Telegrammid avalikust ruumist

KARIN BACHMANN

Avalik väliruum on olnud viimastel aastatel kõige väärtuslikum valuuta: selle eest saab n-ö osta hoonestusõigust, korrusekõrgust, parklakohti, juurdepääsuteid jms. Kauplemisel jääb avalik ruum kui selline küll pahatihti selgelt sisustamata. Seetõttu võib füüsilist ruumi ruutmeetrite mõttes justkui jaguda, aga sisu on vähevõitu või ruutmeetrid sedavõrd killustatud, et kompaktse sisu sinna paigutamine on võimatu. Nii et väärtuslik valuuta võib väga kergesti väärtusetuks osutuda, kui ei mõelda vahetuskaubast kaugemale ega avata tehingu sisu mõlemale poolele arusaadavalt.

Toomas Paaveri töid-tegemisi koondavas raamatus „Arhitekt ja avalik ruum“ on räägitud kontsentreeritult sellest, kuidas tekitada, ümber organiseerida, hoida ja säilitada avalikku ruumi kui avalikku hüve, millele on igal inimesel võrdne õigus ning mida keegi ei saa kelleltki ära võtta, sõltumata seisusest. Tulenevalt Paaveri veenvast isikust ja meetoditest annab artiklite valik ja ka intervjuu temast pildi kui arhitekt-poeedi ja arhitekt-ametniku haruldasest põimingust. Regina Viljasaare hea püstitusega küsimused ja asjatundlik toimetajatöö ning Marje Eelma inimsõbralik kujundus-küljendus on lasknud sündida raamatul, mis sobib arhitektkonna ja erialaväliste inimeste suhtekorraldajaks: raamistik on mõistetav, räägitakse kõigile olulistest asjadest ja, mis kõige tähtsam, rääkija tahab tõesti, et temast aru saadaks.

Kogumikku on koondatud valik võistlustöid, artikleid, realiseerunud projekte, tegemisi. Paljugi sellest on üldsusele teada, enim tähelepanu on avalikult pälvinud kindlasti Soo tänava projekt ja Kalaranna juhtum.

Reeglid reeglipäratuteks olukordadeks

Esimene oli paljuski tõukejõuks ka Tartu Roosi tänava ümberkorraldamise projektile ning paljudele samasuguse eesmärgiga – teha tänavast eluruum  – kontseptsioonidele üle Eesti. Soo tänava saamise lugu, tellija kõhklused ja meeskonna järjekindlus on jutuks olnud kõikide edasiste tänavaprojektide algusfaasis, kus määratakse liikumissuund: kas julgeda tahta inimlikku tänavat või leppida möödunud sajandisse kuuluva autotranspordisoonega? Ka Telliskivi seltsi tegevusest Kalaranna võitluses on julgust saanud paljud avaliku ruumi sõdurid. Kõigepealt detailplaneering ning siis Kalaranna arhitektuurivõistlus. Kuigi selle puhul, alates lähteülesandest ja lõpetades võistlustöödega, korrutati vähemalt sõnades, et avalik ruum on tähtis, on selge, et omaalgatuslike visade väljaastumiste tulemusel jõutakse lõpuks lahenduseni, mis ei ole täiuslik, kuid pole kaugeltki enam nii halb kui see, mida algselt kavandati. Raamatus toodud juhtumikirjeldused annavad algajale ruumivõitlejale näidisstruktuuri, millised etapid tuleb sel teel läbi käia, ja kindluse, et on mõtet pingutada, sest eesmärgid on saavutatavad.

Mitteametlik riigiarhitekt

„Minu jaoks on avalik ruum suur ruumiline võrgustik, mis on mõeldud igaühele kasutamiseks. Lihtne on mõista, et iga avalik tänav on osa avalikust ruumist, õigemini moodustavadki tänavad linnades suurema osa avalikust ruumist … Arhitekti jaoks saab avalikku ruumi mõtestada samasuguse tööobjektina nagu ehituskrunti, see on lihtsalt keeruline, laialihargnev ning võrgustikuna lõputu. Kahemõõtmeliste planeeringute tegijad unustavad vahel, et avalikul ruumil on paratamatult nii kolmas mõõde kui ajamõõde, mistõttu pole see üldse lihtne objekt,“ ütleb Paaver. Olles üks n-ö linnaarhitektide kursuselt, on Paaveri avaliku ruumi huvi, selle mõtestamine ja sellega tegelemine olnud mõjutatud pikast linnaarhitekti tööst Kuressaares. Tema ametikorter asus linna kohal veetorni kõige kõrgemal korrusel, kus tööpõld end iga päev ka tööväliselt meelde tuletas. Kuressaare kogemus on lubanud Paaveril muu hulgas jõuda üldistusteni, kus avaliku ruumi mõistmine ja sellest mõtlemine on kõigis kirjutistes ja töödes avatud just suuremas plaanis, olgu ka konkreetne töölõik kohaliku mõjuga. Katkematu võrgustiku loomulik ja sundimatu tunnetamine ning vastavalt käitumine igas mõõtkavas lubab järeldada, et kuigi riigiarhitekti institutsioon on veel kaalumisel, on sel tasemel kompetents Paaveri näol ja sõnades kõigile vabalt kuulata ning tähele panna ka praegu.

Vabatahtlikkuse manifest

Üldkasulik tegevus ehk tahe ise asjade korraldamises kaasa lüüa leiab sageli lõpu siis, kui vastane hakkab vintsutama: kui tegemisrõõm kuhtub olematuks ja oma asja eest seismine moraalselt ja emotsionaalselt liiga kurnavaks, loobuvad paljud. Kohtussekaebamist, nagu juhtus Kalaranna eest võitlejatega, ei taha ilmselt keegi kogeda. Küll aga on see pretsedent julgustuseks neile, keda kas avaliku ruumi eest seismisel või ka muu vabatahtliku töö kestel juristidega ähvardatakse. Kõigega saab hakkama, kõigest saab üle – tuleb lihtsalt teada, mida ja miks teha. Tuleb olla vankumatu, mitte väsida ja tagasilööke paratamatusena võtta, sest kõik on võimalik. „Arhitekt ja avalik ruum“ on teejuht ja julgustaja ning tunnustab kõiki neid, kelle maailmapildile mahub rohkem kui lähiring.

Raamatu sisekaanel on ära toodud tsitaate paljudest artiklitest ja raamatutest. Kõigi teema on mõistagi avalik ruum, erinevad aga vaatekohad ja sihtauditoorium. Iga tsitaat on nagu telegramm, kus ühte lausesse on koondatud n-ö tüvimõte ning osav lahtipakkija leiab ootamatult eest terve loengu jagu materjali. Ühtlasi on need kinnistav kokkuvõte raamatust, konspekt. Kui kunagi võiks sündida arhitektidest koosnev erakond, on (a)poliitiline ruumikvaliteedile pühendatud valimisplatvorm selle raamatuna juba olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming