, mis lisaaega võttis: kui alt olid kuplid betooniga kaetud, siis pealtpoolt kasutati kemikaali ferrogard, mis imendub betooni sisse ja kaitseb betoonis olevat armatuuri rooste vastu. Aine aga ei imendunud betooni sisse ja tootja ei osanud ka öelda, mis on selle põhjus. Kunagi polnud katsetatud nii vana betooniga. See oli osaliselt karboniseerunud, osalt täiesti kivistunud. Keemiline koostis oli palju muutunud. Betoon, mida lõpuks siin kasutati, tuli Austriast ja Šveitsist, selline, mis on kasutusel tunneliehituses, tavabetoonist 20 korda tugevam. Me tekitasime uue betoonikihi jupiti kuplite alla, aga me ei tohtinud konstruktsioonile raskust lisada. Kupli ülemises osas oli algne betooni paksus viis sentimeetrit, me lisasime veel viis juurde. Kokkuvõttes on see ikkagi väga õhuke.

R. K.: Muinsuskaitse lubas lisada veel kümme sentimeetri jagu soojustust, senini oli see külm ruum.

Mida meremuuseumis näha saab?

A. K.: Siin on allveelaev Lembit. Teine oluline objekt on vesilennuk Short 184, mis on täismõõdus originaal-lennuki mudel. Neid ehitati aastast 1916. Eestil oli selliseid kaheksa tükki. Seda mudelit ehitati kaks aastat. Kolmas oluline eksponaat on Maasilinna laev. See leiti Maasilinna juurest mere põhjast 70ndate lõpus. Nüüd on ta teataval määral restaureeritud ja tema väärtus on see, et ta on esimene teadaolev merest maapinnale toodud Eesti päritoluga laev. On selge, et see on tehtud Saaremaal.

Mulle tundub, et teie kõige põnevamad tööd on rekonstrueerimised, sellised ülesanded, kus vanale hoonele on tulnud midagi juurde lisada: lisaks räägitule veel Fahle maja, Rotermanni kvartali kolme torniga laudsepa töökoda, juurdeehitus Inglise kolledžile, ka juudi sünagoog on tegelikult juurdeehitus. Päris uued hooned on tähelepanu pälvinud märgatavalt vähem.

A. K.: Tundub, et bürool on olnud erinevaid perioode: nullindate keskel projekteerisime järjest viis-kuus spaad, praegu on valdavalt rekonstruktsioonid. See on õige, et vana keskkond pingestab ja paneb kõvasti mõtlema.

R. K.: Täitsa valgele lehele projekteerida pole üldse kerge. Puhtalt restaureerimist pole me aga ka kunagi teinud, see ei ole meie nišš.

Üks objekt, millest on vähe räägitud ja mida ei peeta just kõige õnnestunumaks, on Metro Plaza Viru hotelli vastas. Tundub, et siin said ettekirjutused saatuslikuks?

R. K.: Irina Raud tegi krundile planeeringu, millega määrati muinsuskaitse tingimused, maht ja muud piirangud. Ajalooline tütarlaste gümnaasiumi fassaad tuli alles jätta, esimesel korrusel võis vana fassaadi aknad lõigata maani, uue maja asukoht ja kuju olid väga täpselt määratud. Meie projekt erines planeeringust ainult niipalju, et tegime majale ümarad nurgad. Mänguruum oli, jah, ahtake. Proovisime tingimusi muuta, aga sellele oldi kategooriliselt vastu. Esialgu tegime sinna hotelliprojekti, mille mahuline lahendus oli funktsionaalsest eripärast tulenevalt keerukam – sellega muinsuskaitse ei nõustunud. Neil oli selle koha osas väga selge nägemus: uus lahendus vana fassaadi taga peab olema võimalikult tagasihoidlik. Nii muudetigi mingil hetkel funktsiooni, otsustati büroohoone kasuks, mille tegime siis lihtsa, samas oma nüansiga.

Valgusmäng klaasfassaadil on Tallinna taustal väga uhke. Ilmselt ka suhteliselt kallis?

A. K.: Jah, tol hetkel oli see kallis lahendus, aga see peegeldaski võib-olla meie piiridesse kammitsetud olukorda ja soovi siiski midagi teha. Valguslahenduse tegi tehniliselt firma Valgusmaania, valgustusprogrammi tegin mina: igal nädalapäeval on oma toon ja maja püsib selles toonis. Reede õhtul on ta näiteks särtsakam. Seda süsteemi üleval pidada pole väga kallis, sest kasutatud on LED -valgusteid, mis valgustavad lage ja ka akna taga olevaid kardinaid.

Üks teie põnevamaid projekte on sünagoog. Kuidas see tellimus teieni jõudis?

A. K.: Juudi usu kogukonnal oli tekkinud mõte, et neil on uut sünagoogi vaja. Nad otsisid arhitekti, keegi arendajatest soovitas meid. Ja juudid tegid omamoodi konkursi: käisid arhitekte läbi, kuulasid maad ja küsisid ideelahendusi. Esimene mõte oli rabil taastada Maakri tänava sünagoog, pseudomauri stiilis hoone, väiksemal kujul, aga teha see Karu tänavale. Siis me tegime Photoshopis pildi, millega näitasime, et lihtsalt nii see ei käi: maja proportsionaalselt vähendades muutub see kohati selliseks, et inimesed peavad sinna sisse käpuli minema. Tegime neile siis mitmeid eskiise. Need polnud tänase sünagoogi sarnased, aga ühel hetkel nad otsustasid, et jätkavad meiega tööd ja et me peame käima Iisraelis ja tutvuma sellega, mis vorme üldse sünagoog võib võtta. Sünagoogi ehitamisel on reegleid vähe, aga need on väga kindlad: näiteks toora peab olema suunatud Jeruusalemma poole ja sünagoogi saali kohal ei tohi olla ühtegi teist ruumi. Sünagoogiks sobib iga ruum, kuhu mahub kümme meest korraga palvetama, siis on palvel see jõud, et jõuda jumalani. Kui sünagoog on natuke suurem, siis naised ei istu meestega samal tasapinnal, vaid kõrgemal, rõdu peal – kui on aeg palvetada, siis peavad mehed mõtlema palve, mitte naiste peale. Sellepärast on ka meil naiste rõdu, läbipaistmatu kardin ees.

Mis on KOKO-l praegu käsil?

A. K.: Rekonstrueerimisega seoses võib nimetada üht endise haigla ümberehitust Norras Stavangeris.

R. K.: Norrast käis Eestis üks delegatsioon, kus olid koos riigi sotsiaalametnikud ja riigi kinnisvara inimesed ja neile avaldas muljet see, mida me olime siin teinud vanade hoonetega. Kuna Stavangeri vana haigla on nii olulise koha peal, siis otsustasid nad arhitekti palgata Eestist. Sinna tuleb Fahle majaga sarnane lahendus: restoran, poekesed, bürood ja üleval on korterid. Ajalooline fassaad nelja korruse ulatuses jääb alles, aga sellele võib juurde ehitada. Oleme selle projektiga pool aastat tegelenud. Järgmine aasta peaks see ehitusse minema.

On teil veel objekte Eestist kaugemal?

A. K.: Oleme teinud Moskvasse eramu, Peterburi oleme projekteerinud maju, mis ei ole aga valmis ehitatud. Ka Lätti oleme projekteerinud: Riias on üks hotell, Jūrmalas tegime ühe spaahotelli sisearhitektuurse osa. Kõige tuntum oli kindlasti Hannoveri Expo Eesti paviljon Saksamaal.

Seda projekti mäletan ma hästi. Eestlaste paviljoni kohal kõlkuvad porgandid jäid ilmselt meelde kõigile, kes seda nägid.

A. K.: Maailmas võeti see projekt väga hästi vastu. Isegi praegu, kui räägin sakslastega ja ütlen, et Hannoveris tegin Eesti paviljoni, siis inimesed teavad. See jäi meelde ja see oligi eesmärk: kui päeva jooksul käid läbi sada kohta, siis mäletad lõpuks ehk viite ja Eesti paviljon on üks viiest. Kui noor riik ajab esimesi võrseid, siis peab teda tõesti olema näha.

Mulle tundub, et soov silma paista on teid saatnud kõigi teie tegemiste puhul.

R. K.: Kui Fahle majale sai klaaskast otsa pandud, olemasolevat maamärki võimendatud – see kindlasti paistab silma. Aga näiteks Inglise kolledži spordihoone puhul olid väga selged funktsionaalsed põhjused, miks ta kukkus välja just selline.

A. K.: On üks maja, mis keskkonda sulandub – Vabriku 33, selle puhul oligi eesmärk sulanduda keskkonda. Aga võib-olla, jah, on meil siis soov välja paista …

Teie puhul on väga erandlik see, et üks teist ei olegi hariduselt arhitekt, vaid lõpetanud hoopis EKAs graafika eriala.

R. K.: Mul ei ole samuti arhitekti diplomit, lõputöö ja paar ainet veel jäid tegemata.

A. K.: Kotov ei tahtnud võtta lihtsaid teemasid ja ta ei soovinud, et koolitöö või magistritöö oleks kuidagi tööga seotud.

Kuidas üks graafik arhitektina hakkama saab? Praegu on üleval teema, et ka arhitektiharidust peaks pigem tehnikaülikoolis andma, mis veel n-ö päris kunstnikust rääkida.

A. K.: Minu varajane lapsepõlv möödus isa joonestuslaua alust nühkides, isa oli arhitekt. Ja minu otsus EKAsse graafikat õppima minna oli ilmselgelt põgenemine selle elukutse eest. See ei õnnestunud väga hästi. Oskused on tulnud aga praktikaga. Tehnilise poole mittetundmist pole meile ehitajad ette heitnud. Meie seisukoht on, et kunstiakadeemia on õige koht arhitektuuri õppimiseks. Tehnikaülikool võiks aga tublisid insenere kasvatada. Meie kõige keerulisemaid projekte lahendanud insenerid on olnud üle viiekümne aastased, noori andekaid insenere, kes suudavad kaasa tulla uute konstruktsioonivõimalustega, napib. See on kinni kas piiratud praktikas või ka õppes, mis on ilmselt liiga tootespetsiifiline.

R. K.: On ikka olnud ka nooremaid loomingulisi insenere. Koostöö EKA arhitektide ja TTÜ inseneride vahel aasta-aastalt tõhustub. Asja võiks aga veelgi arendada ja teha juba koolis ühisprojekte.

Kui suur on teie büroo hetkel?

R. K.: Büroos on 12 inimest: arhitektid, sisearhitektid ja väga olulised taustajõud.

KOKO on olnud hüppelauaks mitmele hiljem tuntuks saanud arhitektile.

R. K.: Jah, Margus Maiste on praegu Viljandi linnaarhitekt, Kaur ja Tarmo Stöör tegid pärast Riia saatkonna võitmist oma büroo, Margit Aule ja Margit Argus tegid energiakeskuse konkursi võitmise järel oma firma, Tõnis Kimmel töötab täna Hiinas.

A.K.: Lisaks arhitektidele on pärast KOKOst lahkumist oma büroo loonud sisearhitektid Hannes Praks, Liisi Murula ja Kätlin Ölluk.

Milline näeb välja tööprotsess teie büroos? Kas jaotutakse kuidagi gruppidesse või mõtlevad kõik kõike?

R. K.: Pahatihti ei jõua kõik kõike teha.

A. K.: Uue töö algusfaasis pakutakse kõikide poolt välja üldist ideed, edasi toimub tööjaotus: keegi tegeleb fassaadidega, keegi planeeringu osaga, kolmas asendiplaani või muu asjaga. See erineb tööti.

On teil ka omad eeskujud?

A. K.: Kotovi puhul võib kindel olla, et ta jääb alati truuks Rem Koolhaasile. Koolhaas oli juba kooliajal ta lemmik. Ja ma olen tähele pannud, et Kotovile meeldib alati, kui ta näeb konsooli.

R. K.: Kõresaarele meeldib kõik uus ja huvitav.

A. K.: Me ikka katsetame piire. Püüame iga kord astuda sammu edasi, mitte korrata ennast ja teisi.

Millised objektid on KOKO töödest väljaspool Eestit tähelepanu pävinud?

R. K.: Just käisime Helsingis üht näitust avamas, mille eesmärk oli arendada Soome arendajate mõtteviisi teemal, milliseid kortereid inimestele ehitada. Seal oli kaheksa nn unelmate korterit, mida olid kirjeldanud inimesed ja mille alusel olid tehtud plaanid ja maketid, ning lisaks kaheksa objekti maailmast, üks neist Fahle maja. Meid on ikka märgatud: lisaks Fahle majale on tuntust kogunud ja tunnustatud Rotermanni kvartali laudsepatöökoda. Norrast tulnud tellimus näitab selgelt, et meie tegemisi hoonete rekonstrueerimisel tunnustatakse.

Kas vahel on tunda ka tüdimust arhitektuurist?

A. K.: Tüdimus tuleb siis, kui teed mingit objekti hästi pikalt. Siis tekib protsessiväsimus, aga sellest puhkab kuu-kahega välja.