Tavalise erilisus ja hea ruum

Kino maastikuarhitektid riisusid selleaastastelt arhitektuuripreemiatelt koore ning aitasid Tartu väliruumil esile tõusta.

JUHAN TEPPART

2009. aastal asutatud Kino maastikuarhitektide looming on viimastel aastatel pälvinud palju tähelepanu. Sel suvel valmis ministeeriumide ühishoone esine minimalistlik künkaga väljak ja sügisel avati pidulikult Tartu uus värav, raudteejaamaesine Vaksali väljak.

2017. aasta arhitektuuripreemiate jagamisel tunnustati bürood kolme varem valminud töö eest. Roosi tänav Tartus sai Eesti kultuurkapitali maastikuarhitektuuri preemia ja maastikuarhitektide liidu avaliku ruumi auhinna. Kino oli ka kultuurkapitali peapreemia saanud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) meeskonna maastikuarhitektuuri partner, lisaks valiti Aparaaditehase taskupark Moodsa Kodu veebis publiku lemmikuks. Ajame sel puhul juttu büroo asutajate Karin Bachmanni ja Mirko Traksiga.

Kuidas Roosi tänava projekt alguse sai?

Karin Bachmann: ERMi väliruumi projekteerimise ajal oli selge, et lisaks Narva maanteele peab olema alternatiivne juurdepääs muuseumile. Põhiküsimuseks kujunes, kuidas kergliikleja ERMi jõuab ja Roosi tänav oli selles mõttes loogiline valik. Hakkasime koos ERMi töötajatega linnavalitsusele rääkima, et see ühendus linnaga on tarvis korda teha. Kuna ERM tundub – seniajani – kesklinnast mentaalselt väga kaugel olevat, siis proovisime seda mõtet muuta jalakäijat-ratturit eelistava otsetänava abil.

Mirko Traks: Ükskord tuli ERMi asedirektor Viljar Pohhomov meie juurde. Nad olid ära mõõtnud vahemaa ERMist kaarsillani – see oli 1909 meetrit. Arv, mis juhuslikult langes kokku ka ERMi asutamisaastaga.

Bachmann: Meie töötasime välja Roosi tänava kontseptsiooni „Mälumeetrid“ ja käisime seda korduvalt tutvustamas. Kuigi alguses kuulutati välja vanamoodi hange vanamoodi tingimustega, otsustati lõpuks ka tänava maastikuarhitektuuri eskiis koostada. Kutsutud konkursi asemel otsustas linn tellida ühe eskiisi kolmest büroost kokku pandud meeskonnalt, kuhu kuulusid Paik Arhitektid, Tajuruum ja Kino. Koos töötasime välja eskiisprojekti ja see läks hankesse, mille võitis Tinter Projekt. Võtsime ise nendega ühendust ja sellest kujunes mitme aasta pikkune mõnus koostöö, kus Tinter oli peatöövõtja ning Kino ja Paik vastutasid arhitektuuriosa eest. Lepingu järgi olime ainult konsultandid, tegelikkuses muidugi ületasime selle piiri kohe.

Tänav on nii igapäevane ruum. Inimene, kes Roosi tänaval käib, ei pruugi märgatagi, et seal on midagi teisiti, rääkimata sellest, et see on arhitektuuri aastapreemiate laureaat. Mis teeb Roosi tänava eriliseks?

Traks: Seda on juba varem öeldud, et see on eriline just sellepoolest, et see on heas mõttes tavaline. Tartus on see esimene näide tänavast, mis on läbi töötatud jalakäija ja ratturi seisukohast. Tavaliselt alustatakse tänavaruumi projekteerimist auto sõiduraja laiuse normist ja see määrab, kui palju kellelegi ruumi jääb. Roosi tänava puhul oli alguses samamoodi. Esimesed ja kõige tulisemad vaidlused koosolekutel käisidki äärekivi paiknemise ümber. Selline ruumi väljavõitlemine on kõige aeganõudvam ja närvesöövam ning seda osa tööst enamasti kõrvalseisja ei tea ega mõista.

Bachmann: Seda võitlust pidas kõige visamalt Toomas Paaver, kellel oli Tallinna Soo tänavast hea kogemus. Roosi tänav ongi tegelikult lihtsalt üks normaalne inimlik tänav, aga see tõuseb esile, sest teised tänavad on nii ebamugavad. Lisaks on Roosi tänaval alles jäetud väikesed detailid, nagu okastraat või veekaev. Tänav on kihilise looga, eri ajastust hooned on kõrvuti ja seda lugu on huvitav algusest lõpuni jälgida. Väikesed sekkumised või pigem tegematajätmised mõjutavad lõpptulemust palju.

Millist tagasisidet olete Roosi tänavale saanud?

Bachmann: Seesama laudtee, sõjaväest jäänud okastraataia vaheline alternatiivne rada sai ootamatult populaarseks. Linnavalitsus hakkas seetõttu kohe muretsema ja pani rattakeelusildid välja. Kõige rohkem poleemikat on tekitanud haljastuslahendus, kasutatud poollooduslik taimekooslus. Me ei kasutanud traditsioonilisi mururibasid ega roose, mida nimemaagia tõttu eeldati. Mõnele selline haljastus meeldib, mõnele mitte. Rahulolematus väljendub näiteks ka sel moel, et mõni on hakanud oma maja eest ise niitma ja istutanud sinna enda valitud taimi. Tegelikult tore, et inimene tunneb oma kodutänava pärast muret ja selle eest hoolt kannab, see on tugeva kogukonna vundament. Autosõitjad on öelnud, et siit on nii ebamugav sõita, et nad kasutavad pigem Narva maanteed. See näitab, et lahendus on end õigustanud, sest üks eesmärkidest oligi aeglane inimmõõdus kodutänav. Samal ajal on teisi autosõitjad, kes on öelnud, et seal on huvitav sõita, sest rahuliku tempo tõttu saab ümbrust märgata.

Traks: Olen tihti sõitnud taksoga piki seda tänavat ja iga kord küsinud taksojuhilt, kuidas tänav tundub. Nooremad juhid suhtuvad enamasti positiivselt, kolmekümnega kulgemine on hea rahulik. Vanemad taksojuhid on harjunud pigem Raatuse tänava rutakusega.

Olete Roosi tänavaga rahul või jäi midagi kripeldama?

Bachmann: Taimekooslustega tänava alumises osas tuleb edasi tegeleda ja koos botaanikutega neid veidi aidata. Roosi tänava – Narva maantee nurga väljak on poolik, sest osa maast on eraomaniku käes, kes ei lubanud pinke ega midagi muud oma krundile. Ja Narva maanteega ristumine, kus telg pidi kulgema Ülejõe pargist vaadates otse, Roosit mööda üles. Sirge telg oleks tähendanud mitmekümneaastaste elujõus pärnade mahavõtmist, seega loobusime. Kuid ehituse alguses võttis ehitaja esimese asjana needsamad pärnad maha, sest tal oli nii mugavam oma töid teha. Tänavat sirgeks enam aga ei saanud, sest foorid olid juba paigas.

Teie tööd on mõõtkavalt ja sisult väga erinevad. Mis neid ühendab, on Kinol oma käekiri?

Traks: Arvan, et oleme püüdnud kunstlikke vigureid vältida ja hoidnud lihtsat joont. Siis on ka endal võimalik kompositsiooni ja ruumi paremini hoomata ja tulemus on rahulikum. Lõpuks on inimesed ja tegevus need, mis ruumi elama panevad – meie peame võimalikult head tingimused looma. Pretensioonitum keskkond võimaldab ka rohkem ning kohaneb ajaga.

Bachmann: Oleme mõelnud, et tahame luua head, mitte silmatorkavat ruumi, süsteemi, mitte monumenti.

Traks: Peale vaadates ei pruugi see nii äge välja näha, aga ruumis olles ja detaile märgates avaldub kvaliteet.

Bachmann: Kui elus materjalist rääkida, siis oleme püüdnud kasutada kohalikke taimi, et inimene saaks suhestuda, et see oleks püsiv. Kogemusega on tulnud ka, et mõtleme rohkem, kui palju miski maksma läheb ja kuidas see ajas vastu peab, kuidas on hooldusega. Mõistlikkus, mis ei tähenda tingimata allahindlust kandvas idees. Kui alusidee kannab, ei vähenda detailides järeleandmine selle kvaliteeti.

Kuidas on teie töömeetod muutunud?

Traks: Alguses olime oma lahenduste osas põikpäisemad.

Bachmann: Arvan, et ruumitunnetus on läinud täpsemaks. Meile on selgem, mis on oluline. Kui varem võis kontseptsioon toetuda liialt mõnele üksikule detailile, siis tegelikult osutab see idee nõrkusele.

Traks: Varem oli töödes rohkem ilu tagaajamist, nii plaani mõttes kui ka kujunduslikult. Kujunduse ilu võib aga valmis kujul mõjuda igavalt ja ühekülgselt. Kõige olulisem on mõelda ennast loodavasse ruumi. Tihtilugu ei pruugi see paberil isegi äge välja paista, aga viib hea elulise lahenduseni.

Bachmann: Sellepärast ei lähe meil võistlustel enamasti hästi.

Traks: Jah, kahtlen, kas konkursi korral meie Roosi tänava lahendus oleks võitnud. Või Vaksali väljak või Aparaadi­tehase hoov. Neis töödes on suur tähtsus kuvandiloomel, mittefüüsilises ja mitte niivõrd plaanilises või kujunduslikus osas ning neid ongi esialgu ehk keeruline ägedaks pidada. Detailsust on töödesse järjest juurde tulnud. Lihtsus on ikka oluline, aga detail on keerulisem. Hea on pärast kuulda, et neid on tegelikult märgatud.

Bachmann: Nüansside nägemine on jah teravnenud ja kogemuse pealt on tulnud ka oskus vahel tegemata jätta ning õigel ajal pidama saada.

Maastikuarhitektuur kui valdkond on nii lai, et võib ulatuda liivakasti joonistamisest tuuleparkide planeerimiseni. Mis tööd Kinole veel huvi pakuvad?

Traks: Algusest peale oleme tegutsenud linnaruumis. Pigem oleme hoidunud ajaloolise pärandiga tegelemisest ja otsinud uut mõtet.

Bachmann: Kuigi Vaksali väljak on iseenesest ju ajalooga tegelemine, sest see on kunagise mõtte tänapäeva keelde tõlkimine.

Traks: Ei saa eitada, et püüdsime teadlikult teha kuidagi teistmoodi ja teise nurga alt, kui seda kõrvalt näinud olime. Püüame seda tegelikult praeguseni. Ma olen loomu poolest kõikvõimalike süsteemide looja, aga õnneks meeldib mulle ka neist välja murda, nii et need ei saa piiravaks.

Bachmann: Mina tahan edasi töötada poollooduslike kooslustega, et linnas oleks neid järjest rohkem ja et tekiks metoodika, mis lihtsustaks nende kasutusele võtmist. Botaanikutega koostöös on meil mõlemal ruumi areneda, et sõnavara muutuks professionaalsemaks ja üksteisest saadaks paremini aru. Eestis juba korjatakse looduslike liikide seemneid ja olen pühendunud umbrohuhuviline. Aga näiteks hävitamisele määratud looduslike koosluste siirdamine on veel tulevikuteema, millel tasub silm peal hoida. Projekteerides mõtlen alati mingitele tulevikustsenaariumidele, mis võivad olla utoopilised, aga aitavad avardada kohta, millega tegelen. Näiteks et mingil põhjusel lõpeb toit või kaob elekter. Kas elamu saaks oma väliruumi muuta lühikese ajaga tootlikuks aiaks? Tulekoldeks? Püüame organiseerida ruumi nii, et sinna mahuks palju ja et inimene saaks seal kvaliteetselt elada – ennekõike tähendab see muidugi liikluse läbimõtlemist ja autode ohjeldamist. Lisaks huvitavad kaitsealused liigid linnas. Kui maa on mõnda aega olnud söötis, siis sinna tekkinud haruldasi liike kiputakse linnas nägema pigem arengupidurina. Ideaalis peaks need aga olema ühed väärtused teiste seas, mille alusel kodukohta otsides valik langetatakse. See on ju võimalus, kingitus, mida tuleb kasutada targalt. Nendega saab ka koos eksisteerida, ilma et peaks telgis elama.

Kuidas Roosi tänaval nende liikide kaitsmisega läks?

Bachmann: Käisime botaanik Mart Meristega selle ala läbi ja niitmise ajaks tõmbasin soo-neiuvaipadele lindid ümber. Mõni eraldi kasvav sai personaalse lipsu kaela. Kesklinnast pooleteise kilomeetri kaugusel võib kuiva jalaga orhidee kõrvale kükitada – see on ju väärtus, mille üle uhke olla.

Kas linnas on see suhtumine nüüd omaks võetud?

Bachmann: Linnavalitsuses on ametnikke, kes on samuti poollooduslike koosluste fanaatikud ja seepärast suhtutakse Tartus uutesse ideedesse pigem sõbralikult. Nende säilitamiseks peab aga kõige rohkem arenema hooldaja. See ei saa enam olla kõige odavam tööjõud, vaid hea taimetundja, kes teab, mida ja miks ta teeb ja mis on kaugem eesmärk. Näiteks ERMi hooldusrühm on väga huvitatud, mõtleb pidevalt kaasa ning on omal algatusel pakkunud niidetud ristikut Kasarmu tänava ratsakoolile.

Muu maailma auhinnatud ja esile tõstetud projektid keskenduvad globaalsetele küsimustele, näiteks kliimamuutustega kohanemine, linnastumine ja toidunappusega tegelemine. Mis on Eestis maastikuarhitektuuri põletavad teemad?

Bachmann: Eestis on see ilmselt vihmaveehulga suurenemine, mis on viimaste aastatega selgemini esile tulnud. Pole võimalik ega kindlasti mitte mõistlik kogu vett torusse ajada, tuleb terviklikumalt mõelda, leida vihmavete immutamiseks kohad ja vähendada samal ajal kõvakattega kaetud pinda.

Traks: Uut suhtumist on muidugi raske saavutada. Näiteks Vaksali väljaku puhul töötasime vihmavee küsimuse põhjalikult läbi, valisime vastava taimestiku ja peenralahendused, aga lõpuks võeti lokaalne vihmavee immutamine lihtsalt projektist välja. Samal ajal soovib ühe Tallinna suurarenduse arendaja ise just selliseid lahendusi kasutada, sest see tuleb odavam ning ka maastiku­arhitektuuriliselt põnevam.

Bachmann: Linnade avaliku ruumi ja tänavate kvaliteedi parandamine on ka üks maastikuarhitektuuri ülesandeid. Ma mõtlen siin seda, et linnas oleks mugav ja mõnus liikuda jalgsi ja rattaga. Kliima meil paremaks ei lähe. Rahvatervise ja liikluskoormuse vähendamise seisukohalt peab linnaruum olema nii hea, et isegi halva ilmaga on seal mõnus autota olla. See tähendab jalakäija eesõigust ja katkestusteta liiklemisteid või et lume korral lükatakse esmalt jalgrattateed puhtaks nagu Taanis. See tähendab, et kogu linn on hea ruumiga, mitte autosõitudega kokku traageldatud üksikud kohad.

Kas teie praktiseerimise ajal on maastikuarhitektuuri olukord muutunud?

Bachmann: Eks alguses tuli vist rohkem selgitada, mis see on, mida me teeme ja mis on selle väärtus. Nüüd on seda vähem ja head tööd räägivad enda eest.

Traks: Mäletan, et kunagi arutasime Henn Runneliga, miks on maastiku­arhitekti lisaks botaanikutele, aednikele, teeprojekteerijatele jt vaja, miks ei võiks arhitekt sama tööd teha. Jõudsime tookord lõpuks järeldusele, et maastiku­arhitekt näeb väliruumi teistmoodi ja teab taustsüsteemi, mis neid erialasid aitab mõista ja uueks kvaliteediks siduda. Praegu me selle igivana küsimusega enam pead ei vaeva.

Bachmann: Tööd on läinud mitme­kihilisemaks ja kui ühes projektis on palju osi, siis peabki palju inimesi koos töötama. Üksi tehes ei saa head tulemust, sest asju nähakse erinevalt. Näiteks avastasime ühel koosolekul, et Roosi tänaval on laudtee kohale joonistatud küttetoru. Insener oli selle sinna pannud, sest tema meelest oli see lihtsalt võsa. Meie jaoks oli sel aga muu väärtus. Kui palusime, et ta selle mujale tõstaks, siis päästis ta kümneminutilise hiireliigutusega koha, mis on praegu tänava kõige populaarsem osa.